Alar Sudak: Kui põllumeest ei toeta, tuleb pankrot ja tühi kõht

Alar Sudak: Kui põllumeest ei toeta, tuleb pankrot ja tühi kõht

Omal ajal öeldi, et Moskva pisaraid ei usu, aga tundub, et Brüssel on sama külma kõhuga. Ühe paberiga Brüsselit ei liiguta, sest see käitleb pabereid tonnide kaupa…

Põllumeeste ühisavaldus põllumajandustoetuste suurendamiseks annaks võimaluse tuleviku ajalooõpikutes sini-must-valge propaganda korras kirjutada, et see põhjustas rahvaliikumise, millesarnast polnud nähtud fosforiidisõjast saadik. Kirjutada, et rahvaliikumises ühinesid vaim ja võim, maarahvas ja linlased, vaimusuurused ja vaimupimedad, Riigikogu saadikud ja saadikute kirujad.

Faktid on ju tõepoolest ilusad. Meediat läbisid rindeuudistena teated, et Pärnu Grillfestil kirjutas alla 2020 inimest, allkirju kogutakse ka Lätis ja Leedus ning et põllumehed teatasid peaministrile, et kokku kinnitas põllumeeste toetamist oma allkirjaga üle 24 000 inimese.

Ja siinkohal võiks ajaloo ilustamise lõpetada ning tõtt tunnistada. Petitsioon on tegelikult läbikukkumise äärel. Natuke üle 24 000 allkirjutaja on Eesti rahvastikust ainult poolteist protsenti. Brüssel saaks vabalt öelda, et petitsioonil puudub rahva seas suurem toetus.

Seni kuni pole tehtud kõik, mis võimalik, pole tehtud mitte midagi

Petitsioonile allkirjade kogumine lõpetati värskes õhus 17. juunil ning kogumist jätkatakse kuni juuni lõpuni internetis. Vaatame kõigepealt, milline on olnud internetis petitsioonide statistika. Petitsioon.ee keskkonnas nõudis EKA õppehoone valmimist 1395 inimest, taastuvenergia tasude kärpimist 3641 ja EI ACTALE! avaldas toetust 7212.

Üheteistkümne päevaga kogunes põllumeeste petitsioonile allkirju vaid 800. Õpetajatele väärilist palka laikis Facebookis üle 11 000 inimese, põllumehed said napilt oma tuhande täis.

Seda vaadates jääb mulje, nagu poleks maarahva mure linnarahva oma ja et maarahvas ei seisa ka ise enda eest. Üheks leige suhtumise põhjuseks on paljude arvamus, et kuna põllumeeste ühisavaldus on suur kampaania, siis küllap saavad põllumehed hakkama ka ilma sinu ühe allkirjata. Aga ei saa.

Olen kohanud ka kommentaare, et paljudel on ükskõik, kust kartul või tomat tuleb. Aga kuni Eesti põllumajanduse toetused on kuni poole võrra väiksemad Euroopa Liidu keskmisest, siis on ka kodumaise toodangu omahind kõrgem. Kõrgema hinna tõttu on Eesti põllumajanduse toodetu konkurentsivõimetu mitte ainult Euroopa, vaid ka Eesti turul. Sellise olukorra jätkumine võib endaga kaasa tuua pankrottide laine.

Pole esimene kord

Eesti maaelu on juba sellise õuduse üle elanud, kui 90ndate algul tulid turule Euroopa Liidu toidukaubad, mis sealsete toetuste tõttu olid odavamad. Ka idanaaber ei aidanud – Vene turg oli kinni. Selle kõige tagajärjel pankrotistusid paljud talud. Tookord jäi mõne aastaga sööti veerand miljonit hektarit puhast põllupinda.

Kui Eesti astus Euroopa Liitu, lepiti kokku, et 2011. aasta on viimane, mil ELi toetusi täiendavaid siseriiklikke otsetoetusi ehk nn top-up’e võib maksta täismahus. Euroopa Liidu praeguse seadusandluse kohaselt ei maksta uutes liikmeriikides 2013. aastal enam riigi poolset täiendavat otsetoetust, mis moodustab praegu umbes viiendiku põllumeestele makstavast toetuste kogusummast.

