Aavo Mölder (ASi Tartu Agro juhataja)
Ma olen kunagi öelnud, et põllumajandustoetused võiks üldse ära kaotada ja minna üle turumajandusele. Ma olen selles veendunud ka praegu, aga mõistan, et see on ebareaalne soov.
Eestis on olnud üldrahvalik arvamus, et need toetused on põllundustootjate nõrkuse näitaja. Euroopa Liidu põllumajanduspoliitikat kommunikeeritaksegi enamasti nii, et me oleme need viletsad, kes ilma toetusteta hakkama ei saa. Praegu tunnistatakse probleemi seisnemist selles, et tootjaid koheldakse toetuste kaudu erinevalt.
Algusest peale madalam tase. Euroopa ühist põllumajanduspoliitikat aetakse 1950. aastatest ja alguses oli selle eesmärk nälga likvideerida. Ja sellega on tasapisi harjutud. 10–15 aastat tagasi läks asi üle võlli, Euroopa Liidus tekkis ületootmine. Kui laovarusid likvideeriti, siis maksti ka eksporditoetusi. Siis hakati mõtlema, et hakkame toetusi vaikselt vähendama.
Eesti põllundustootja on praegu halvemas olukorras sellepärast, et meil on toetuste tase ELi astumisest madalam. Ja selles oleme ise süüdi. Põllumajanduspoliitikat ei saagi vaadata paari aasta perspektiivis. 1990. aastatel olime liberaalne riik, kes laskis põllumajandustooret sisse tuua nii palju, kui keegi tahtis, olgu teravilja või piima, mune. Oma toodanguga kuskile me minna ei saanud, sest kõik kaitsesid oma turgu.
Sel ajal tegime ka reforme. Tuli juurde umbes 10 000 talu, kes viisid põllumajandustoodangu näitajad alla. Eestisse toodi alla kroonist rukist Saksamaalt, Eesti tootja ei suuutnud sellist toota ja lõpuks ei tootnudki. Teraviljatoodang hektari kohta, 1,77 tonni hektarilt, oli ELi viimane. Ja selle näitaja alusel paika pandud toetuste tase kehtib siiamaani.
Liberaalsus maksis kätte. Me olime üliliberaalsed, ja see maksis ja maksab meile kätte. Nõrgad baasnumbrid ongi praeguste väikeste toetuste ja väikeste toetusaluste tootmismahtude põhjus. Aga kui ka neil suurte toetuste saajatel kas või 10% toetusest ära võtta, siis ei saa nemadki hakkama. Meile lubatakse nüüd toetuste suurenemist vana Euroopaga võrreldes 75 protsendi peale 2020. aastaks, mis tähendab, et ebavõrdsus jääb püsima.
Tegelikult oleme ELi ühed kõige karastunumad, sest Eesti tootjaid on pidevalt impordiga tapetud. Kui tulevikus toetused ära võtta, siis tuleks need ära võtta kõigil. Aga see on paraku võimatu, sest toetused teevad ikkagi toidu nii palju odavamaks, ja tarbijal ei ole praegu ostuvõimet, et ta kallimat toitu osta jõuaks. Ometi oleks Eesti põllumees ELis kõige paremas seisus, kui üldse toetusi ei oleks.
Toimetatud intevjuu põhjal.
Äripäev (28.01.2013)
