Vahepeal unarusse jäänud maaparandus kulub põllumehele marjaks ära

Vahepeal unarusse jäänud maaparandus kulub põllumehele marjaks ära

Maakuivendusse tekkinud kahekümneaastane paus on Priit Asi sõnul põldude kuivendussüsteemile laastavalt mõjunud. Osaühingul AP Holding, mille eesotsas ta on, tuleb praegu korda teha ummistunud torusid ja vanu kaeve, mis põhjustavad alatasa rikkeid.

Objektijuht räägib, et lagunenud puitkaanega kaevud on kerged sisse vajuma ja nii tekib järjekordne rikkekoht.

Praegu on AP Holdingu töömehed ametis Õisu kandis. Seal on põldude kuivenduse tellinud mittetulundusühing Kaarli Küla Maaparandus-arendusühing, keda esindab Arne Lohu.

Lohu sõnul hakkas neil maaparanduse mõte idanema üle viie aasta tagasi. Osa tööd olevat juba tehtud ja kaks objekti ootavat oma järjekorda.

Torust leiti mäger

Põlluäärsete dreenide puhastamisega ametis olev Kunnar Hunt tõdeb, et olenevalt kohast peab ühel torul ummistusi avama kolm-neli korda või isegi sagedamini. «Sealt võib igasuguseid asju välja tulla,» tähendab ta.

Kord olevat Hunt leidnud mägra, kes oli ninapidi torus. Ilmselt oli loom lahtisesse kaevu kukkunud ega saanud sealt enam minema. Toru kaudu väljapääsu otsides oli ta sinna kinni jäänud ja kogu vee üles paisutanud.

«Aasta pärast oleks süsteem jälle tööle hakanud,» lausub Priit Asi ning nendib, et sellised lood ei ole sugugi haruldased: kollektoritest on leitud ka rebaseid ja muid elukaid.

Teine ehitustööline Kullar Hunt lisab, et tema leidis hiljuti ühest kaevust luud.

«Mõni kaev on päris sügav. Lume alt loomad neid ei näe ning isegi väiksem kitsetall võib neisse sisse kukkuda,» selgitab Asi.

Peale ohutuse peaks igale põllumehele huvi pakkuma kuivenduse tulemus — parem põld, mis annab rohkem saaki.

Objektijuht jutustab, et praegust drenaažipesumasinat Eestis aastate eest veel ei kasutatud. Olid küll moodsate aparaatide analoogid, mis nõukogude ajal ehitati kuivendussüsteemi korrastamiseks, kuid nende töökindlus ning tehtu kvaliteet jätsid soovida.

Viimasel ajal on kuivendus taas hoogu kogunud. «Möödunud aastal lõpetasime ühe objekti Viljandimaal ja teise Rap­lamaal. Nüüd on ees veel kolm,» räägib Priit Asi.

Arne Lohu märgib, et küllap teeksid põllumehed maaparandust rohkemgi, aga see on kallis ja projekti kogumaksumusest, mis küündib mitmesaja tuhande euroni, tuleb omaosalusena tasuda kümme protsenti.

Et töö on mahukas ja kallis, on Asi sõnutsi tarvis tegutseda maaomanikuga kooskõlas ja seetõttu võivad objekti üleandmise tähtajad nihkuda. «Siinselgi alal on esimene tähtaeg möödas,» lausub ta, viidates põllule, mille ühes otsas pesevad mehed drenaaži ja teises müttab kopp.

Töö käib enamjaolt põldudel ja praegu on need vilja all, mis tähendab, et uut süsteemi ei ole otstarbekas ehitada. «Kohe, kui saak on koristatud, tuleme meie peale ja teeme ära tööd, mis jäid enne tegemata,» ütleb Priit Asi.

Tema kirjeldust mööda kaevatakse põllule suuri kraave, kust võetud pinnase peab laiali ajama.

Drenaaži pesemise masin

Objektijuht Priit Asi nendib, et kuivendamine eriti odav pole, kuid Euroopa Liidu abiga saavad põllumehed seda endale siiski lubada. Torusid puhastatakse aparaatidega, mida Eestis leidub suhteliselt vähe.

Drenaažipesumasina hind jääb Asi jutu järgi olenevalt lisavarustusest 10 000 ja 15 000 euro vahele, kuid Saksamaa idapoolses osas, kus on meie omaga sarnane drenaažisüsteem, olevat see end õigustanud.

Masin, mis pärast hollandlaste tehtud koolitust juunis käiku läks, on kinnitatud traktori taha. Kollektorisse suunatakse pikk haralise otsikuga voolik, millest surve all tulev vesi peab toru puhtaks uhuma.

Vett voolab aparaati traktori kõrvale seatud kuupmeetrisest mahutist. Paarisaja meetri kaugusel olevast kraavist tuuakse seda juurde. Kui veekogu oleks lähemal, saaks võtta otse sealt.

Kaardid on nihkes

Drenaažipesu on Priit Asi jutu järgi otstarbekam teha kevadel ja sügisel, kui torudes on vett ning seda pole tarvis nii palju lisaks vedada. Uute torude paigaldamine tuleks seevastu jätta kuivale perioodile, sest vesine maapind võib põhjustada läbivajumist.

Töös oleval põllumaal surub tähtaeg peale ega lase vesisemat aega oodata ning mõlemad töömehed, nii Kunnar kui Kullar Hunt, kinnitavad, et drenaažipesumasin on olenemata veekogusest hea aparaat.

Kraavinõlvast võetakse toru lahti ja lastakse voolik sisse. Kõige lihtsam olevat seda teha seal, kus on vormistatud suue.

Masinaga on hõlpus ka rikkeid leida: hüdromootoriga surutakse spetsiaalsest plastist voolik drenaaži ning kõrvalt näeb meetreid, kuhumaale ots on jõudnud.

«Kohas, kust see enam edasi ei lähe, on ummistus, torud on nihkes või katki,» tähendab Asi.

Vahepeal hõikabki Kullar Hunt, et midagi on ees ja voolik edasi ei liigu. Suurt häda siiski ei ilmne: puhastatav kollektor suubub vahetatud torusse ja ilmselt on ots tabanud ristumiskohta.

Vooliku ots näeb välja justkui propeller, kuid ringi see ei käi. Tiivik hoiab voolikut toru keskel ja kui süsteem on nihkes, jääb otsik kinni.

Nii tuvastabki masin rikkekohti ning on töömeestele tublisti abiks, sest omal ajal kuivendussüsteemide kohta koostatud kaardimaterjal on ebatäpne.

«Vene ajal tehtud kaarte on proovitud sobitada digitaalvormiga, aga neid ei ole võimalik hästi kokku panna,» lausub Asi. Tulemus jääb tema sõnutsi nihkega, mistõttu rikkekohti otsides tuleb teha lisatööd. «Pahatihti pole ka süsteem ehitatud selliselt, nagu kunagiselt plaanilt näha võib,» lisab ta.

Sigrid Koorep
Sakala, 13.08.2013

 

2013-08-13T10:00:00+00:00 Teisipäev, 13. august, 2013|Uudised|