Farmer: “Vihmausse on hea rahulik kasvatada, nad ei karju ega hammusta!”

Farmer: “Vihmausse on hea rahulik kasvatada, nad ei karju ega hammusta!”

Kas kujutate ette maaelu, tööd laudas, ilma sõnnikuhaisu ja kummikuteta? Ärkamiseta enne kukke ja koitu? Veiko Alberg nuputas koos naisega täpselt aasta, pakkis asjad, lõpetas Tartus ärid ja kolis mõne aasta eest Pärnumaale vanaema tallu.

"See vaikus ja rahu on imeline! Pidasin rehvitöökodasid, tegin tihti 12tunniseid tööpäevi, vahepeal tuli veel masu, stress. Tundsin ühel hetkel lihtsalt, et enam nii ei lähe," räägib Veiko, kuidas ta vihmaussifarmi loomiseni jõudis. Mees müüs linnas oma pere kinnisvara, jättis äri ja kolis koos naise ja kolme lapsega Pärnumaale Hõbesallu, kus lisaks kahele koerale elab nende maja lähedal laudas 30 miljonit vihmaussi.

"Siin pole mingit mõistujuttu: ma teen sõna otseses mõtte sitast saia!" teatab Veiko uhkelt endises pullilaudas aunade vahel seistes. Hämar ja vaikne ruum on täis sõnnikut, aga ei mingit haisu! "Ühe müüdi võiks ka kohe algul kummutada! Ei ole nii, et lööd labidaga ussi pooleks ja saad kaks ussi. Tulemuseks on üks surev uss kahes osas," räägib ussikasvataja.

Vihmaussisõnnik versus kanakaka

Veiko laut paikneb väga mugavalt, sest toorainet, loomasõnnikut, saab kõrvalasuvast lehmalaudast. Samas on igasugune logistikaloogika siinkohal pea peale pööratud, sest aegade hämarusest on sõnnikut ikka laudast välja veetud, Veiko veab seda järjekindlalt endisesse lauta sisse.

Tema farmi Starateli tõugu vihmaussid on aretatud Venemaal. Nende tööks on valmistada mahetootmiseks biohuumust. Maakeeli on arusaadavam väljend vihmaussisõnnik, nii seisab ka toote pakendil.

"Meil Eestis kasutatakse rohkem Euroopast sisse toodud kanasõnnikut. See on odavam, kuid kõikvõimalikku keemiat täis. Ei taha mõeldagi, mida neile kanadele kusagil Euroopa farmides sisse on söödetud, et tootmine efektiivne oleks. Lilli võiksin selle sõnnikuga ju väetada, aga toitu selle sees küll ei kasvataks," räägib Veiko, kes on end aastate jooksul mullateemadega kurssi viinud. Tema enda vihmaussi-sõnnikulgi pole veel ökomärgist. See on tingitud sõnnikut tootvate lehmade toiduahelast, täpsemalt söödajahust (mis pole 100% öko), kuid Veikol on plaan märgise saamiseni jõuda.

Suur osa oma pere toidustki toodetakse kodusel aiamaal. "Meie poole on pöördunud ka paar peret, kus on allergikutest lapsed. Nemadki saavad osa oma toidust meie aiast. Seda suunda tahakski edasi arendada, kui vihmaussisõnniku müük paremini käima läheb. Maad on, miks mitte ei võiks inimeste ring olla suurem, kes meilt mahetoitu saavad," unistab Veiko.

Töö saab vabalt homse varna visata

Päeval, mil Hõbesallu juhtun, on pereema sõidus. Kaasaga kordamööda sõidab Veiko mõnel kuul maha üle kümne tuhande kilomeetri, et oma tooteid tutvustada ja müüa. Vanad tarbimisharjumused on inimestel aga keerulised kaduma, kõik edeneb tasapisi.

Samas, aega tundub peremehel jaguvat. "Maaelust on tavamõistes minu elu üsna kaugel. Õigupoolest pole vihmaussifarmi pidamisel eriti töid, mis ei kannataks homseni oodata, katsu sa lehm lüpsmata jätta," muigab Veiko ja lisab, et päris logelemine elu siiski pole, sest mitmesuguseid töid jagub ikkagi tervesse nädalasse, kuhjata neid ei saa ja pole mõtetki. Ta toob välja veel vihmaussifarmi kaks suurt eelist: pärast laudas käimist ei pea saunast läbi käima, et linna minekuks hais endalt ära saada, ning et vihmaussid ei karju ega hammusta.

Veiko sõnul piisaks põhimõtteliselt, kui farmis üks inimene viiel päeval nädalas kaheksa tundi tööd teeb. Ühe töötajaga ajabki ta praegu läbi, muidu ei jõuaks ise müügitööd teha. Samas on ta tööjõuprobleemi maal ikkagi tunda saanud: "Asjalikud inimesed on suuresti maalt ära läinud, jäänud on need, kes tahaks vaid raha vastu võtta, aga mitte tööd teha. Lisaks kolhoosiaegne mentaliteet tööandja vara tasahilju endale koju tassida. Asjaliku töötaja leidmine oli keeruline, kuid nüüd olen rahul," ütleb peremees.

Ta arvab, et vihmaussikasvatus võiks olla Eestis laiemini levinud, sest nõudlust toodangu järele justkui oleks. On küsitud isegi korraga tuhandet tonni biohuumust, et sellest kõrbesse oaas teha. Veiko suudab praegu toota aastas umbes 50 tonni. Ta oleks valmis abiks olema ka teistel väiketootjatel farmide käivitamisel. "Väike hirm siiski on, et läheb samamoodi, nagu läks astelpajuga – tootjaid tekkis palju, aga turgu nii palju ei tekkinud, et kõik need tootjad ära majandaks. Hävisid põhimõtteliselt kõik," mõtiskleb Veiko.

Spioonid ussikasvanduses?

Nagu peremehe jutust selgub, polnud see esimene kord, kui Õhtulehe reporterid Hõbesalu vihmaussikasvanduse vastu huvi tundsid. Hiljuti sõitsid ussilauda juurde kaks mootorratturit, esitlesid end lehereporteritena ning soovisid lugu teha. Samas püüti võimalikult palju infot välja pinnida just farmitööliselt, mitte ei avaldatud soovi kohtuda peremehega. Veiko Alberg usub, et ilmselt on tegu spionaažiga, sest lõpuks suunas tööline kutsumata külalised ikkagi Veiko juurde, kellega niinimetatud reporterid loo tegemise aja küll kokku leppisid, kuid hiljem end enam ilmutanud pole.

30 miljonit Vene vihmaussi

Starateli tõugu usse on aretatud Venemaal kolme aastakümne vältel. Kui tavaliselt on looduses ruutmeetril tuhatkond ussi, siis kunstlikes tingimustes on neid samal pindalal 5–20 korda rohkem. Samuti paljunevad tõuussid ligi viis korda efektiivsemalt. Nad on väiksemad kui kohalikud vihmaussid ega sobi seetõttu eriti hästi kalapüügil söödaks, samas on usside vastu huvi tundnud restoranid. Suuremate, Eesti usside miinuseks on aga see, et nad toodaks biohuumust umbes neli korda aeglasemalt kui Staratelid. Venemaal on vihmausse kasutatud isegi paberraha utiliseerimisel.

Kaarel Tigas
Õhtuleht, 16.07.2013

 

2013-07-16T10:00:00+00:00 Teisipäev, 16. juuli, 2013|Uudised|