Ilged tüütud elukad satuvad kaugele põhjamaale välismaalt toodud taimedega.
Juba mitmendat aastat on Eesti aiapidajad hädas hiigelnälkjatega, kes rüüstavad peenraid ega lase paljajalu muru peal kõndida.
Keila-Joal suvitav Liina ütleb, et kohtas esimest korda oma koduaias jubedaid limukaid juba neli aastat tagasi.
"Ühel vihmasel juulikuu õhtul läksin kompostihunnikusse jäätmeid viima ja ehmatasin, kui nägin hunniku kõrval kahtlasi pruune olluseid. Sain täitsa pahaseks ja mõtlesin, et kes nüüd siis aias on häda käinud tegemas. Kui kogu perega uuesti uurima asusime, siis märkasime, et ollustel on tundlad ja nad liigutavad ennast," meenutab Liina vastikustundega.
Naise sõnul oli esimesel suvel nälkjaid vähe, kuid järgmisel aastal oli elukaid juba rohkem ja sel suvel lausa häirivad elu.
"Enam ei saa õhtul saunast tulles paljajalu murulgi käia," kurdab Liina.
"Nad ilmuvad välja siis, kui läheb jahedaks ja kaste tuleb maha. Neljapäeva õhtul läksin midagi õue tegema ja vaatepilt oli kohutav: neid oli sadu! Ma ainult korjasin ja korjasin."
Liina teab, et ligased elukad söövad absoluutselt kõike: salatit, rukolat, redist, maasikaid, lilleõisi, suvikõrvitsaõied on lemmikud. Sibul, till ja petersell on seni jäänud õnneks puutumata. Seetõttu on tavapeenral võimatu midagi kasvatada.
"Tänaseks on meil ehitatud püramiidpeenar, siis näeb kohe ära, kui nälkjas üritab kõrge peenra otsa ronida. Aga selleks peab jälle ise kogu aeg valves olema. Kui oleme pikemat aega ära, siis on asi kontrolli alt väljas ja tagasi tulles näeme, et paljud taimed on nälkjate saagiks langenud," ohkab aiapidaja.
Liina lisab, et leidis äsja ühe nälkjapesa maapinnast mitu meetrit kõrgemal asuvast lillekastist. Vaatasin, et üks lill ei olnud üldse ilus, teised olid lopsakad. Hakkasin sõrmedega mulda kobestama ja leidsin sealt pihutäie mune," räägib Liina.
"Nüüd on see lill juba palju ilusam!"
Liina ütleb, et Hispaania teeteo munad näevad välja nagu pärlid: "Tõeliselt ilusad, päikese käes sätendavad."
Keskkonnaagentuuri eluslooduse seire osakonna juhataja Uudo Timm ütleb, et nälkjaid tuuakse Eestisse välismaalt lillede ja taimedega.
"Põhiliselt satuvad nad siia vaheladude kaudu, mis asuvad Poolas ja Hollandis," räägib Timm.
Tema sõnul on eestlastel niigi vedanud, sest Soome, Rootsi ja Norra olid nälkjatega hädas juba jupp aega enne meid.
"Meil see raudne eesriie ilmselt hoidis ka teod eemal. Kui kuus aastat tagasi avastati Eestis esimene Hispaania teetigu, siis lätlased rõõmustasid, et neil selliseid elukaid pole, aga aasta hiljem olid ka nemad juba nälkjatega hädas," teab Timm.
Väidetavalt olla limukad juba jõudnud ka Tallinna Kristiine linnaosa aedadesse.
Selles, et hiidnälkja munad näevad välja nagu pärlid, on Timm nõus. "Mõni arvab, et see on väetis ja korjavad mune juurde. Pärast on üllatus, et mingid punaväelased on aeda elama tulnud," sõnab ta.
Liina räägib, et kui neil käisid sugulased lastega külas, siis sattus perepoeg suurde vaimustusse, kui leidis ühe nälkja – ta polnud varem nii suurt näinud. "Ta tahtis meile oma leidu näidata, kuid kohe, kui oli nälkjat puudutanud, olid käed nagu superliimiga kokku kleebitud," räägib Liina.
"Seebiga pesemisest ja nühkimisest polnud mingit kasu: lima jäi kätele päevadeks."
Timm ütleb, et Hispaania teeteod mürgised ei ole, kuid lima, mida nad eritavad, võib probleeme tekitada. "Kui neid häirida, siis nad eritavad lima päris ohtralt. Võib arvata, et teised loomad ja linnud on ka selle limaga hädas, sest see toimib nagu liim," räägib ta.
"Kui vaadata, mis värvi see nälkjas on, siis võib oletada, et söögiks ta ei kõlba. Tema värv on hoiatuseks: ei tasu häirima tulla."
Timm imestab, et Eestis pole rakendatud piisavalt karme nõudeid kauba sissevedajatele. "Meil on küll seadus, mis ütleb, et võõrliigi sissetoomine Eestisse on keelatud, aga eksportijad tegelikult ei vastuta selle eest."
Aianduskeskuse Hortes klienditeenindaja Heli ütleb, et neile tuleb kaup põhiliselt Hollandist. "Meil käiakse ka ikka kontrollimas taimi ning vahel avastataksegi mingi haigus, aga teomune ega nälkjaid pole küll leitud."
