Aasta mesinikud elavad Pajusi valla Kubja talus

Aasta mesinikud elavad Pajusi valla Kubja talus

Mesinike arv on meil viima­sel ajal tasapisi kasvanud, nende tööd pannakse tähele ja tunnustatakse. Olvi ja Jüri Lugus, kes Pajusi valla Pisi­saare külas mesilasi peavad, pälvisid möödunud aastal aasta mesiniku tiitli.

Kui Olvi ja Jüriga nende Kubja mesindustalus juttu ajasin, ei kurtnudki nad eel­mise aasta üle. Mesindusest mitte eriti palju teadev inimene arvaks, et vihmane suvi on mesilastele kehv, kuid Jüri Luguse sõnul kestis eelmisel aastal mesilaste korjeaeg isegi kauem kui tavapäraselt ja jõu­dis lausa augustikuusse välja. 
 
"Lootsin isegi nii umbes kolmandiku võrra tavapä­rasest väiksemat meesaaki, aga tuli sama palju kui 2011. aastalgi," rääkis mesindustalu peremees. Tavaliselt algab korjeaeg jaanipäeva paiku ja saab läbi juuli teise dekaadiga, kuid mesilased saavad mett siit-sealt kätte varemgi.

Mesitarud laiali kuues kohas

Luguse pere mesitarud on laiali kuues erinevas paigas. Majapidamisest jäävad kau­gemad tarud seitsme-kaheksa kilomeetri kaugusele ja ühes kohas paikneb kaheksa kuni kümme taru. Peremehe sõnul on selline tarude hulk ühes kohas saagikuse mõttes opti­maalne. Samas on pererahval kodus üle kümne taru ja ega seetõttu meesaak nendes ta­rudes väiksem ei ole.

Mesilaspere mesilasema mu­neb pidevalt ning peres toimub pidev n-ö taastootmine. Jüri Lu­guse sõnul tuuakse tänapäeval mesilaste tõuemasid Eestisse sisse ja need on võimelised rohkem munema kui varase­mad kohalikud mesilasemad. Mesilasemasid tuuakse sisse nii Itaaliast kui Ida-Alpide Kraini piirkonnast. Muhumaal areta­takse praegu Itaalia ja Kraini ristandina buckfasti tõugu me­silasemasid. Lugused sama mesilasema tavaliselt üle kahe aasta ei pea, sest siis hakkab tema munemisvõime vähenema.

Mesindustalu peremehe kinnitusel on kohad, kus nende tarud paiknevad, kõik ühtviisi head. Põhilise saagi koguvad mesilased metsataimedelt. Praegusel ajal on mitmel pool metsades lageraiet tehtud ning tekkinud raiesmikel kasvab ohtralt vaarikat ja põdrakane­pit. Need ongi metsas peami­sed meetaimed.

Iga kaheksa päeva tagant käib peremees tarusid vaatamas. Need on tal ehitatud üksteise peal paiknevate korpustarudena, kus mesilasema asub kahes kõige alumises korpuses, nendes kummaski korpuses on kümme raami kärgedega. Kärgedesse mesilasema munebki. Kärgede kohal asub emalahutusvõre, millest mesilasema läbi ei mahu, küll aga mesilased. Ülespoole ei saa ema lasta, sest kui ta ka ülemistesse kärgedesse hauet teeks, siis poleks võimalik sealt mett ära võtta. Vastavalt sellele, kuidas mett juurde tuleb, tuleb korpusi lisada.

Mesi müüakse suuremates linnades

Aastast meesaaki aga mõõ­detakse Kubja mesindustalus tonnides. Et kärgedest mesi kätte saada, tuleb need esmalt mesilastest tühjaks puhuda, milleks Jüri Lugus kasutab mootoriga puhurit. Edasi läheb kärg vurri.

Olvi ja Jüri Lugus kinnitasid, et mesindusega võib ennast täiesti normaalselt ära elatada. Isegi juhul, kui pensioniraha ei saaks. Ametlikult loetakse mee säilivusajaks kaks aastat, kuid Jüri Luguse sõnul ei juhtu ka neh aastat seisnud meega veel midagi halba.

Luguste majapidamises seisab mesi jahedas keldris ning sealsed mee säilitamise tingimused on väga head. Selle üle, kus keegi mesini­kest oma saagi realiseerib, otsustab igaüks mõistagi ise. Olvi Luguse sõnul on nende peamisteks müügikohtadeks Tartu, Tallinn, Pärnu, Paide, vähemal määral ka Põltsa­maa. Kui teistesse kohtadesse tuleb Luguse perel mett viia umbes kahe kuu tagant, siis Tallinnas tuleb mõnikord käia paar korda kuus. Ka Tartu ja Tallinna verekeskustesse, viiakse mett, sest seda antakse seal doonoritele.

