Allikas: Pärtel, M., Jõks, M, Trepp, R., Kasari-Toussaint, L., Ots, S. & Helm, A. (2025). Kordushinnang poollooduslike koosluste ökoloogilisele toimimisele. SA Keskkonnainvesteeringute Keskus. Tartu Ülikool.
PIKK.ee jaoks toimetas H.Tamsalu
Eesti maastikupilti sajandeid kujundanud pärandniidud ehk poollooduslikud kooslused on jõudnud kriitilisse seispunkti. Kui eelmise sajandi alguses laiusid need liigirikkad alad enam kui miljonil hektaril, siis tänaseks on neist säilinud vaid 13% ehk ligikaudu 132 000 hektarit. Tartu Ülikooli ökoloogide poolt 2025. aastal valminud kordushinnang annab suunised, kuidas neid väärtuslikke alasid targalt majandada ja taastada.
Kas pärandniitude hooldamine on soodus?
Uuring toob esile, et pärandniit ei ole pelgalt looduskaitseline objekt, vaid oluline osa toimivast põllumajandusmaastikust, pakkudes kriitilisi ökosüsteemiteenuseid nagu tolmeldamine ja looduslik kahjuritõrje. Kuigi väheintensiivsed põllumajandustavad, nagu karjatamine ja heinategu, ei pruugi paljudes piirkondades ilma toetusteta olla majanduslikult elujõulised, on need maaomanikule oluliseks sissetulekuallikaks tänu riiklikele meetmetele.
Maaelu Teadmuskeskuse 2023 analüüs kinnitas, et pärandniitude hooldustoetused moodustavad märkimisväärse osa Hiiu-, Lääne-, Pärnu- ja Saare maakonnas tegutsevate ettevõtete ja FIE-de sissetulekutest. See toetus on kriitilise tähtsusega maaettevõtluse majanduslikule jätkusuutlikkusele ja maaelu mitmekesistamisele. Lisaks toetab riik pärandniitude taastamistöid ja investeeringuid, aidates seeläbi kaasa toidujulgeolekule ja maapiirkondade sotsiaal-majanduslikule heaolule.
Poollooduslikud kooslused ehk pärandniidud on loodusliku elustikuga niiduökosüsteemid, mille kujunemisel ja püsimisel on võtmeroll järjepideval, aastasadu kestnud niitmisel või karjatamisel. Neid alasid ei ole majandatud kündmise, heinaseemne külvamise ega väetamisega (Toomas Kukk „Pärandkooslused. Õpik-käsiraamat“, 2004). Eestis on pärandniitude elupaigatüüpideks näiteks rannaniidud, loopealsed, puisniidud ja – karjamaad, lamminiidud, aruniidud ning soostunud ja sooniidud.
Tootjate abistamiseks on loodud interaktiivne veebirakendus „Niidumeeter“ (https://rohemeeter.ee/niidumeeter/), mis võimaldab igaühel kontrollida oma niiduala väärtust. Tootja näeb rakenduses oma maa-ala looduskaitselist kvaliteeti, unikaalsust, sotsiaal-majanduslikku tähtsust ja rolli sidususe tagajana. See aitab teha tarku otsuseid, milliseid alasid eelistada taastamisel või hooldusesse võtmisel, et saavutada suurim mõju.
Miks on 100 000 hektari piir elurikkuse jaoks kriitiline?
Uuring esitab konkreetsed pindalaeesmärgid, mis põhinevad ökoloogilistel miinimumlävedel
100 000 hektarit (10% ajaloolisest pindalast) on kriitiline künnis, millest allapoole langedes hakkavad liigid elupaikadest kiiresti välja surema. Praegune hooldatav pindala on vaid ligikaudu 50 200 hektarit, mis on elurikkuse pikaajaliseks hoidmiseks ebapiisav. Valdav osa hooldatud pärandkooslustest asub kaitsealadel, kuid väljaspool on neid siiski ligikaudu 6700 ha. Enamus väljaspool kaitstavaid alasid hooldatud alad on väärtuslikud püsirohumaad, mis on viimaste aastate jooksul toimunud inverteerimisel saanud poolloodusliku koosluse staatuse.
81 400 hektarit on arvutuslikult vaja pärandniite hooldada, et tagada 90% niitudega seotud kaitsealuste liikide säilimine. Tulemused viitavad, et tegelik looduskaitsealuste liikide arv võib olla suurem kui seni leitud, mis veelgi rõhutab hoolduse olulisust. Analüüsis näidatud fookusjärjestus on abiks, kui on vaja valida, mida ja kus võtta hooldusesse või taastamisse lisaks. Ka hetkel madalama fookusjärjestusega niidu majandamist tuleb jätkata.
