Avaldatud: 16. oktoober 2012Kategooriad: Uudised

Aastate eest Võrumaal Sõmerpalu vallas talupidamist alustanud Liia ja Jüri Kaska on nelja lapse kõrvalt pidanud piimakarja, kasvatanud vilja, lilli ja maasikaid. Nüüd on nad süvenenud viinamarjakasvatusse. Pikad ja avarad kasvuhooned on täis viinapuid, sorte on siin üle 200. Räpina aiandusharidusega perenaine saab juba ette näidata ka omaaretatud viinamarju. See on pühendumise õiglane ja magus vili.

"Kui me siin küngastel põlde harima hakka­ sime, ei olnud talus Õiget tehnikatki. Aja jook­sul ostsime traktori, kombaini, hiljem veel linttraktori, kultivaatori, sõnnikulaoturi," meenutab peremees Jüri. Pangalaenuga ehitati garaaž ja ait­kuivati. Selles pikas hoones on nüüd nende pere noorima võsukese, poeg Karli puidutöökoda.

Piimarahaga loodeti katta laenukulud. Õnne­tuseks tekkisid aga piimakombinaadil rahalised raskused. "Nalja sai ikka palju," suudab Jüri nüüd juba muiata. Tänu mehe südikusele õnnestus õig­lus jalule seada. Panga abiga leiti hea lahendus – pank ise nõudis piimakombinaadilt raha välja ning pere sai laenukoormast lahti.

Kui loomapidamine mõttetuks muutus, oli aeg suunda muuta. Kaska pere võttis ette maa­sikate kasvatamise. Uudishimu ajel istutas Liia kasvuhoonesse ka esimesed viinapuud. Seitse suve sõideti üle päeva Võrumaalt Tallinna Nõmme turule maasikaid müüma. Ent Poola maasikad lõid kodumaiste hinnad alla.

Kasvuhoones kenasti kosunud ja saagikaks osutunud viinapuud andsid perele uue lootuse. Viinamarjakasvatus ja istikute müük muutus põhitegevuseks.

Maasikatest jäeti alles vaid kuumaasikad. "Lõunalauas ütlen ikka lapselastele: magustoit on maasikamaal. Olen rikas vanaema, mul on kümme lapselast. Kuumaasikad maitsevad neile ning neid jagub õnneks sügiseni," räägib Liia.

Viimamarjad toob vanaema ise lauale. Et neid talvelgi oleks, paneb ta viinamarju ka sügavkülma. Jäätunult maitsevad need nagu mahlajäätis!

Kasvuhoonesse Liia lastel ega ka võõrastel omapäi viinamarju sööma minna ei luba.

Keeld on igati Õigustatud. Sordid valmivad, värvuvad ja saavutavad küpsuse eri aegadel. Kogenematu ei tee toorel ja valminud viinamarjal vahet, ka toores on ehk kena jumega, kuigi alles ebameeldivalt hapu. Liia selgitab: kui keegi sikutab tarja (rahvasuus viinamarjakobara) küljest kas või ühe marja, tilgub sellest alati natuke mahla. Kui mahl kukub järgmistele marjadele, siis see rikub neid katva vahakihi ning nii võib tekkida mädanik või hallitus. Ühtlasi meelitab mahl kohale herilased, kes Õgivad viinamarjad halastamatult auklikuks. Herilaste tekitatud kahju sellega veel ei piirdu: nende laastamistöö vallandab mahlade tilkumise, mis omakorda võib rikkuda juba järgmised tarjad.

Magusad marjad, hapukad lehed

Juuli hakul, kui me Pruuli-Kaska talu esimest korda külastasime, ei olnud viinamarju veel ollagi.

