Paljuliigilised vahekultuuride segud haljasväetisena mahepõllukultuuride külvikorras

Margus Ess, Airi Vetemaa, Maheklaster MTÜ
Allikas: Mahepõllumajanduse Leht 2/2022

Maheklaster MTÜ projekti „Innovatsioon mahetaimekasvatuses“ raames oli üks tegevusi vahekultuuride katsetused. Paljuliigiliste lühemaajaliste vahekultuuride kasutamine mullaviljakuse suurendamiseks, umbrohtumise vähendamiseks ning saagikuse ja saagi kvaliteedi tõstmiseks leiab nii mahe- kui ka tavatootmises järjest suuremat kõlapinda. Samas kogemusi ja katsetusi siiski veel meie tingimustes napib. Maheklastri projekti raames tehti katseid nii Eesti Taimekasvatuse Instituudi (ETKI) katsepõldudel kui ka eri piirkondade mahetootjate juures. Innovatsioonitegevusega sooviti välja selgitada erinevate paljuliigiliste vahekultuuride haljasväetisena kasutamise efektiivsus ning anda tehnoloogilisi soovitusi.

Mahetaimekasvatuses on vahekultuuride ehk haljasväetiste kasvatamine üks olulisi mullaviljakuse säilitamise meetodeid. Traditsiooniliselt on kasutatavate haljasväetiste valik väga piiratud – enamasti kasutatakse meil endiselt punast või valget ristikut, kas puhaskülvis või põldheina segus peamiselt ühe- või kaheaastase kultuurina külvikorras. Vahekultuuride segude kasvatamisel eeldame, et mitmekesisema liikide/sortide valikuga võiks saada senisest paremaid tulemusi. Samuti tuleks soodustada praegu veel vähelevinud sügiseste vahekultuuride kasvatamist, millega saaks vähendada ka taimetoitainete leostumist sügis-talvisel perioodil.

Vahekultuuride kasvatamise peamised eesmärgid:

• Mulda viidava orgaanilise ainega suurendada mulla huumusesisaldust.
• Parandada mulla struktuursust ja veesidumisvõimet.
• Vähendada lasuvustihedust.
• Suurendada mulla bioloogilist aktiivsust, mis surub alla taimekahjustajate esinemist ning soodustab nii üldist mullaelustiku aktiivsust kui ka mitmekesisust.

Vahekultuuride lagunemisel mullas muutuvad toitained järgnevatele kultuuridele kättesaadavaks, parandades nii stabiilset varustatust toitainetega. Vahekultuuride õnnestunud kasvatamisel on võimalus vähendada ka umbrohtumust, mis on hetkel üks maheviljeluse suurematest probleemidest. Paljuliigilised vahekultuuride segud mõjutavad mulda laiemas võtmes kui seni valdavalt üksikliigina või segus mõne kõrrelisega kasvatavad liblikõielised heintaimed.

Katsete elluviimine

Maheklastri katsed toimusid ETKI katsepõldudel ja ettevõtetes Juppi OÜ Tartumaal, Põlgaste Talu OÜ Võrumaal ning Kaspar Toomsalu FIE Viljandimaal. ETKI katsetes oli iga vahekultuuri tüübi puhul 4 ja mahetootjate juures 3 erinevat vahekultuuride segu.

Vahekultuure katsetati järgmiselt:

• Kevadel 2018. a (puhas- või allakülvina) külvatud mitmeaastased vahekultuurid ja nende mõju järgnevale kultuurile (2019. a sügisel külvatud talinisu).
• Sügisel 2018. a külvatud üheaastased vahekultuurid ja nende mõju järgnevatele kultuuridele (2019. a kevadel külvatud põldhernes ja 2019. a sügisel külvatud talinisu).
• Kevadel 2019. a külvatud üheaastased vahekultuurid ja nende mõju järgnevale kultuurile (2019. a sügisel külvatud talinisu).