Mee eksportimise peale pole Luguste pere mõelnud. Seda on ju mujal maailmas piisavalt ja lõunapoolsetes riikides on mee tootmine oluliselt odavam kui Eestis. Eksportimiseks oleks ka vaja väga suuri kogu­seid, mida siinsetel mesinikel pakkuda pole.

Kubja talu mesi Siimusti keraamikute pakendis

Neile on saadetud ja kingitud väga erinevatest riikidest pärit ning omapäraste maitsetega mett. Nad on saanud proovida Taanist ja Soomest pärit mett, tõrvamett, seene- ja tatramaitselist linnumagusat. Isegi kaugest Austraaliast on neile saadetud komplekt, kus väi­kestes purgikestes erinevate maitsetega mesi, üks neist eukalüptimaitseline, mis olevatki just sellele maale iseloomulik.

Konkurentsis püsimiseks tuleb ka mesinikel üha uusi maitseid välja nuputada. Sa­mas peab tavapärasest erineva maitsega mee tootmiseks ja tu­rustamiseks olema tunnusta­tud mesindustalu. Vähetähtis roll pole ka pakendamisel. Sel­les osas teeb perekond Lugus koostööd Siimusti keraamikatoodete valmistajatega. Keraamilises purgikeses mesi on ilus ja huvitav kingitus, selliseid meepurke on Lugustelt kin­kimiseks tellinud Jõgevamaa Koostöökoda, Jõgeva maava­litsus, Torma vallavalitsus ja veel mitmed asutused.

Igal aastal võtab perekond Lugus ette mõne välisreisi ja kaugetelt maadelt tuuakse ikka ka mett kaasa. Mesinikud on aktiivsed inimesed ja saavad omavahel nii piirkondlikult kui üleriigiliselt sageli kokku. Täna­vu veebruaris peetakse talviseid mesinduspäevi, mis saavad juba teist aastat järjest teoks Põltsamaa ametikoolis. Sinna on oodata väga suurt hulka me­sindusega tegelevaid inimesi.

Kui Eesti Mesinike Liit koon­dab endas umbes 500 liiget, siis mesinikke tegutseb Eestis tuhandeid. Perekond Luguse sõnul on huvi Eestis mesindu­se vastu kasvamas ja küllap just seetõttu õpetatakse nüüd seda ka Olustvere teenindus-ja maamajanduskoolis. Ka Kubja mesindustalu vastu tuntakse üha suuremat huvi. Kevadel näiteks külastas neid Jõgeva gümnaasiumi esimene klass. Koos nendega valmistati ka meevahast küünlaid. Külas on käinud Põlva mesinikud, mesi­nike suvepäevade ajal Rapla-ja Harjumaa mesinikud.

Jüri Lugus õpib praegu koo­litajate koolitamise kursustel. Kursusi korraldatakse kahel päeval aastas Olustvere tee­nindus-ja maamajanduskoolis. Oma tarkusi jagab ta põhiliselt õppefilmide vahendusel. Neid filme on ta käinud näitamas ning mesindusest rääkimas ka Rakveres, Kohtla-Järvel jm.

Olvi Lugus usub, et aasta mesiniku tiitli saamisele aitas kindlasti kaasa ka koolituste korraldamine. "Mina olen kehv jutumees ja seetõttu kasutan õpetamiseks filmide abi ja jagan sinna selgitusi kõrvale," lausus peremees, kes tänavu koolitajatunnistuse omanikuks saab.

Mesinike rahvusvaheline suhtlemine ulatub kaugete maadeni

Mesinduslik tegevus on pere­kond Luguse sageli ka Eestist kaugemale viinud. Eelmisel aastal käidi Itaalias, kus ühel mesinikul oli 7000 peret. Üks mullustest reisidest viis Jüri Luguse Soome, kus külastati viit mesindustalu. Samuti külas­tasid nad eelmisel aastal suurt ja uhket rahvusvahelist meefestivali Leedus, mis toimub igal aastal augustikuu esimesel nädalavahetusel. Festival sai teoks Läti piiri lähedal asuvas Kupiškise linnas. Lisaks Eesti mesinikele oli osalejaid Soo­mest, Rootsist, Poolast, Valge­venest ja Venemaalt. Ürituse tähtsusest ja kaalukusest annab tunnistust fakt, et seda austasid oma osavõtuga nii Leedu presi­dent kui kirikupea.

Tänavu kevadel on ees oo­tamas reisid Saksamaale ja Taani. Jüri Lugus tunnistas, et ei tea, kas ta Saksamaale jõuabki, sest need kaks reisi on ajaliselt väga lähestikku.

Augusti lõpus tahaksid me­sinikud Norrasse sõita ning septembris-oktoobris Kiievis­se, kus toimub ülemaailmne mesinike kongress.