Nii nagu kinnisvaramulli lõhkemine tekitas masu ka teistes sektorites, mõjutaks pankrottide laine põllumajanduses samuti teisi valdkondi. Omal ajal öeldi, et Moskva pisaraid ei usu, aga tundub, et Brüssel on sama külma kõhuga. Ühe paberiga Brüsselit ei liiguta, sest see käitleb pabereid tonnide kaupa.

Me ei saa nõuda Eesti saadikutelt Brüsselis imet, kui me ise ei osuta neile normaalset tuge rahvaliikumisega. Me peame tegema kõik, et eurosaksad saaksid aru – aeg on lõpetada Baltikumis koloniaalpoliitika, milles täie rauaga võetakse ja poole vinnaga antakse.

Mida saata Brüsselisse?

ACTAT ei lastud põhja mitte paberiga, vaid meeleavaldustega Euroopa pealinnades. Põllumehed oleks pidanud korraldama meeleavaldusi üheaegselt Baltikumi pealinnades. Kujutage ette Euroopa üllatust, kui Baltikumi pealinnades oleks Euroopa Komisjoni esinduste ees tehtud meeleavaldusi koos loomadega. Me oleksime saatnud sõnumi, et Baltikumis võib ärgata uus laulev revolutsioon. Seda poleks tegelikult veel hilja teha, sest meelevalduse saaks korraldada nädalaga, nagu see ACTA puhul juhtuski…

Kui Eestile väänati suhkrutrahv, saatis eesti rahvas Brüsselisse moosi. Saksad ei saanud vihjest aru. Ei tea, kas sel korral peaks selguse huvides Brüsseli poole läkitama midagi üheselt mõistetavalt meie suhtumist väljendavat? Moos see igatahes olema ei saa…

Et Eesti rahva ühisavaldusel oleks mingitki kaalu, peaks rahvaliikumisega liitujate arv ulatuma vähemalt kümne protsendini elanikkonnast. Rahvaloenduse andmetel on Eestis 1 294 236 elanikku. 10% Eesti elanikest on 129 000 inimest. Kui allakirjutajate arv jääb väiksemaks, siis võib Brüssel pirtsutada ja öelda, et põllumeestel puudub pea sajaprotsendiliselt rahva toetus. Sel juhul polegi süüdi mitte Brüssel, vaid see osa rahvast, kellel oli kahju ühest allkirjast.

10 protsenti Eesti rahvaarvust pole aga petitsiooni jaoks utoopiline number. Eesti ajaloo suurim petitsioon sai 160 000 allkirja, kui Rahvaliit algatas 2001. aastal petitsiooni Narva elektrijaamade müügi peatamiseks. Narva elektrijaamad jäid müümata.

Meil ei ole enam Rahvaliitu, aga selle eest on tunduvalt suurem ja üksmeelsem lugejaskond. Pole enam Rahvaliidu kontorite võrgustikku, aga selle eest on sotsiaalvõrgustikud. Lugejaskond kodanikuühiskonnana ja sotsiaalvõrgustik on kokku suurem jõud, kui oli üks kadunud partei.

Kui eesti rahvas on piisavalt tugev, et survestada Brüsselit, siis ärgu Eesti saadikud Europarlamendist ilma võiduta tagasi tulgu, vaid palugu kaotuse korral poliitilist varjupaika. Seda kurba juttu, et nad ei saanud midagi teha peale suure palga saamise siinkandis kuulda ei taheta.

Kui olete eeltooduga nõus, palun toetada põllumeeste ühisavaldust ja kirjutada alla põllumeeste petitsioonile. Kaasake ka neid, kellel mõistus alles, süda õige koha peal ja kes välismaist solki ei söö.

Ükskord me juba võitsime niikuinii. Teeme seda teist korda jälle!

Alar Sudak, Delfi.ee

2012-06-28T10:00:00+00:00Neljapäev, 28. juuni, 2012|Uudised|