Viktor Sartakov: lehma tuleb lüpsta turgude vähenemise ajalgi

Viktor Sartakov: lehma tuleb lüpsta turgude vähenemise ajalgi

Põllumajandustootjate keskliit korraldas Järvakandis konverentsi “Põllumajandus suure poliitika tõmbetuultes”, teema oli päevakajaline, sest Venemaa üleöö kehtestatud kaubanduspiirangud sunnivad toiduturul kiiresti ümber orienteeruma.

Liha- ja kalatoodete valmistajate kõrval on saanud tugeva laksu piimatootjad, sest näiteks eelmisel aastal tuli Eesti piima- ja piimatoodete ekspordikäibest veerand ehk 50 miljonit eurot Venemaale saadetava kauba eest.

Miinus on veelgi suurem, arvestades tõsiasja, et Eestist Leedusse veetud toorpiimast valmistati peamiselt juustu Vene turule. Mullu kasutas Leedu 139 000 tonnis Eestis varutud piima 50 miljoni euro eest, seega samas suurusjärgus Eestist otse Venemaale eksporditud piimatoodete maksumusega.

Kuni ametkonnad Tallinnas ja Brüsselis lahendusi otsivad, ei saa piimatootmist koomale tõmmata. Kuidas lahendusi otsitakse, selgitab Viktor Sartakov, Pärnu- ja Raplamaa põllumajandustootjate liidu juht.

Venemaa impordikeeld kehtib 7. augustist. Milline on põllumeeste olukord?

Alguses arvati, et Vene turg meid oluliselt ei mõjuta, aga kuna väga palju toorpiima läks otse Lätti-Leetu, mis müüsid oma tööstuste kaudu kauba Venemaale, on hakanud sealt tulema sisse odavamad piimatooted ja see häirib meie tootjaid. Juba teist kuud on piima varumishind omahinna tasemel ja võib juhtuda, et jääb pikemaks ajaks isegi alla omahinna.

Järvakandis rääkis Tõnu Post, kes oli mullu populaarseim põllumees, et alla 270 euro tonn tema firma, Kõljala põllumajanduslik osaühing, küll piima toota ei suuda. See on piir, kust allapoole ei tohiks minna, aga Euroopa Liidu sekkumiskokkuost on reguleeritud 200 eurole tonn.

Konjunktuuriinstituudi andmetel tuleb kiiresti leida uued turud 150 miljoni euro mahus toodangule, aga see ei toimu üleöö. Mis saab lähiajal?

Põllumajandusminister rahustas meid, et Soome ja Poola on Baltimaadega ühel meelel ja kui Brüsselisse minnakse, peetakse enne nõu, mis teemaga ja kuidas esineda. Selle positsiooniga ühines Saksamaa, mis juhib Euroopa Liidu majandust. Millal uued reeglid rakenduvad ja kas leitakse kiiresti eksportturud, näeme, kuid tahaks, et ühe-kahe kuuga saaksid need küsimused lahendatud.

Lehm lüpsab iga päev.

Jah, lehm lüpsab iga päev. Käin iga kuu Maaelu Edendamise SA nõukogu nõupidamistel, seal on juba portfellis firmasid, mis ei suuda enam laenusid pangale õigeaegselt tasuda. Pangad survestavad põllumehi ja pärast 1. jaanuari veel rohkem. Selles mõttes oli ministeeriumi teade, et täiendavad riigiabi reeglid vaadatakse ilmselt sellel nädalal valitsuse istungil läbi, meeldiv. Täiendavate garantiidega võib aidata põllumehi, et nad saaksid oma maksed õigel ajal tehtud.

Põllumehed on seotud liisingute ja laenudega farmide ehitamisel ja seadmestamisel ning tasumise arvestused on tehtud vähemalt kolmandiku võrra kõrgema toorpiima varumishinna põhjal. Kas on oodata farmide sundlõpetamisi?

