Kartulimardikas – paikne kahjur

Kartulimardikas – paikne kahjur

LUULE TARTLAN, EESTI MAAVILJELUSE INSTITUUT

Kartulimardikate tõrjes on väga tähtis iga üksiku mardika leidmine, siasuka kartulimardika aplad tõugud jõuavad üsna kiiresti latva ning jätavad, kartulilehtedest alles ainult rootsud.

Kartulimardikas (Leptinotarsa decemlineata) on ju­ba mitmel aastal näida­nud ennast Eesti oludes kohane­nud kahjurina. Siiani on kartuli­mardika kahjustused olnud suu­remad väiketootjate, mahetootjate ja aiapidajate kartulipõldudel.

Nendel põldudel on kõige efek­tiivsemaks tõrjevõtteks osutunud mardikate korjamine. Suuremad tootjad peavad siiski kasutama keemilist tõrjet, millega saab mar­dikaid hävitada ja nende levikut kontrolli all hoida.

Kartulimardikate mullast välja­tulek sõltub kevadistest ilmadest. Nii näiteks oli 2008. aastal jahe­davõitu kevad, mistõttu kasvu­perioodi algus hilines ja kartuli­mardikate mullast väljatulek oli tunduvalt hilisem kui varasema­tel aastatel.

Aastal 2013 olid küll kevade alguspäevad jahedad, kuid maikuus toimus ilmade järsk soojenemine ja kartulimardikad tulid mullast välja juba 25. mail Helme lähedal. Kusjuures kartulitaimed olid ainult 5-10 cm kõrgused.

Hilisem mullast väljatulek võib kasvatajaid eksitada, sest nad ole­tavad, et mardikaid polegi. Kah­juks nii see ei ole ja mõnel aastal võib neid osa isegi mulda jääda ja hoopis järgmisel aastal välja tulla.

Kui aprillikuu on soe, siis võivad üksikud mardikad ilmuda nähtava­le juba maikuu esimesel nädalal. Ta­valiselt ronivad esimesed mardikad välja eelmise aasta kartulipõllult ja just kergema lõimisega muldadelt, sest need soojenevad kiiremini.

Juba mais pistab nina välja

Mitmeid aastaid on kartulimar­dikad olnud eriti varakult kohal Võrtsjärve läänepoolse kalda lähe­duses paiknevatel põldudel. Seal on neid korjatud ämbritäite kau­pa. Tava-aastatel laekuvad esime­sed teated mardikate ilmumisest maikuu viimastel päevadel või juu­ni alguses.

Varajast kartulit kasvatatakse enamasti katteloori all. Seega võib kartulimardikaid suhteliselt vara­kult leida katteloori alustelt kartu-lipõldudelt, kus kasvukeskkond on soojem. Mullast hakkavadki mar­dikad välja tulema siis, kui mullatemperatuur on 14-15 °C. Kuigi üksikuid mardikaid leitakse väga erineval ajal, on see igal juhul an­tud piirkonnas hoiatavaks signaa­liks nende suuremale arvukusele. Mardikate suurem mullast väljatu­lek jääb enamasti maikuu lõppu ja juunikuu esimesse dekaadi.

Lisaks meil talvitunud kartuli­mardikatele võib oodata nende sis­serännet ka naaberriikidest. Lähemad kartulimardika kolded on meie naaberriikides Lätis ja Leedus. Ka Soomes on kartulimardikas probleemiks, kuid seal on see karantiinne kahjur, mille esinemine al­lub rangele kontrollile, mis oma­korda loob eeldused selle efektiiv­seks tõrjeks.

Kahjuks arvati Eestis kartulimar­dikas karantiinsete kahjurite nime­kirjast välja juba 2002. aastal ning seda võetakse meie oludes kui tavakahjurit.

Raskesti märgatav kahjur

Kuna kartulimardikas on meil ku­junenud piisiasukaks, siis on olu­line teada ja lähtuda alljärgnevast.

Kartulimardikate tõrjes on väga tähtis üksikute mardikate leidmi­ne, sest see annab esmase viite sel­lele, et talvitunud mardikaid võib olla palju kordi enam.

Kohti, kus on esinenud üksikuid mardikaid, on vaja jälgida pikema perioodi vältel. Kontrollida tuleks ka munade esinemist. Munakurnad asetsevad kartulilehtede alumisel poolel ja munad on neis paiguta­tud tihedalt üksteise vastu. Seevas­tu lepatriinude munad on väikesed ja asetunud hajali.

Üksikuid kartulimardikaid ei ole­gi väga kerge märgata, sest nad on suhteliselt väikesed ja armastavad

lehtede vahele varjuda. Ka oskavad nad mängida surnut, st jääda mul­lapinnal liikumatuks. Sellepärast tuleks kartulitaimede vaatluse käi­gus väikeaedades ja mahepõldudel teha lühikesi peatusi, nii on mardi­kad kergemini märgatavad.

Tõugud jätavad järele vaid rootsud

Kõige kergem on märgata aga mu­nadest arenenud tõuke. Need on äärmiselt aplad ja kartuli taimedele tekitatud kahjustused on kohe mär­gatavad. Aplad tõugud jõuavad üs­na pea kartulitaime latva.

Ka ei ole Eestis enam üllatuseks see, et tõugud jätavad kartulileh­tedest alles ainult rootsud. Kooru­nud tõugud on kergesti äratunta­vad, nad on kujult kumerad ja vär­vuselt oranžikaspunased. Hiljem tõukude värvus küll tuhmub, jää­des tavaliselt hallikaskollaseks või isegi tuhmjaks.

Pärast nukkumist arenevad tõu­kudest noormardikad, kes on sa­muti erakordselt aplad ja võivad põhjustada küllaltki suuri kahjus­tusi. Tõugud ja noormardikad al­luvad väga hästi keemilisele tõrje­le. Tootjad, kes on kasutanud kee­milist tõrjet ja selle õigeaegselt ajastanud, on pannud mardika leviku­le piiri ja nende põllud on mardi­katest puhtad. Seega on tõukude­le ja noormardikatele parim kee­miline tõrje.

Millist tõrjeviisi valida?

Väikeaedades jõuab kartulimardi­kaid käsitsi korjata, kuid seda tuleb teha reeglina iga päev ja vähemalt kahe nädala jooksul. Siin on oluli­ne takistada mullast välja roninud mardikate mulda tagasi minekut. Kui mardikad jõuavad mulda taga­si minna, siis on nad pääsenud, tõe­näoliselt muutuvad seal paikseks ja annavad uusi järglasi. Kartulimar­dika laialdast ja kiiret levikut soo­dustab nende suur paljunemisaste. Nende põhieesmärgiks ongi söömi­ne ja järglaste soetamine.

Korjatud mardikad tuleb panna soolalahusesse, sest seal hukkuvad nad täielikult. Praktikas on levinud mardikate puruks pigistamine, see ei ole siiski soovitatav, sest on tüli­kas ja sageli ei toimu nende täielik­ku hävinemist.

Kui väikeaedades on kartuli­mardikaid palju ja nende õigeaeg­ne korjamine valmistab raskusi, on igal juhul otstarbekam kasutada keemilist tõrjet. Peale kartuli või­vad nad hakata kahjustama ka to­matit ja teisi taimi.

Keemilised tõrjevahendid, mi­da võib kasutada, on registreeritud Põllumajandusametis ja on kätte­saadavad nende kodulehel (www.pma.agri.ee). 

Luule Tartlan,
Tehnikamaailm (lisa), 28.04.2014 

 

2014-04-28T10:00:00+00:00 Esmaspäev, 28. aprill, 2014|Uudised|