Paar nädalat tagasi käis Lääne-Virumaa põllumeeste seltskond Valgevenes, et tutvuda sealse põllumajandusega, uurida Valgevenes valmistatavat põllumajandustehnikat ja kuulata maad, millised oleksid võimalused Valgevenega kaubavahetust arendada.
Virumaa Põllumeeste Liidu juhatuse esimees Ülo Niisuke rääkis, et õppereisi tulemusel sõlmitakse Vitebski rajooni ja Lääne-Virumaa vahel majanduse ja kultuuri alane koostööleping.
Kas põllumehed võtavad taolise sõidu igal aastal ette?
Jah, see on meil traditsioon juba mitmeid aastaid. Kasutame võimalust teiste riikide põllumeeste tegemistega tutvumiseks. Lõuna poole minnes peatume alati põgusalt ka naabrite juures ja arutame ühiseid seisukohti, mis on eriti oluline seoses Euroopa Liidu uue programmiperioodi algusega.
Tänavu viis tee siis Valgevenesse.
Valgevenes hoidusime teadlikult igasugustest poliitilistest asjadest, meie eesmärk oli teada saada, kuidas toimib nende põllumajandus ja kas on mingeid koostöövõimalusi. Valgevene on ikkagi ju väga suur põllumajandusmaa.
Info osas oli sõit igati kasulik, hakkame looma sidemeid Valgevene tootjate esindustega.
Valgevenel on päris pikad traditsioonid põllumajandustehnika tootmises.
Minu jaoks oli kõige üllatavam Gomelis Palesse nime kandvas ettevõttes valmistatud kombain.
Venemaa kombainitootja Rosselmaš tõstis hinnad väga kõrgele ja valgevenelased hakkasid seepeale ise Gomelis kombaine tootma. Lääne-Euroopa kombainidega võrreldes on need kaks korda odavamad.
Seda muidugi ei oska öelda, kas ta Eestisse jõudes päris kaks korda odavam on, aga hinnavahe on kindlasti märkimisväärne.
Litsentsid on ostetud randaalide tootmiseks, need on Euroopa analoogide koopiad. Eeskätt just piimafarmide omanikele pakkus huvi liikuv jõusööda valmistaja.
Millised on selliste masinate töökindlus ja kasutusvõimalused?
Mehed käisid masinat uurimas ja rääkisid, et tehniline täiuslikkus ja välisviimistlus ei ole nii head kui lääne kombainidel, aga eks tuleb kalkuleerida hinna ja kvaliteedi vahekorda.
Väga palju detaile, mida nad ise ei tooda, ostetakse masinate jaoks mujalt Euroopast.
Ja kui traktoreid või kombaine Eestisse müüakse, peavad need niikuinii olema Euroopa Liidu nõuetele vastavad.
Keskmist klassi Belarussi traktoritel on nõuetekohased mootorid peal ja neid ka Eestisse tuuakse. Meie põllumehed on huvitatud suurtest, kolmesajahobujõulistest Belarussidest. Minski traktoritehas toodab masinaid alates väikestest aiatraktoritest kuni kolmesajahobujõuliste suurte masinateni.
Üks põhieesmärke oligi meil suure põllumajandusmasinate ja toiduainete messi Belagro külastamine. Seal oli väljas nii kohalik kui lääne tehnika, üritus oli väga hästi ja huvitavalt korraldatud. Sissepääs oli tasuta, ansamblid esinesid. Masinaid sai vaadata platsi peal ja ka reaalset tööd tegemas.
Mida meie põllumeestel Valgevenesse müüa oleks?
Meie keskmine piimatoodang hakkab lähenema 8000 kilogrammile lehma kohta, neil on see number umbes 4500. Nad on huvitatud piimakarja parandamisest ja meie tõukari pakub neile kindlasti huvi.
Valgevene toodab aastas umbes 6 miljonit tonni piima, millest kaks kolmandikku läheb ekspordiks, peamiselt Venemaale, aga ka Poolasse ja vähesel määral Saksamaale. Tegemist on ikka väga suure piimatootjaga. Külastasime piimakombinaati Moloko, see oli väga suur ettevõte, kus töötas 1200 inimest. Päevas töödeldakse 600 tonni piima ja sortimendis on üle saja toote.
Septembris tuleb Vitebski rajooni esindus Lääne-Virumaale külla, siis arutame täpsemalt, milline koostöö võiks olla, seda muudeski, näiteks kultuurielu valdkondades.
Kuidas Valgevene majandus toimib, kui palju on see riigi kontrolli all?