Katsetesse võeti Eesti mahepõllumajandusse vahekultuurideks potentsiaalselt sobivad taimeliigid. Kõik segud sisaldasid liblikõielisi kultuure, et siduda õhulämmastikku. Liikide valikul lähtuti sellest, et need sobiksid külvikorda, samuti et valitud liigid oleksid erinevate omadustega võimelised mahetingimustes ning antud külviajal ja oludes kasvatama maksimaalse biomassi. Prooviti koostada segusid, mis võiksid vähendada tootja riske, kui segus mingi kultuuri kasv ebaõnnestub. Arvestati sedagi, et seemneid oleks turul saada ning need ei maksaks väga palju.

Kevadiste ja sügiseste vahekultuuride segudes kasutati peamiselt üheaastaseid kultuure (tabelid 1 ja 2).

Mitmeaastaste vahekultuuride segudes kasutati:

• Mitmeaastased taimed: punane ristik; roosa ristik; valge ristik; lupiin; galeega; lutsern; esparsett; itaalia raihein; harilik aruhein; timut; punane aruhein;
• Üheaastased taimed: aleksandria ristik, inkarnaatristik, pärsia ristik; üheaastane raihein; kaer.

Taimekasvu parandamiseks ja õhulämmastiku paremaks sidumiseks kasutati vahekultuuride külvieelseks seemnetöötluseks biopreparaate ja nende mõju soodustavaid tooteid.

Katsetes hinnati vahekultuuride biomasside moodustumist, nende mõju mullaelustikule ning kasvatamise järelmõju saagikultuuridele, milleks olid põldhernes ja talinisu. Tehti ka majandusarvestus, kus võeti arvesse vahekultuuride kasutamisega seonduvad kulud ning leiti selle tegevusega seonduv lisakulu või -tulu  hektari kohta, arvestades mõju järgneva kultuuri saagikusele.

ETKI katsealal tehtud katsetes võrreldi eri vahekultuuride tüüpide ja segude mõju omavahel, tootmiskatsetes oli võrdlus ka olukorraga, kus vahekultuuri üldse ei olnud.

Tulemused

ETKI katses eri tüüpi vahekultuuride (kevadel külvatud mitmeaastased vahekultuurid; sügisel külvatud üheaastased vahekultuurid; kevadel külvatud üheaastased vahekultuurid) ja ka erinevate segude mõju järgneva kultuuri saagile ja saagi kvaliteedile omavahel oluliselt ei erinenud, jäädes valdavalt katsevea piiresse. Välja võib siiski tuua tendentsi, et mitmeaastaste vahekultuuride järel oli talinisu saagikus mõnevõrra väiksem võrreldes teiste vahekultuuride tüüpidega. Viimatinimetatu ilmnes selgemalt tootmiskatses, kus mitmeaastaste vahekultuuride järel oli saagikus usutavalt väiksem kui üheaasaste vahekultuuride puhul. Seda võib ehk seletada korraga mulda viidud suhteliselt suure koguse puitunud biomassi lagunemiseks kuluva lämmastikuvajaduse ja pikema lagunemisajaga ehk kogu potentsiaalne kasu ei ilmne kohe järgmisel aastal.

Tootmiskatsetes (Juppi OÜ, Põlgaste Talu OÜ ning Kaspar Toomsalu FIE) andsid samad vahekultuurisegud eri katsekohtades erinevaid tulemusi. Erinevused olid nii biomassis (joonis 1) kui ka mõjus järgnevatele kultuuridele (joonised 2-3). Suurem biomass samas ei tähendanud tingimata suuremat põhikultuuri saaki. Nt väga suure biomassiga mitmeaastane vahekultuur, milles olevate kõrreliste lagundamine võib kasutada lämmastikku, muutes selle järgnevale kultuurile kättesaamatuks. Tootmiskatsetes vahekultuurid üldiselt suurendasid järgneva kultuuri saaki, võrrelduna variantidega, kus vahekultuure ei kasvatatud. Väga suure umbrohtumuse puhul oli kevadine vahekultuur efektiivne.

Sügiseste vahekultuuride katses olid nii OÜ Juppis kui ka OÜ Põlgaste Talus põldherne terasaagid kõigi kolme sügiseste vahekultuuride variandi järel suuremad kui kontrollil (joonis 2), kuid eri ettevõtetes olid suurimad ja ka väikseimad saagid erinevate vahekultuurisegude järel. Herne enamsaagid võrreldes kontrollvariandiga olid kahe katsekoha keskmisena 453–1034 kg/ha.