Heli nendib, et võõrliigi ja haiguste sissetoomine on paratamatu, sest ükshaaval ei saa ju taimi kontrollida, neid tuuakse siia massiliselt.
Teomürgist pole kasu!
Mida nälkjate vastu ette võtta? "Üks võimalus on nad lihtsalt kokku korjata ja hukata," ütleb keskkonnaagentuuri eluslooduse seire osakonna juhataja Uudo Timm.
"Loomakaitsjatele see muidugi ei meeldi. Mina soovitaksin hukkamiseks kuuma vett: kiire surm. Loota, et hakkame täna nälkjaid korjama ja nädala pärast on plats puhas, on muidugi naiivne. Munad on munetud, nendest tulevad järgmised teod. Kõiki me nagunii kätte ei saa. Tahaks küll loota, et ma eksin, aga võib-olla oleme lootusetult hiljaks jäänud: oleksime pidanud hakkama kohe neid tõrjuma."
Timm soovitab istikute ostjatel kontrollida lillepotialuseid ja juurte ümber olevaid mullapalle, et seal ei oleks tigusid ega nende mune. "Aeda varjulisse kohta võiks panna kaljaanuma. Üks aiand on seda meetodit küllalt edukalt kasutanud Hispaania teetigude püügiks. Paremini pidi toimima väikse alkoholisisaldusega kali. Teod lähevad kaljaanumasse ja upuvad sinna ära," ütleb Timm.
Keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna peaspetsialist Herdis Fridolin märgib, et teod armastavad talvituda maja vundamendiservades ja kasvuhoonetes, muneda maas lebavate asjade alla.
"Sellistel kohtadel tasuks silma peal hoida ja leitud isendid hävitada. Abi võib olla ka vaskplekist teoaiast, pea alaspidi "L" tähe ristlõikega madalast piirdest, mis asetada köögiviljaaia ümber. Kui aed seest puhtaks korjata, siis uued teod sinna tulema ei peaks, sest vask on neile ebameeldiv ning aia kuju samuti takistuseks," ütleb Fridolin.
Teomürke Timm nälkjate tõrjumiseks ei soovita: "Nende mõju meile ja meie järglastele on veel teadmata, sest halvad mõjud ilmnevad alles põlvkondade järel. Meie sigimine pole nii nagu äädikakärbsel, et mõne nädalaga saame mitu põlvkonda ja teame, et ahah, sellise mürgi tagajärjel viies põlvkond jääb viljatuks või mõningate jäsemeteta," räägib ta.
"Teine asi on see, kuidas teomürk mõjub kaasliikidele. Võin rahustuseks öelda, et on katsetatud, kuidas Hispaania teetigu reageerib teomürkidele. Kui ta mürgiga kokku puutub, siis ta eritab sedasama lima nii intensiivselt, et blokeerib mürgigraanuli ja elab rahulikult edasi."
Timm selgitab, et praegu leiab Hispaania teetigusid vaid aedadest, kuid kui midagi ette ei võeta, siis kimbutavad varsti kahjurnälkjad ka põllumehi ja nende saake. "Igaühe käsi ei tõuse looma hukkama, kuid inimesed, kes viskavad oma aiast korjatud nälkjad metsa alla, teevad tegelikult karuteene kogu ühiskonnale."
Miks midagi ette ei võeta?
"Kuna tegu on aiakahjuriga, siis keskkonnaministeeriumil ei ole plaanis tõrjet korraldada, täpselt samuti nagu keskkonnaministeerium ei tõrju põldudelt kartulimardikat. Küll oleme püüdnud infomaterjalide kättesaadavaks tegemisega inimeste teadlikkust tõhustada ja seega levikut piirata," ütleb keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna peaspetsialist Herdis Fridolin, kelle sõnul rangemate sisseveopiirangute kehtestamine ei pruugi osutuda tulemuslikuks: "Kuna liik on suures osas Euroopas levinud, siis sellised piirangud levikut ka väga ei pidurdaks. Ega keegi ju tahtlikult neid aeda too, ikka saadakse nad kogemata ja raske on tõestada, kust täpselt ja mis taimedega nad aeda on tulnud."
Ta usub, et Hispaania teetigudega võitlemiseks tuleks tõrjet teha koos naabritega ja süstemaatiliselt. Peale naabrite tuleks leiust teada anda ka e-postiaadressidele alien@envir.ee ja teovaatlus@gmail.com. Kirjas tuleks võimalikult täpselt märkida leiukoht, leidja kontaktandmed ja võimalusel lisada ka foto loomast.
Hispaania teetigu
Hispaania teetigu (ladina keeles Arion vulgaris) on invasiivne võõrliik, kes alates 1960ndatest on inimtegevuse kaasabil kiiresti levinud paljudesse Euroopa riikidesse ning on tuntud massilise põllukultuuride kahjustajana. Hispaania teetigu on silmapaistvalt suur nälkjas: täiskasvanud looma kehapikkus väljasirutununa on 7–15 cm. 2008. aastal registreeriti esimene nälkjas ametlikult ka Eestis. Kui esimesed teated laekusid Harjumaalt ja Pärnust, siis nüüdseks on levik laienenud üle Eesti.
Sigrid Pukk, 21.07.2014, Õhtuleht, lk. 2-3
