Heli Salong,
Meie Maa, 28.05.2013
Kärla põllumajandusühistu otsis oma farmimeeskonda lüpsioperaatorit ja karjakut ning Meie Maa tundis huvi, kas lüpsja 850-eurone ja karjaku 560-eurone palk meelitas kandideerima ka palju inimesi.
“Helistajaid oli, kuid suurt murdu pole olnud. Teeme oma süsteemi natuke ringi ja võtame tööle kaks lüpsioperaatorit ning ühe karjaku. Nii palju kui meil vaja, saame täidetud,” ütles Kärla põllumajandusühistu tegevjuht Ülar Tänak.
Kas lüpsja mitte just kõige väiksem palk oleks eeldanud ehk suuremat tungi sellele kohale?“Tööbüroo ja ajalehekuulutuse peale saime umbes kümme CV-d ja ega me rohkem lootnudki,” sõnas Tänak.
Ühistu juhi meelest on inimestel endiselt justkui tõrge selliste ametite vastu. “Inimesed ei teagi, mida see töö endast kujutab. Tänapäeval ei ole põllumajandus enam selline nagu ta kunagi oli. Inimesed ei tea, mida tänapäeva põllumajanduses tehakse,” arvas Tänak, miks ilma tööta inimene neile kandideerima ei kiirustanud.
Laudatöö algab küll kell viis hommikul, aga kolmekordne lüps seab paika erinevad vahetused.
“Mina arvan, et seda tööd ei saa nii hirmutavana võtta, sest siin kõrval Merinvestis on näiteks öötöö, Sõmeral on hooldajad samuti öösel tööl, teetöölised peavad öösiti väljas olema. Kui palju siis ikka on neid töökohti, kus töö on täpselt päevasel ajal?” loetles Tänak.
Muidugi ei ole farmitöö nii kerge kui laua taga istumine, aga see pole enam ka kunagine farmitöö. Karjak peab näiteks lehmi grupist lüpsile ajama ja traktoriga sööda ette lükkama.
“Väga vähe teatakse, mis põllumajanduses tehakse. Meil on arvutid ja paljud tööd mehhaniseeritud. Võiks julgustada just meesterahvaid lüpsjatööle. Kui Eestis on eluaeg võetud nii, et lüpsmine on naiste töö, siis mujal maailmas näeb väga harva, kui mõni naisterahvas lüpsjana töötab. Hetkel tulebki meile tööle kolm meest,” nimetas Tänak.
Loe edasi täispikka artiklit Meie Maast
