Oleme avaldanud pettumust valitsuse otsuse üle, mis jätab tuleval aastal Eesti põllumajandustootjad ilma täiendavatest toetustest, kuigi Eestil on vastavalt Euroopa Liidu reeglitele õigus põllumajandustootjaid riigieelarvest toetada 23 miljoni euro ulatuses. Lootsime siiralt, et Venemaa impordipiirangute tulemusel tekkinud majanduslike probleemide valguses on valitsuskoalitsioon valmis põllumeeste suhtes üles näitama solidaarsust. Üleminekutoetused pole oma iseloomult kriisiabi, kuid tekkinud turuhindade languse ja piimatootjaid ees ootava kvoodisüsteemi kadumise valguses on nende maksmine muutunud põllumajandussektori jaoks ülioluliseks.
Sanktsioonide ja halvenenud turukonjunktuuri all ägava põllumajandus- ja toidusektori toetamise võimalikke meetmeid on mitmeid. Kuid täna saame tõdeda, et vaatamata suurele meediakärale pole meie tootjateni sisuliselt ükski (erakorraline) toetus jõudnud. Kriisi kontekstis on meie hinnangul eksitav viidata n-ö tavapärastele põllumajandus- ja maaelutoetustele (nt 297 miljonile eurole sektori toetamiseks), mis on üks osa ELi ühisest põllumajanduspoliitikast ja mida makstakse kokkulepitud eesmärkide saavutamiseks (sh ka väljaspool põllumajandussektorit). Tõsi, nende vahendite kasutamise reegleid saab mõnevõrra kohandada kriisi mõjude leevendamiseks, kuid need ei asenda ei täiendavaid otsetoetusi ega tegelikke kriisiabi meetmeid.
Tunnustada võib valitsuse panust uutele turgudele sisenemist takistavate barjääride eemaldamisel, kuid kiiret edu ekspordivoogude ümbersuunamisel loota on raske. Selge on seegi, et geograafiliselt kaugetele turgudele eksporditavate toodete nomenklatuur on piiratud ning võrreldes Venemaale müüdud kõrge lisandväärtusega lõpptarbijale suunatud toodetega on juttu pigem odavama otsa kaubast, mis paraku hakkab tulevikus peegelduma ka meie põllumeestele makstavas piimahinnas. Piima kokkuostuhind on meil aga traditsiooniliselt niigi tunduvalt madalam ELi keskmisest.
Abimeetmed Eestis ebaõnnestunud. Euroopa Liidus turgude stabiliseerimiseks käivitatud meetmed on Eesti seisukohast praktiliselt ebaõnnestunud. Juustu eraladustamise toetamine on lõpetatud, kuna kava kuritarvitasid selliste piirkondade juustutootjad, kes pole muidu Venemaale märkimisväärsetes kogustes juustu eksportinud. Meetme tingimused sisuliselt välistasid ka Eestile iseloomulike juustude ladustamise, mistõttu Eesti tootjad pole sellest meetmest abi saanud. Või ja lõssipulbri sekkumishinnad on nii madalal, et need ei taga kaugeltki tootmiskulusid katvat kokkuostuhinda, mistõttu pole sekkumisvarudesse midagi müüdud. Köögiviljasektoris lõpetati kriisiabi maksmine ebakõlade ja ressursside lõppemise tõttu. Ka hiljuti köögiviljasektorile eraldatud lisapakett, arvestades selles toodud saaduste nimekirja, meie hinnangul Eesti tootjateni ei jõua.
Erakorralise abi saamine Euroopa Liidu eelarvest, mida oleme koos Balti ja Soome tootjatega korduvalt küsinud, on samuti ebaselge, kuna abivajavate ettevõtete ja sektorite arv on suur ning ühenduse eelarve pingeline. Kuigi põllumajandusvolinik Dacian Ciolos on meie muresid mõistnud, siis abipalvetele vastamise on tema sõnul keeruliseks muutnud puudujääk ELi eelarves. “Oleme praegu väga keerulises eelarveolukorras, kus maksmata on 23 miljardi euro eest arveid,” on ta selgitanud.