300 000 hektarit on pikemas vaates on soovituslik siht (30% ajaloolisest pindalast), mis tagaks piisavalt tiheda ja sidusa võrgustiku elurikkuse püsivaks toimimiseks. Võrdlus ajalooliste ja tänapäevaste andmete vahel näitab, et enamik eelmise sajandi niite on muutunud metsadeks või põllumajandusmaaks. Kuigi enamikke niidutüüpe on säilinud vähemalt 10%, on nende hooldusalane pindala oluliselt väiksem. Teistest eristuvad puisniidud ja puiskarjamaad, mida on alles vaid 2% ja hoolduses vähem kui 1%. Eesmärk peaks olema hooldada vähemalt 10% kunagistest niitudest ehk ligikaudu 100 000 ha. Elurikkuse pikaajaliseks säilitamise tagaks aga 300 000 ha hooldatud pärandkooslusi ja tugialasid.
“Suur osa pärandniitude elurikkusest on Eestis veel säilinud, kuid selle hoidmine sõltub targalt tehtud otsustest,” rõhutavad uuringu autorid.
Tugialad on poollooduslikele kooslustele sarnased elupaigad ja maastikuelemendid, kus niitudele omane elurikkus saab osaliselt püsida ja mis toetavad pärandniitude ökoloogilist toimimist. Need alad on kriitilise tähtsusega liikide liikumise ja leviku tagamisel killustunud maastikus, aidates säilitada niitude vahelist sidusust.
- Liigirikkad ja väärtuslikud püsirohumaad, sealhulgas liigirikkaks kujunenud vanad põllud.
- Maastikuelemendid, nagu elurikkusesõbralikult hooldatud teeservad ja hooldatud elektriliinide alused.
- Servakooslused ja muud niiduliikidele sobilikud heas seisus ökosüsteemid, näiteks karjatatavad hõredad metsad.
Uuringu tulemused põhinevad mahukal andmeanalüüsil ja kaasaegsel tehnoloogial. Indikaatorliikide (nt niidurüdi, rukkirääk) leviku prognoosimiseks kasutati masinõppepõhist metoodikat, mis seostas liikide leiukohad keskkonnaparameetritega nagu mullaomadused ja taimkatte kõrgus. Alade tähtsuse järjekorda panemiseks ehk fookusjärjestuse leidmiseks kasutati Zonationi algoritmi tööriista, mis leiab niidud, mille panus loodusväärtuste säilimisse on suurim. Suured ja piklikud niidupolügoonid jaotati ligikaudu 20 hektari suurusteks osadeks Voronoi meetodi alusel, et analüüs oleks täpsem ja geomeetriliselt sobivam.
Mis on uuringus aastatega muutunud?
Käesolev 2025. aasta kordushinnang pakub täiendusi võrreldes 2020. aasta uuringuga. Kasutusele võeti täpsustatud versioon Lippmaa-Laasimeri taimkattekaardist (mõõtkavas 1 : 42000), mis parandas oluliselt ajaloolise pindala hinnanguid võrreldes varasema üldistatud paberkaardiga. Analüüsis kasutati kõige ajakohasemat Keskkonnaagentuuri kaardikihti seisuga 31.12.2024. Töötati välja uus metoodika, mis hindab niidu rolli liikide levikuteena ja toodi sisse eraldi unikaalsuse komponent, mis arvestab haruldust nii Eesti kui Euroopa kontekstis. Kui 2020. aasta tulemused olid suunatud peamiselt ametkondadele GIS-kihtidena, siis 2025. aastal loodi avalik veebirakendus „Niidumeeter“, mis teeb andmed kättesaadavaks igale maaomanikule.
Esmakordselt on selgelt välja toodud piirkonnad, kus on eriti suur vajadus lisatoetavate elementide (tugialade) järele, et tagada liikide liikumine killustunud maastikus. Vajadus on jaotunud üle riigi, hõlmates paljusid siseala piirkondi, kus intensiivne põllumajandus või metsastumine on niitude sidusust vähendanud. Rannapiirkondades on vajadus tugialade järele mõnevõrra väiksem, kuna seal on pärandniite (eriti rannaniite) ajaloolise pindalaga võrreldes rohkem säilinud.
Uuring kinnitab, et teaduspõhine ja toetatud majandamine on ainus viis tagada nende unikaalsete koosluste ja nendega seotud elurikkuse püsimine.
