Võitlus põldude mürgitajatega sumbub ametkondades. Miks?

Võitlus põldude mürgitajatega sumbub ametkondades. Miks?

Maaleht, 04.02.2014
Lauri Kallaste, mesinik

Kaitstes mesilasi, kimalasi ja teisi putuktolmeldajaid, kaitseme ka inimesi, sest oleme kõik osa loodusest- samast toidulauast. On vajalik, et kõik maamajanduse osapooled otsiksid võimalusi loodussäästlikuks põllumajanduseks, sest see on meie jätkusuutlikkust silmas pidades kõige odavam viis, aitamaks meie lastel ellu jääda.

Põllumaad, millesse on toimetatud raskesti lagunevaid kantserogeenseid jm. tervisele kahjulikke kemikaale, on pea-aegu võimatu puhastada ning muuhulgas ka selle maa (turu-)väärtus langeb kiiresti.

Põldude mürgitamise teema on nagu saabuv rongiõnnetus. Kui täna, mesinike ning mesilaste jt putuktolmeldajate sõpradena otsustavalt hädapidurit tõmbame, saame ehk veel katastroofi vältida. Aga kui põldude mürgitajatega n-ö kompromisse või tasakaaluasendit otsime, jääme päästmatult hiljaks. Peame suutma olla kaalukas vastukaal, aga mitte kõhklev neutraal!

Raha jõud ruulib

Missugune jõud sunniks taimekasvatajaid loodussäästlikke põllupidamise viise otsima?

Karta on, et vaid „raha jõud”, sest eetilised põhjendused jätavad põldude mürgitajad paraku ükskõikseks. Eakamate, akadeemilise haridusega põllumeeste jaoks on põld püha. Paraku on nad „raha kätte ja punuma” suhtumisega maaharijate poolt kantud nn nõukogude pärandi kaduvasse nimistusse, kui ebaefektiivsed tootjad ja/või veidrad mahepõlluharijad. 

Loe täispikka artiklit edasi Maalehest

 

2014-02-05T10:00:00+00:00 Kolmapäev, 5. veebruar, 2014|Uudised|