Omal käel on perekond Lugus kaasa teinud Niiluse kruiisireisi, mida nad väga kiitsid ja teistelegi soovitavad. Sellistest reisidest sai alguse peremehe huvi filmi tegemise vastu. Ni­melt jõudis ta ühel lõunamaisel reisil järeldusele, et ega liiku­matu foto abil ikka kogu selle maa ehedust ja kogetud emot­sioone edasi ei saa anda. Nii ostis ta filmikaamera ja püüab nüüd olulise filmile jäädvustada. Praeguseks on ta filmide montaažigi selgeks saanud ja oluline osa tema talvisest ajast selle tegevuse peale kulubki.

Lugused koguvad ka mesilasepiltidega kruuse, hiljuti lisanidus kollektsiooni sajas kruus. Perepea arvates peab kööki lähemal ajal veel ühe riiuli üles seadma, kuhu kruusid ära mahuksid. Osa sellistest kruusidest on ka kunstnike looming, teist seas Ave Nahkurilt tellitud.

Olvi ja Jüri Lugus kinnitavad, et neile osaks saanud tunnustus tõestab: nende tööd on märgatud ning see on vajalik.

Perekond Lugus on hakanud aktiivsemalt tegelema ka fotondusega. Kui esimesed fotod olid peamiselt ilusatest õitest, millelt mesilased oma saaki korjavad, siis hiljem hakkasid nad ka oma töid ning toimetus fotodele jäädvustama. Mullu kevadel oli nendest fotodes Põltsamaa kultuurikeskusel näitusid üleval, lisaks eksponeerisid nad seal mesinike töövahendeid.

Aasta mesiniku tiitel tuli neljandal "katsel"

Eesti Mesinike Liit annab alates 1998. aastast välja aasta mesiniku tiitlit. Esimesena sai selle omanikuks Mällikverest pärit mees Mait Mardla. Igal aastal peetakse Eesti mesinike sügispäevi ja selle sündmuse ees esitatakse kandidaadid aasta mesiniku tiitlile.

Eelmisel aastal tähistas Eesti Mesinike Liit oma 20. aasta­päeva ja Eesti Mesilaste Pidajate Seltsi asutamisest möödus siis 110 aastat. Seekord seati aasta mesiniku tiitlile üles viis kandidaati. Olvi ja Jüri Lugus hääletasid Lääne-Virumaal elava perekond Taali poolt, kes tegutsevad mahemesinikena. Aili ja Tõnis Taal kandideerisid eelmisel aastal ka aasta põllumehe tiitlile.

Olvi Luguse sõnul on neid aasta mesiniku tiitli kandidaadiks esitatud neljal korral, kuid varem on see tiitel kellelegi teisele läinud.

Tänavused, Jänedal teoks saanud mesinike sügispäevad olid varasemast pidulikumad. Lisaks meelelahutuslikule osale kuulub mesinike kogunemiste juurde ka töiseni pool, kus sai kuulata erinevaid ettekandeid mesinduse valdkonna asjatundjatelt.

"Mesinduses probleeme jagub, haigusi on palju. Mesinikel tuleb täita ka mitmeid euronõudeid: ruumides kasutatav ehitusmaterjal peab vastama konkreetsetele nõuetele, plastiknõud kindlale sertifikaadile; tuleb anda veeproovid ja igal aastal meeproov," tõi Jüri Lugus näiteid.

Lisaks Eesti mesinikele olid kohal ka Soome, Läti ning Leedu mesinike ühenduste esindajad.

Olvi Luguse hinnangul võttis mullustest mesinike sügispäe­vadest osa umbes 300 inimest. Aasta mesinikuks kuulutatud said tänukirja ja kella. Sellist teemakohase kirjaga kella on välja antud alles paaril-kolmel viimasel aastal.

Kui palju peavad mesilased mee saamiseks tööd tegema

*Üks taru kaalub umbes seitse-kaheksa kilogrammi

*Ühes mesilasperes on kuni 80 000 mesilast

*Ühe kilogrammi mee kogumiseks peab mesilane tegema 150 000 lendu ja läbib 300 000 kilomeetrit

*Külastab 10 miljonit peamiselt ravimtaime õit

*Mesilaspere peab kogu aeg uuenema

*Ühe mesilase eluiga ulatub kõigest 40 päevani

*Aastaid tagasi kogus üks mesilaspere kõige saagikamal korjeajal kuni 13 kilogrammi mett päevas

*Tavapäraselt jääb päevane kogus siiski kolme-nelja kilogrammi piiresse ühe taru kohta.

Toomas Reinpõld, Vooremaa (26.01.2013)

 

2013-01-26T10:00:00+00:00Laupäev, 26. jaanuar, 2013|Uudised|