Mitmed viinapuud olid ära Õitsenud, mõned alles alustasid Õitsemist. Viinapuud on tuultolmlejad. Selleks et nad ka kasvuhoonetingimustes marju kannaks, tuleb õitsvaid viinapuuvääte tolmu levimiseks aeg-ajalt raputada. Liia teeb seda kevadsuvel ikka korduvalt, sest Õisikud ei avane üheaegselt. Ja tööpõld on lai. Kasvuhoonetunnelid, mis täis viinapuuväätide rohelust, on 60 meetri pikkused. Ühes kilemajas on umbes 150 taime. "Igal sordil on omapä­rad, näiteks erinev Õitsemisaeg. Elu viinamar­jade keskel on väga huvitav," leiab Liia. Kas­vuhoonetes jalutamiste ajal sätib ta võrseid ja kärbib ennakvõrsed. Võrsete otsad suunab aga allapoole – siis ei kasva need liiga kiiresti. Võrse pikkusele pannakse piir juulis-augustis, mil kärbitakse latvu, et aidata viinapuudel tal­veks valmistuda.

Juba kevadel tuleb eemaldada väiksemad võr­sed, millel ei ole õiealgmeid küljes.

Antud aasta võrsel tekivad lehekaenlast ennakvõrsed, neid tuleb suvel korduvalt esi­mese lehe tagant eemaldada, ja seda nii, et ei kahjustaks järgmise aasta õisikualgmeid ehk tal­vepunga. Rohtseid võrseid eemaldas Liia varem küüntega näpistades. Siis aga lõi sõrme põletik. Nüüd soovitab ta teistel selleks tööks ikka kääre kasutada.

Eemaldatud võrseid ei viska Liia minema, vaid nopib neilt lehed ja teeb perele dolmad. "Viinapuuleht annab hästi head hapukat mait­set. Kui kasvuhoones töötan ning janu tuleb, siis närin lehti ja suu ei kuivagi enam. Ka võib neist lehtedest teha hapuoblikasuppi muna ja suitsulihakamaraga. Need ei sisalda oblikhapet," märgib Liia.

Samas ei tasu viinamarjasaaki oodates dolmade tegemisega Õhinasse minna, sest viina­puu lehed toidavad marjakobaraid. Kui liiga palju lehti tarjade kohalt ära näpistada, ohustab marju ka kasvuhoones päikesepõletus. Eriti armasta­vad lehtede varju sügisel valmivad sordid. Neil, kes dolmad lemmikroaks peavad, soovitab Liia kasvatada pigem haljastussorte, mille puhul saa­gikus ei ole nii oluline.

Kaskade kasvuhoones on viinapuude vahel muudki, mida sobib patta panna. Siin-seal kasvab tilli, tomatit ja kurki. Perenaine rää­gib, et kui viinapuuväädid väikesed olid, kasvatatigi nende vahel muid aiasaadusi. Viinapuude naabriks sobivad siin hästi ka melonid ja arbuusid.

Sorte valitakse kasvukoha järgi

Kõige võimsama kasvuga viinapuu on täitnud vana klaaskasvuhoone. "Riia turult toodud Alfa' on siia istutatud 1986. aastal. Sellele tuleb igal aastal peaaegu 100 kilo marju külge. Haigustele vastupidav ja talvekindel sort," tutvustab Liia. "Kui kasvuhoone seinad ees ei oleks olnud, läinuks väädid juba naabrite juurde," lisab Jüri muheldes.

Augusti keskel taas talu külastades näeme kõi­kidel viinapuudel suuremaid või väiksemaid pärl­mutrise läikega viinamarjatarju. Liia ütleb, et jaheda suve tõttu on marjade valmimine tava­pärasest paar nädalat maas ning korjamise aeg lükkub edasi.

Kevadiste öökülmade vastu on siin aidanud kasvuhoone väljapääsude juurde paigutatud suu­red sinised veetünnid. Päevasoojus küttis tünnid kevadel kuumaks ning öösel õhkus neist soojust.

Kasvuhoonesse sobivate sortide tutvustami­seks viib Liia meid uude kilemajja. Seal osutab ta kohe väga nõutud ja seemneteta lauaviinamarja sordile 'Somerset Seedless'. Sarnaseid seemne­teta viinamarju, on sajast sordist vaid 4-5 tükki. "Näete, see pole veel täiuslikult roosa. Nagu ka 'Nero', millel on küll jumet, aga ikka ei ole valmis. Korjamisega tuleb nüüd lihtsalt oodata," tõdeb asjatundja.

