Viljandlasi ootab turul suutäis maamaitset

Viljandlasi ootab turul suutäis maamaitset

«Aga proovige,» ulatas maasikamüüja marja, hoides seda rohelisest sabatutist kinni, nii et punav mumm ulatus üle leti kliendini. Need maasikad olid kasvanud mahajäetud põllul ilma väetiste ja mürkideta otsekui metsmaasikad.

Ja see maasika kujul linna toodud maamaitse oli magus.

Viljandimaa piiri peal Valgamaal asuva Udsu talu peremees Heino Ilisson rääkis, et kunagi oli tal olnud hektarine põld, aga seda tundus olevat liiga palju. Ta jättis osa marjamaast soiku, ent põld kandis saaki edasi. «Tütartaimi üha juurdus ja marju tuli,» jutustas Ilisson.

Esimesed maasikad tõi Udsu talu peremees müüki selle kuu kaheksandal päeval. «Minu põllul on hea asukoht, mäeküljel. Panin maasikataimedele kile alla, peale ja kõrvale,» teadis ta varajaste marjade saladust.

«Nad tahavad ju sooja.»

Müüja ütles, et käib Viljandi turul kolmandat aastat. «Olen Viljandi rahvaga rahul. Tahaks, et nad rohkem maasikaid sööksid,» muigas mees.

Läbi Kärstna on Ilissonil siinsele turule pool tundi sõita. Varem käis ta Pärnu turul ja oma maasikakasvatuse algusaegadel, umbes 12 aastat tagasi, müüs marju ka Tallinnas, aga pealinna sõit oli tema sõnul ikka liig.

Kartulid letil, baklažaanid ootel

Praegust mõneeurost maasikakilo hinda peetakse kalliks ning see pole ainus asi, mida turul kasinalt ostetakse. «Ei lähe hästi. Värske kartuli hinnad on inimestele liiga kõrged,» märkis Endel Peek, kes on juba mitukümmend aastat oma Tarvastu vallas asuva Peegi-Kuressaare talu saadusi turul müümas käinud.

«Algul kasvatame kasvumajas kartulit. Kui see välja saab, tulevad kurgid, paprikad, melonid, arbuusid ja baklažaanid,» loetles ta.

Peegi-Kuressaare talus on müügiviljade kasvatamiseks mitu suurt kasvuhoonet ja tööd teeb terve pere. «Minia on mul siin vastas,» viipas Peek üle letivahe. «Nemad pojaga ka kasvatavad. Letid on eraldi, aga põllud koos.»

Peek oli seekord lunastanud oma kartulikastidele Viljandi turul 3.80 euro eest pool müügiletti. «Praegu mahun ära, aga kohe tulevad paprikad ja tomatid, siis peab naabrimehe kaugemale kupatama,» muigas ta sõbralikult ja osutas pilguga Heino Ilissonile, kes parajasti kõrval mõnisada grammi maasikaid kokku pakkis ja need ühele vanaprouale ulatas.

Värsket maakaupa otsitakse turult

Hooaja alguse krõbedamast hinnast hoolimata tarvitab rahvas värsket talukaupa. Endel Peegi ütlemist mööda on linnainimesed hakanud viimasel ajal kohalikust maakaubast rohkem lugu pidama. «Vahepeal tundus olevat ükskõik, kas põlluvili oli Eestist, Poolast või Aafrikast,» rääkis ta.

Müüjad turulkäija toote-eelistusi välja tuua ei osanud, vaid rääkisid, et iga asja ostetakse natuke, aga paremini läheb värske. Näiteks Kolga-Jaani vallas tegutseva Nõmme talu lett oli täis värsket ja juuni kohta mitmekesist kraami.

Pererahvas hakkab Nõmme talust Viljandi poole tulema hommikul kella seitsme paiku ja kell pool kaheksa laob mitu letivahet täis kaasavõetud toodangut: nui-, pea- ja lillkapsaid, kurke, kaalikaid, kartuleid, herneid ning maitsetaimi.

«Põhiliselt on meil loori all ja ettekasvatatud taimed,» märkis müügileti tagant Malle Tõnisson. «Kasvatame selle mõttega, et saaks vara, siis on aiavili kallim ja inimesed otsivad värsket.»

Taimekasvatusega tegeleb Nõmme talus rohkem Malle Tõnissoni poeg Priit ühes oma perega. Ema kinnitust mööda on tema noortele vaid abiks ja käib Viljandi turul müümas.

«Hinge hoiab sees, aga kas ka ära tasub…» jäi Tõnisson mõttesse ning veidi aja pärast lisas, et ära elab küll, aga uut põllumajandustehnikat muretseda ei saa ja tuleb läbi ajada kasutatuga.

Müüjad tunnetavad turuseadusi

Malle Tõnissoni sõnul on tal kaheksa Viljandi turul käidud aastaga tekkinud püsikliendid, kes ootavadki kevadel just Nõmme talu köögivilju.

Üldiselt on kaubitsejate ütlemist mööda nii, et kui on müügipaus, siis ongi paus, ja kui üks ostja leti ette astub, tuleb enamasti järjekord otsa. «See on justkui turu seadus,» naeris Tõnisson ja rääkis ka teisest tähelepanekust, mille on turumüüjana teinud. «Inimesed tahavad kaupa katsuda ning on suur vahe, kas kapsad ja kaalikad on mul ladustatud selja taha või leti peale.» Ka müüjal on tema jutu järgi lihtsam kaaluda ja rahaga arveldada, kui inimene ise soovitud kauba välja tõstab.

Kastide juures olid suured sildid, mis andsid teada, kas kapsas, tomat või kartul on Eestist pärit. Tõnisson kiitis, et temal on enda talu kartul, seekord «Arielle». Algul ette kasvatatud ja siis põllule viidud.

Veidi eemal viljandlanna Helga Piirsalu müügiletil köitsid pilku kaks kasti lihavaid tomateid. «Need on Poola omad, Eesti tomateid meil pole,» märkis ta. Tillipuhmad, redisekimbud ja kuldsed sibulad olid siiski pärit koduaiast. Kusjuures see asub Viljandis. «Mul on äärelinnas suur aed, seal kasvatangi,» lausus ta ja lisas meepurkidele viidates, et ka need pole tema omad. Purgiklaasil ilutses silt «Olustvere».

Selle kaubaga täitus kogu lett. Ainult kaal mahtus veel müüja ette. Suvised turuletid ongi enamasti puupüsti täis. Helga Piirsalu oli kasutanud ära ka leti puuääred, kuhu oli asetanud plastkarbid õietolmu ja köömnetega, klaasitäis aed­ubasid veel kõige otsas. «Need on mahapanekuks,» tähendas Piirsalu.

Viljandlanna oli leti taga olnud hommikul üheksast saati. «Tulin hiljem, kuigi inimesi juba liikus. Nad saabuvad varakult siia värsket kraami otsima,» ütles ta.

Turg on müüjate teada Viljandis ainuke müügikoht, kus talunikud saavad oma saagiga kaubitseda. «Oleme oma Nõmme talu kaubaga siin mai algusest saati,» tähendas Malle Tõnisson. «Kartuliga ületasime tänavu iseennast ja panime esimesed mugulad letile juba 2. juunil.»

Sigrid Koorep, Sakala (26.06.2012)

2012-06-26T10:00:00+00:00Teisipäev, 26. juuni, 2012|Uudised|