Riik ei soovi abistada. Niisiis oleme valitsuselt ja riigikogult palunud lisaks mõistmisele ka käegakatsutavat abi toidu- ja põllumajandussektori probleemide lahendamiseks. Seni on vastatud, et riik ei pea rahaliselt kompenseerima Venemaa turu ärakukkumist, aga ka sellele, et üleminekutoetused pole sobilik vahend kriisi mõjude leevendamiseks. Samas teame, et näiteks Läti maksis tänavu kevadel tavapärasest pool aastat varem välja ühe osa täiendavatest otsetoetustest, et kompenseerida ulatuslikku talvekahju teravilja- ja rapsikasvatajatele. Mis tähendab, et hea tahtmise korral on neid vahendeid võimalik kasutada ka kriisi leevendamiseks.
Meid teeb murelikuks, kui kaua suudavad Eesti põllumajandustootjad vastu pidada drastiliselt vähenevate sissetulekute tingimustes. Teravilja hinnad on langenud teist aastat järjest, võrreldes 2012. aasta sügisega on toiduvilja ja rapsi hind kuni 40% madalam. Toorpiima kokkuostuhinnad on langenud alates käesoleva aasta kevadest ja on viie kuu tagusega võrreldes samuti ca 40% madalamad. Sealihatootjatele tekitab Aafrika seakatku leviku oht lisakulusid, kauplemispiiranguid ja täiendavaid riske. Taani sealihatootjad on viimastel nädalatel teatanud juba ka märkimisväärsest hinnalangusest.
Lisaks negatiivsele turuolukorrale vähenevad tänavu vastupidiselt üldisele arusaamale ka aktiivsete põllumajandustootjate otsetoetused. See on kahjuks fakt, mis pole poliitikute hulgas seni mõistmist leidnud. Otse öeldes, üldjuhul seda isegi ei usuta. Tegelikult oli juba ELi eelarve üle läbi rääkides selge, et nii tänavu kui ka järgmisel aastal jääb otsetoetuste kogueelarve ilma riigieelarve poolse panuseta kokkuvõttes väiksemaks. Kui makrotasandil räägime ca 12% otsetoetuste kogusumma langusest, siis ettevõtte tasandil tähendab täiendavate otsetoetuste kadumine riigieelarvest ca 40-50% otsetoetuste vähenemist.
Võtame näiteks ühe Eesti piimatootmisele spetsialiseerunud põllumajandusettevõtte, kelle rekonstrueeritud laudas on 200 lüpsilehma keskmise piimatoodanguga 8500 kg ja kes kasutab sööda tootmiseks 300 hektarit maad. Möödunud aastal sai ta ELi eelarvest makstavat ühtset pindalatoetust ja riigieelarvest makstavat veise ning piima üleminekutoetusi kokku summas 76 810 eurot, millest siseriiklikud toetused moodustasid 57%. Tänavu saab see ettevõte vaid 34 664 eurot ühtset pindalatoetust, mis on küll mullusest ligi 6% kõrgem, kuid kuna üleminekutoetusi enam ei maksta, siis tema otsetoetused vähenevad kokkuvõttes 55%. Järgmisel aastal saab see ettevõte ca 50% vähem otsetoetusi kui 2013. aastal. Piima eest maksti mullu 33,7 senti/kg, mis koos toetustega tagas kasumliku tootmise. Kui hind jääb veel aastaks tänasele ca 24 sendi tasemele, siis on see ettevõte juba kahjumis ja kulud ületavad sissetulekuid 14%. Erinevates ettevõtetes on olukord kindlasti erinev, suur osa piima müüakse täna ju lausa 21 sendiga, kuid see näide iseloomustab Eesti keskmise piimatootja olukorda.
Loomulikult kõik põllumehed loodavad, et tegelik olukord kujuneb paremaks ja siintoodud näide on n-ö hirmustsenaarium.
ROOMET SÕRMUS
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhataja
KALEV KREEGIPUU
Eesti Põllumeeste Keskliidu juhatuse esimees
20.10.2014, Äripäev / erileht Põllumajandus, lk 14, 16.