Varasem sort 'Liepajas Dzintars' kõlbab juba süüa. Hiline sort 'Price' on küll juba vägagi magu­sate, aga asjatundja hinnangul veel toorete vii­namarjadega.

Kollakasrohelise 'Supaga' marjad ripuvad suurtes tarjades ja küpsevad kuuma suve lõpuks hästi magusaks. 'Arkadia' lummab kõiki oma suurte ja piklike kollakate marjadega, seda sorti kasvatatakse Lätis ka Õues.

Kolmandast kasvuhoonest leiame Liia areta­tud sordi 'Liiso'. Kodumaistest aretistest on see kasvuhoones üks varasemaid marjaandjaid, ava­maal pole teda veel piisavalt kontrollitud.

"Olen siit juba ilusaid kobaraid korjanud," märgib Liia. Kaudselt andis talus sündinud sor­dile nime Liia ema Olga, kes juba 50. aastat puh­kab maamullas, aga kes eluajal oma tütrekest just nii kutsus. Tänavu said 'Liiso' viinamarjad valmis isegi enne ülivarajast sorti 'Ciravas Agra'.

Lisaks kasvuhoonetele on perenaine ka ühe mäenõlva viinapuid täis istutanud. Avamaal kas­vab üle 20 sordi ja 700 taime. Kunagi oli viinapuuistanduse asemel kruusaauk, mis nüüd­seks on tasandatud ja üles haritud. "Kui PRIA-lt istanduse tarbeks toetust küsisime, olid kunagi­sed kruusaaugud põllumaa hulgast välja arvatud justkui kruusakarjäär. Samas aerofotodki näi­tavad, et siin pole enam karjääri," kurdab Jüri. „Ametnikud ei usu oma silmi, vaid lähtuvad sea­dusest, mis ütleb, et kümne aasta jooksul ei tohi põllumaad muuta. Alles 2014. aastal loetakse see maatükk põllumaaks."

Kõigi seaduste kiuste tunnevad viinapuud end kivisel künkal hästi. "Osa sorte ei sobigi kasvu­hoonesse, sest nad tahavad jahedamat kasvu­perioodi. Vastasel korral kasvab seeme liiga kii­resti, viljaliha ei jõua järele ja mari ei värvu ning läheb lõhki," toob Liia näite.

Algajale viinamarjahuvilisele soovitab Liia avamaal talvekülmale hästi vastu pidanud sorte nagu näiteks 'Hasanski Sladki', 'Zilga', 'Sukribe' ja 'Kuzminski Sinii'. Viimase marju kiidab ta eriti, sest need on magusad, õhukese kesta ja väi­keste seemnetega. "Miski peab ju sooli ka puh­taks kraapima," ütleb Jüri seemnepõlguritele.

Viinapuud lepivad nõlva kivise pinnasega. "Viinapuu juured on sügaval, see taim saab endale vajaliku alati kätte. Ja kivimultš on põh­jamaa viinamarjadele väga hea, sest päeval kivid soojenevad ning öösel on viinapuudel soojem. Seni ei ole meie viinamarjadele öökülm liiga teinud. Me ei kata oma taimekesi isegi talveks. Jäävad lihtsalt lume alla," selgitab Liia. Kui mõni õue kasvama pandud sort talvel hukkub, tehakse sellest vastavad järeldused. "Tähendab, et see sort õue ei sobi. Vägisi kasvatamisest ei tule midagi välja."

Külmavõetud taimed asendab ta alati uute katsealustega.Võib loota, et mõne aasta pärast näeb sel nõlval Toscana viinamarjavälja meenu­tavat vaadet.

Kristel Kirss, Maakodu (16.10.2012)

 

Viimased uudised

Arhiiv

Pikk.ee uudiskirjaga liitumine.

Isikuandmeid töötleme vastavalt Isikuandmete töötlemise põhimõtetele

Täpsem liitumisvorm on leitav https://www.pikk.ee/liitu-uudiskirjaga/