Nendel on avatud aktsiaseltsid, mis tähendab, et suuremate firmade põhiosanik on riik, aga kaasatud on ka erainvestorid. Uurisime natuke talude tausta. Talud on arenev suund Valgevene põllumajanduses. Kogu nende toodetu ostetakse ära riigi korraldatud vedudega. Piimatootjatel näiteks seda muret ei ole, et keegi nende toodetud kvaliteetset piima ära ei osta.
Põllumajandus on riigi kontrolli all, sest see on riigi jaoks eluliselt tähtis, tegemist on väga olulise ekspordiallikaga. Ja põllumajandus on Valgevenes ka väga suur tööandja.
Kuidas elu Valgevenes tundus?
Linnade ja teeäärte heakorras annab meil Valgevenele järele jõuda. Teed olid sõidetavad, mitte küll väga head, aga siiski korralikud. Minsk oli üllatavalt puhas ja korras linn. Tuletikku ega koni maas silma ei hakanud. Ehitatakse palju, ka kultuuri- ja spordiobjekte.
Külades ei ole elu just kõige parem. Kuid üks huvitav moment on see, et riik toetab maaparandust ja maad haritakse kogu aeg juurde.
Valgevenes hakkas sarnaselt meiega sündimus mingil ajal päris kiiresti langema. President Lukašenka olevat tulnud mõttele, et kui peresse sünnib kolmas laps, siis riik annab korteri. Käisime ka ühes maakoolis Vitebski lähedal ja seal räägiti, et viimastel aastatel on laste arv taas tõusma hakanud. Eks korteri saamine on noortele peredele suur asi.
Külastasime ka suurt põllumajandusfirmat Rodakovo, kus noortele peredele andis ettevõte üürikorteri. Kui nad olid kümme aastat ettevõttes töötanud, said nad korteri soodustingimustel ära osta. Need meetmed on aidanud sündimust tõsta ja väljarännetki vähendada.
Kui palju tänavapildis presidendi kultust välja paistab? Kas Lukašenka pildid ripuvad?
Ei jäänud silma. Meile näidati küll presidendipaleed, mida remonditakse, ja räägiti, et meie president seda ja meie president teist, aga eks see ole slaavi omapära ilmselt, et oodatakse kõva kätt. Kindlasti on neid, kellele see meeldib, kindlasti on rahulolematuid.
Elu on Valgevenes ilmselt oluliselt odavam kui siin.
Kaubanduses on kõike saada, kodumaine kaup on odavam, importkaup aga päris kallis, puuviljad tundusid olevat kallimad kui Eestis. Päris palju nalja ja segadust tekitas valuutakurss, sest ühe euro eest saab üle 10 000 Valgevene rubla. Valuutavahetus on ainult riigipanga käes. Kütus on näiteks poole odavam, bensiin maksis 65 senti liiter.
Palgad on muidugi ka madalamad, samas näiteks Rodakovos, millest juba juttu oli, on keskmine palk 400 euro kanti. Tulumaksu maksavad valgevenelased ainult 13 protsenti ja ettevõtja maksab sotsiaalmaksu 29 protsenti.
Eks elatustase on madalam kui meil, aga kõik on suhteline.
Kuidas põllumehed oma reise finantseerivad?
Saame PRIA kaudu Euroopa Liidult toetust. Oleme käinud mitmel pool euroraha toel. See on andnud meie maakonna põllumeestele suhteid ja laiema silmaringi. Mehed on ikka väga aktiivsed iga uut masinat näpuga katsuma ja uusi nippe leidma. Sõidud annavad selleks hea võimaluse.
Ja eks teisalt loob koos reisimine ka eelduse suhtlemiseks omavahel. Viis-kuus päeva ninapidi koos olles räägitakse kõik südame pealt ära. Kodus nii pikaks ja põhjalikuks koosolemiseks võimalust ei ole.
Meie kusagil Kreeka saartel puhkamas ei käi, nagu viimasel ajal on ajakirjanduses näiteid toodud euroraha kasutamise kohta. Meie reisid on töised ja asjalikud. Otsime võimalusi, kuidas ettevõtteid arendada, uusi turgusid leida.
Kas järgmiseks aastaks on reisiplaanid juba tehtud?
Praegu veel ei ole. Eks me vaatame. Arendame koostööd Leningradi oblastiga. Kunagi käisime küll Peterburis, aga Leningradi oblastiga ei ole kokkupuuteid olnud.
Oblasti agraartööstuskompleksi juhid on huvitatud sidemetest meiega, teine võimalus on Norra.
Aga eks me arutame ja arvutame, kui suvised põllutööd tehtud on.
Andres Pulver, Virumaa Teataja (26.06.2012)