Küsimust ei saa niimoodi püstitada. Raskemas olukorras on seakasvatajad, kuna nemad on Venemaa piirangu all olnud kogu aeg. Pärast seda, kui elussigu enam ei ostetud, pandi lihatööstustele piirangud, nii et praegu kannatab paralleelselt piimaga lihasektor ja ühel ajal tuleb käsitleda mõlema eksporditurgude küsimusi. Rääkimata leevendus- või riigiabi täiendavatest meetmetest, mida on võimalik rakendada garantiina ettevõtetele.

Asju võib arendada nii kaugele, nagu KredEx tegi, et abistada maksimaalselt tootjaid. Võib teha põllumeestele paralleelselt juurde struktuure, mis ostaksid osa ettevõttest ja müüksid sama hinnaga ettevõtjale tagasi. Saksamaal toimib see kogu maaturuga hästi ja ettevõtjad saavad rahulikult edasi majandada.

Põllumajandustootmine ei mõjuta ainult seda mõnd protsenti elanikest, kes on sellega otseselt seotud, vaid kogu maaelu.

Võrgustikus on peale tootja ja töötleja veel maakoolid ja õpetajad, tehnika ja tehnoloogiaga tegelevad firmad. See on omaette suur kompleks, vanasti armastati seda agrotööstuskompleksiks nimetada. Maailmas nälgib miljard inimest, toidutootmine on vajalik ja ostujõulised turud tuleb üles leida.

Eestlane peaks uhke olema, et ta saab toota üle oma vajaduse ja oma toodangut eksportida.

Tootjat ähvardatakse piimakvoodi ületamise eest trahvidega, seakasvatajad on Aafrika seakatku hirmus.

Turumajanduses ei ole kunagi sellist stabiilsust, nagu oli sotsialismi ajal. Iga riigi poliitika peaks olema üles ehitatud sellele, et võimalik on sujuvalt üle minna ühele või teisele tootele, kui ühes tootmisharus midagi juhtub. Ekspordiga peaks tegelema üks üksus ministeeriumi juures, sest puhast vett, head loodust ja põllumaad pole mitte igal pool. Meil on reserve palju.

Milline sõnum oleks öelda Järvakandi konverentsilt meie inimestele, kes tegelevad lehmapidamise, seakasvatuse, viljaga?

Sõnum on positiivne selles mõttes, et vaatamata erakondade propagandaüritustele ja omavahelistele nääklemistele on maaelu küsimustes oldud väga vastuvõtlikud ja koostööaltid, jalga ei ole püütud maaelule ette panna.

Riigieelarve eelnõus on põllumajandusministeeriumi osa tänavusest kaks protsenti väiksem, veidi üle 328 miljoni euro, loodetud toetustest on puudu pea 23 miljonit. Kuidas seda auku täita?

Peame sellega võitlema, kuni riigieelarve riigikogus vastu võetakse. See 23 miljonit läheb ju kohe maksudena riigikassasse tagasi. Ega seda oma tasku aeta! Tahame enne, kui riigieelarve lukku lüüakse, kohtuda oma delegatsiooniga riigikogus kõikide fraktsioonidega ja need küsimused lõpuni läbi rääkida.

Mis juhtub, kui läbirääkimised ei õnnestu?

Siis peame läbi vaatama Maaelu Edendamise SA võimalused nendele tootjatele, kes ei ole suutnud endale suuremaid varusid luua, et kevadkülv ja söödavarumine saaksid tehtud normaalselt, et maa inimestest päris tühjaks ei jookseks.

Ega sealt enam paljudel joosta olegi.

Jah, tööjõu probleemid on üsna suured.

Miks riigil ei olnud tagataskus B-plaani, mida kiirkorras üritatakse koostada?

Tartu maamessi ajal olid kohal üheksa riigi esindajad, ministrid. Foorumil esines Euroopa Liidu kõrge ametnik, kes rääkis, et pikaleveninud läbirääkimised vabakaubanduse osas Ameerika ja Kanadaga on lõpusirgel, et kohe-kohe läheb see käima. Aprillis ei osanud keegi aimata, et Venemaaga võib kriis tulla.

Kõneleja jutust järeldus, et kogu Euroopa Liidu toidutootmise ülejäägid saab turustada Ameerika mandril, seal on palju tarbijaid.