Talinisu puhul (joonis 3) oli suurim saagilisa OÜ Põlgaste talu katses paljuliigilise (9 liiki) kevadise vahekultuuri järel, kus võrreldes kontrolliga saadi üle kahe korra suurem saak. Selles katses olidki kõigi vahekultuuride järel nii põldherne kui ka talinisu saagid suurimad. OÜ Juppis olid vahekultuuride järel küll suuremad põldherne saagid, kuid talinisu saagid olid kontrolliga üsna sarnased ning sama kevadise vahekultuuri segu, mille järel saadi OÜ Põlgaste talus suurim talinisu saagilisa, andis OÜ Juppis isegi kontrollist väiksema saagi. Ettevõttes Kaspar Toomsalu FIE, kus talinisu oli ainult kevadise vahekultuuri järel, oli kõigis vahekultuuri variantides talinisu saagikus kontrollist suurem. Kasvukohtade erinevad tingimused, erinev toitainete varu mullas, mõjutasid ka vahekultuurist saadavaid tulemusi.

Rahalises arvestuses oli OÜ Juppis tulukuselt parim paljuliigiline sügisene vahekultuur SVK1, kus vahekultuuri kasvatamine andis nii põldherne kui ka talinisu puhul arvestatava saagilisa ning kolme kasvatusaasta kulude/tulude kokkuvõttes võrreldes kontrolliga ligi 450 €/ha lisatulu ning OÜ Põlgaste talus paljuliigiline kevadine vahekultuur KVK2, mis andis väga kõrge talinisu saagi ja kolme kasvuaasta kokkuvõttes ligi 380 €/ha lisatulu. Väiksema saagilisaga variantides, sh kõigis FIE Kaspar Toomsalu variantides, aga vahekultuuri kasvatamise kulu ennast järgneva kultuuri saagikust arvestades ära ei tasunud. Samas on see võrdlemisi lühiajaline vaade, sest kokkuvõttes peaks vahekultuuri kasvatamine mullaviljakust (mulla omadusi) parandama ja seetõttu parandama ka saagikust pikemas perspektiivis.

Kuigi üldiselt oleks majanduslikult kõige efektiivsem kasvatada sügisest vahekultuuri, pole see külvikorras kõigi kultuuride järel võimalik. Väga vähe kasutatav kevadine vahekultuur võib aga, eriti probleemide korral umbrohtudega, samuti olla täiesti arvestatav lahendus. See tuleks rajada ilma künnita, et ära jätta kulukas harimistöö.

Kokkuvõttes saab öelda, et kõik vahekultuurides kasutatud liigid segudes ka kasvasid ning neid saab kasutada segudesse liikide valikul. Samuti leidis kinnitust, et erinevate vahekultuuride kasvatamine on mahetootmises võimalik, sh ka majanduslikust aspektist ning õnnestumise korral võimaldab see suurendada järgneva kultuuri saagikust. Eriti kevadised vahekultuurid on aga hea võte umbrohtude allasurumiseks – nii ETKI kui ka tootmiskatsete põldudel oli võimalik täheldada nendel aladel ka katsetegevusele järgselt põhikultuuride vähemat umbrohtumust võrreldes varasemaga.  Samuti tasub mitmeaastaste vahekultuuride puhul hakata katsetama liigirikkamate segudega kui see praegu tavaks on.

Kuigi vahekultuuride vastu on klastri tegevuskava elluviimise aja jooksul huvi oluliselt suurenenud nii mahe- kui ka tavatootjate hulgas ning ka Eesti Maaülikool on vastavaid katseid Põllukultuuride klastri raames ellu viinud, vajab see teema kindlasti edasist uurimist. Praeguse kogemuse põhjal saab öelda, et paljuliigilistel vahekultuuridel on mahetootmises potentsiaali. Kogu aruandega saab tutvuda Maheklastri veebilehel.

Artiklit toimetas Hanna Tamsalu