Välja talu meega maiustavad ka karud, nugised ja papagoid

Välja talu meega maiustavad ka karud, nugised ja papagoid

Egon Valdaru,
Sakala, 29.05.2013

Viiratsi valla Välja talu peremehe Jaak Aidi mesilindude talvitumine oli sedapuhku raske: sügisel tema hoole all olnud 34 perest oli kevadeks alles vaid 24.

«Kahe Raassilla metsa viidud mesilaspere hukkumises olid süüdi nugised. Need ahned närilised sõid taru seintesse augud ja tegid seest kõik tühjaks, jättes alles vaid vahapuru,» räägib Jaak Aid nukralt.

Kaheksa peret hukkus aga sõna otseses mõttes mee otsas. «Nendes tarudes oli rapsimesi, mis kristalliseerub nii kõvaks, et mesilased ei saa seda kätte. Sulaga tekib meele kondensvee kiht, mis seda vedeldab, ja nii saadakse näljast üle. Tänavu aga talve jooksul praktiliselt soojalainet polnud.»

Meega ei maksa liialdada

Vahepeal kadunud sära naaseb Jaak Aidi silmisse, kui ta asub tutvustama oma papagoisid Bibit ja Robit. Nii kui ta linnumagusat täis teelusika välja sirutab, on nood hakkamas. Tõsi, väga pikalt neil maiustamiseks indu ei jagu, piisab mõnest nokatäiest.

Ehk oskavad linnud piiri pidada? Jaak Aidil endal tuvastati mõni aasta tagasi dia­beet. Sestpeale on temagi mett süües mõõdukas olnud.

«Asjatundjate hinnangul on mõistlik kogus ööpäevas 0,5—1 grammi mett kilo kohta,» nendib mesinik.

Kui nokk magusaks tehtud, asuvad papagoid oma meelistegevuse ehk laulmise juurde. Hoogu sattudes hakkavad nad rütmiliselt vasakut jalga nõkutama.

Lindudel on lõbus, aga inimkõrvale valmistab nende kriiskav hääl parajat piina.

«Vahel istuvad Bibi ja Robi mu õlal ja kui nad veerand tundi jutti laulavad, jäävad kõrvad ikka päris valusaks,» lausub peremees muheldes.

Muret teevad mürgipritsijad

Taas jutuga mee juurde tulles ütleb Jaak Aid, et selle hind lähiajal langeda ei tohiks, sest läinud talvel hukkus Eestis umbes 25—30 protsenti peredest. Suvel aga teevad mesinikele muret õitsvate põldude pritsijad.

«Kõige suurem oht on rapsi puhul, mis on mesilastele tõeline magnet. Õitsvat rapsipõldu pritsida on suur sigadus. Põllumeestel on läbitud vastavad koolitused. Seega peaksid nad teadma, et mürgitada võib vaid õhtul hilja, kui õiekroonid on juba suletud,» kõneleb Aid ning hoiatab: «Mürgiseid õisi tolmutanud mesilased võivad hiljem hukutada terve taru.»

Mesiniku sõnutsi on häda just väiksemate põllumeestega. «Suurte ühistute agronoomid helistavad alati ja annavad oma plaanidest teada.»

Kuigi Jaak Aidi mesilas pole mürgitusjuhtumeid veel olnud, püüab ta suveks viia võimalikult palju tarusid kodust eemale metsa.

Karud käivad lammutamas

Metsas on aga jälle omad hädad. Tunamullu sügisel Raassillas jäi Jaak Aid karude rüüstetöö tõttu ilma üheksast mesilasperest.

«Septembri keskel käisin neid vaatamas, panin viimase söögiringi peale, aga kuu lõpus, kui läksin ämbreid tooma, oli seitse taru lõhutud, söötki söödud. Kaks taru olid terved. Helistasin eksperdile ja tegin keskkonnaametisse avalduse. Kui ekspert järgmisel hommikul saabus, olid ka kaks allesjäänud taru rüüstatud,» meenutab ta ja ohkab.

Osa mesitarusid on Aid viinud ka Sultsi taha Kassikülla esivanemate maale.

«Hirmuga olen nüüd metsas tarudele elektrikarjused ümber pannud, et neid mõmmikute eest kaitsta. Paraku kipuvad neid lõhkuma metssead ja põdrad. Iga paari nädala tagant käin ka elektrikarjustel akusid vahetamas.»

Omajagu mässamist on Jaak Aidil sülemlevate mesilaste kättesaamisega.

«Olen neid pidanud välja tooma kibuvitsapõõsast, kuldnokapuurist ja rauast aiapostist. Olen neid ka puude või suuremate põõsaste otsast alla raputanud, ent seda ma üldiselt teha ei soovita, sest see kätkeb eneses parajat ohtu. Nooremana ronisin mesilastele puude latva järele, aga nüüd ma seda enam teha ei söanda,» pajatab ta.

Et tänavu on väga palju mesilasi hukkunud, on Jaak Aid neid ravimina kasutanud. Selleks paneb ta need viina või lahja piirituse sisse ja hoiab mõne nädala suletud anumas. Valminud leotist kasutab ta häda tegevate liigeste määrimiseks. Kui seda aga päevas lusikatäis sisse võtta, suureneb tema jutu järgi elujõud ja alaneb vererõhk.

«Niisugust leotist võttis sisse ka üks Pärnumaa tuttav mesinik, kes oli puugi tõttu põduraks jäänud. Tänu sellele sai ta elujõu tagasi,» teab Aid. «Tõsi, leotise lõhn ei ole kuigi meeldiv.»

Loe edasi täispikka artiklit Sakalast

2013-05-29T10:00:00+00:00 Kolmapäev, 29. mai, 2013|Uudised|