Kui vabakaubandusleping alla kirjutatakse, on võimalik sujuvalt üle minna muudele turgudele. Aga ameeriklaste maitse on eurooplastega võrreldes teistsugune: teist tüüpi juustud, teised tehnoloogiad. See nõuab ümberstruktureerimist ja läheb päris palju maksma. Kui Euroopa Komisjoni uus koosseis tööle hakkab, on sealtki ehk aasta lõpuks oodata uudiseid, mis suunas Euroopa läheb.

Paljud maaelukauged on öelnud, et põllumehed saavad riigilt ja Euroopa Liidult toetusi, aga ikka ei tule omadega toime.

Millest toidutootmine koosneb? Üksnes lüpsilehma üleskasvatamine võtab aega kolm aastat. Kulud on suured, kui kasvatad looma, maksad talle peale.

Karjas püsib ta kõrgetoodangulisena ehk neli aastat. See raha, mis hiljem tuleb, annab väikest kasumit, rikkaks saada ei olegi võimalik.

Põllumees saab püsti rikkaks vaid korra: kui ta oma ettevõtte on maha müünud. Siis on võimalik mingi kapital saada, aga muidu on ainult pidev investeerimine.

Kas omamoodi kindluse annab tootjatele see, et minister Padar tunneb Brüsseli koridore ja tema sõna on seal ehk arvestatavam?

Ivari Padaril on eelis võrreldes teiste riikidega, mille põllumajandusministrid ei ole töötanud Euroopa Liidu struktuurides. Aga tuge annab juba see, et Baltimaad on pikka aega kokku hoidnud oma nõudmistega, Padar on vedanud põllumajanduse osa. Soome ja Poola tulemine meiega ühele lainele on jõud, millega Euroopa Liit peab arvestama.

Aga meie mahajäämus on veel väga suur, oleme aastani 2020 toetuste osas viimaste hulgas ja see ei tee meile head, energiahinnad on kogu aeg tõusnud ja muutunud. Ja me ei tea siin Eestis, kelle valitsus meil aprillis-mais on.

Kirjutatakse mõttest rajada Eestisse väiksemate asemele üks suur piimatööstus, mis suudaks töödelda päevas üle tuhande tonni piima. Kas see pole priiskamine?

Tootjate arvates on Eestis kogu aeg halb olukord, sest töötlevat tööstust on liiga palju. Kui ma 15 aastat tagasi Euroopa delegatsiooni koosseisus Ameerikas käisin, sõitsime läbi kolm osariiki. Näiteks vadakut veeti seal 500 kilomeetri kaugusele sellepärast, et pulbritehase olid pannud püsti kolme osariigi tootjad, et tehase võimsust maksimaalselt ära kasutada.

Eestis on töötlevat tööstust järjest rekonstrueeritud, juurde ehitatud, ostetud ja müüdud, seadmed ei ole täie võimsusega kasutatud.

Eestis piisaks võib-olla kahest piimatööstusest, need peaksid olema ühistulised, tootjate kontrolli all. Mida tootma hakatakse, see tuleb põhjalikult läbi mõelda, sest vale investeering valele tootele on mahavisatud raha.

Kui tugev on põllumajandustootjate keskliidu hääl?

Tootjate ring on välja kujunenud ja kuigi kõik ei osale meie töös, käivad paljud meie nõupidamistel nagu Järvakandiski. Päris palju oli talupidajaid, kes tunnevad huvi asjaajamise vastu, sest mure on ühine.

Millist erakonda toetada, selle signaali suudame aasta lõpuks välja anda maarahvale ja ka linnarahvale, kes mõistavad toidutootmise olulisust. Kvaliteetse toidu tootmine on Eestile suur au, oleme suutnud oma piima- ja lihatoodetega olla Euroopa tasemel. 

Silvia Paluoja, 22.10.2014, Pärnu Postimees, lk 5.  

 

2014-10-22T10:00:00+00:00Kolmapäev, 22. oktoober, 2014|Uudised|