Põllumehed küsivad põllumajandustoetusteks riigieelarvest raha, mis on ELi tasandil meie enda riigijuhtide nõusolekul kokku lepitud. Me ei mangu teiste ühiskonnagruppide arvel mingeid lisaprivileege.
Kui aga riigikogu valitsuse otsust ei muuda, siis põllumehed tuleval aastal riigieelarvest loodetud lisatoetust ei saa, kuigi Eestil on õigus tootjaid toetada 23 miljoni euro ulatuses.
Põllumeeste sõnavõtte jälgides saab igaüks aru, et toetuste küsimine pole nende meelistegevus. Nad on ettevõtjad, kes peavad majandama kasumlikult, ja loodavad, et valitsuse rakendatav majanduspoliitika oleks ratsionaalne ning tagaks stabiilseks arenguks vajalikud tingimused.
Ühised mängureeglid. Eesti liitus ELiga, võttis üle ühenduse õigusaktid ja nõustus mängima ühiste mängureeglite järgi. NATOga liitudes olime samuti valmis arvestama allianssi kuulumise tingimustega. Poliitikud kordavad uhkusega, et Eesti on üks väheseid NATO liikmeid, kes suunab kaitsekulutusteks nõutud 2% SKTst.
Euroopa Liitu kuulumine tähendab, et oleme üks osa ühisturust ja põllumajandusvald-konda reguleerib ELi ühine põllumajanduspoliitika. Selle reformimise käigus lepiti mullu kokku põllumajanduse otsetoetuste tase erinevates liikmesriikides. Eestil ja teistel uutel liikmesriikidel on seejuures võimalus riigieelarvest põllumajandust kuni 2020. aastani täiendavalt toetada, et kompenseerida meie põllumeeste väiksemaid ELi otsetoetuse tasemeid võrreldes vanade liikmesriikide tootjatega.
Eesti, Läti ja Leedu põllumajanduse otsetoetused jäävad ka uuel perioodil ühenduse kõige madalamateks ja jõuavad alles 2020. aastaks umbes 75% tasemele ELi keskmisest. See, et valitsus on teist aastat järjest otsustanud jätta lisatoetused maksmata, tähendab Eesti põllumajandustootjate jaoks ettevõtte tasandil otsetoetuste vähenemist kuni 40%.
Toetuste säästupakett. NATO kaitsekulutuste määrast kinnipidamist ei vaidlusta keegi, ka põllumehed mitte. Kuid ühise põllumajanduspoliitika rakendamisel nopib valitsus välja minimaalse võimaliku ja rakendab Eesti jaoks n-ö kõige odavamat paketti. Parem oleks siis juba ELi tasemel lõpuni võidelda selle nimel, et kõikide riikide tootjatele kehtiksid võrdsed konkurentsitingimused. Kui me tõesti näeme, et Eesti oma riigieelarvest lisatoetusi maksta ei jõua, siis pole põhjust lubada neid maksta ka teistel riikidel.
Kui põllumajanduse toetamine tundub maailmavaateliselt või mingil muul põhjusel taunimisväärne, siis tuleks Eestil ELi tasemel anda endast kõik, et tagada meie tootjatele võrdsed konkurentsitingimused. Praegu saame vaid tõdeda, et meie oma valitsus annab lisatoetusest loobudes märkimisväärse panuse selleks, et meie tootjad peavad majandama moonutatud turutingimustes.
Roomet Sõrmus, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhataja
01.10.2014, Äripäev, lk 15
