Piret Ehrenpreis
Eesti mastaabis maakasutust planeerides võib sageli juhtuda, et paberil mõne maatüki väärtuslikuks põllumajandusmaaks märkimine võib osutuda kohaliku elu arendamise mõttes pigem piiranguks kui väärtuslikuks ressursiks.
Maailmas langeb igal aastal erinevatel põhjustel kasutusest välja viis kuni kümme miljonit hektarit põllumajandusmaad. Üha kasvava rahvastiku taustal on see murettekitav tendents, vahendasid ERRi raadiouudised.
Nii arutletakse mujal maailmas sageli selle üle, kuidas põllumajandusmaad muude planeeringute eest kaitsta.
Kuna planeeringute üle otsustatakse sageli siiski kohalikul tasandil, siis vähemalt Euroopas pole see maaülikooli mullateaduse ja agrokeemia osakonna juhataja Alar Astoveri sõnul kuigi suurt vilja kandnud.
"Euroopa praktikad ja näited põllumajandusmaa kasutuse muutmisel on reeglina soovituslikul tasandil ja üleriiklike regulatsioonidega. Aga otsuste tegemised toimuvad kohalike omavalitsuste tasandil ja need ei jälgi alati riiklikke suuniseid ja arengukavasid . Kui arendajad ikkagi väga suure survega mingeid muid arendusi põllumaadele tahavad teha ja linnad laiematele aladele minna, siis nad on ikkagi ka niimoodi läinud," selgitas Astover.
Keskkonnakorralduse ja ruumilise planeerimise konsultatsiooniettevõtte Hendrikson & Ko juhataja Heikki Kalle tõdes, et maakonnaplaneeringute koostamisel teadvustub väärtuslik põllumajandusmaa meil sageli pigem piirangu kui ressursina. Seda eriti olukorras, kus ettevõtlust maal püütakse mitmekesistada ning maaelu elavdada.
"Mõned näited on, kus tegelikult väga ühekülgne määratlus võib olla ka teinekord piirav, sest pole ju midagi halba selles, kui näiteks põllumajandusliku tegevuse kõrval talu tegeleb näiteks ka taluturismi ja muude asjadega. Sellest vallast on ka praktilisi näiteid, kuidas põllumaa väärtus võib hakata teinekord piirama," rääkis Kalle.
"Maakonnaplaneeringutes näiteks kipub see olema pigem piirang, selles mõttes, et ta on küll põllumaa kui ressurss, aga millised on selle majandamistingimused ja kuidas sellega võiks antud maakonnas pihta hakata, selle kohta on regulatsioonid kõhnemad," lisas ta.
Kalle sõnul võiks vabalt kaaluda põllumajandusmaal ka mõne muu säästliku tegevuse lubamist.
"Põllumaa kui väärtus võiks olla endiselt ikkagi teadvustatud, aga samal ajal võiks olla sees rohkem sotsiaalmajanduslikku mõõdet ehk seda, mida põllumaa olemasolu ühes või teises kohas tegelikult kohalikule kogukonnale tähendab. Ta ei peaks olema mitte ainult maa kui ressursi keskne, vaid rohkem inimese keskne. Peaks näitama, kuidas selle väärtusliku põllumaa väärtust kasutades tegelikult ühiskond edasi liigub," selgitas Kalle.
Toimetas Merili Nael
ERR Uudised, 02.11.2013
