LUULE TARTLAN, EESTI MAAVILJELUSE INSTITUUT
Kartulimardikate tõrjes on väga tähtis iga üksiku mardika leidmine, siasuka kartulimardika aplad tõugud jõuavad üsna kiiresti latva ning jätavad, kartulilehtedest alles ainult rootsud.
Kartulimardikas (Leptinotarsa decemlineata) on juba mitmel aastal näidanud ennast Eesti oludes kohanenud kahjurina. Siiani on kartulimardika kahjustused olnud suuremad väiketootjate, mahetootjate ja aiapidajate kartulipõldudel.
Nendel põldudel on kõige efektiivsemaks tõrjevõtteks osutunud mardikate korjamine. Suuremad tootjad peavad siiski kasutama keemilist tõrjet, millega saab mardikaid hävitada ja nende levikut kontrolli all hoida.
Kartulimardikate mullast väljatulek sõltub kevadistest ilmadest. Nii näiteks oli 2008. aastal jahedavõitu kevad, mistõttu kasvuperioodi algus hilines ja kartulimardikate mullast väljatulek oli tunduvalt hilisem kui varasematel aastatel.
Aastal 2013 olid küll kevade alguspäevad jahedad, kuid maikuus toimus ilmade järsk soojenemine ja kartulimardikad tulid mullast välja juba 25. mail Helme lähedal. Kusjuures kartulitaimed olid ainult 5-10 cm kõrgused.
Hilisem mullast väljatulek võib kasvatajaid eksitada, sest nad oletavad, et mardikaid polegi. Kahjuks nii see ei ole ja mõnel aastal võib neid osa isegi mulda jääda ja hoopis järgmisel aastal välja tulla.
Kui aprillikuu on soe, siis võivad üksikud mardikad ilmuda nähtavale juba maikuu esimesel nädalal. Tavaliselt ronivad esimesed mardikad välja eelmise aasta kartulipõllult ja just kergema lõimisega muldadelt, sest need soojenevad kiiremini.
Juba mais pistab nina välja
Mitmeid aastaid on kartulimardikad olnud eriti varakult kohal Võrtsjärve läänepoolse kalda läheduses paiknevatel põldudel. Seal on neid korjatud ämbritäite kaupa. Tava-aastatel laekuvad esimesed teated mardikate ilmumisest maikuu viimastel päevadel või juuni alguses.
Varajast kartulit kasvatatakse enamasti katteloori all. Seega võib kartulimardikaid suhteliselt varakult leida katteloori alustelt kartu-lipõldudelt, kus kasvukeskkond on soojem. Mullast hakkavadki mardikad välja tulema siis, kui mullatemperatuur on 14-15 °C. Kuigi üksikuid mardikaid leitakse väga erineval ajal, on see igal juhul antud piirkonnas hoiatavaks signaaliks nende suuremale arvukusele. Mardikate suurem mullast väljatulek jääb enamasti maikuu lõppu ja juunikuu esimesse dekaadi.
Lisaks meil talvitunud kartulimardikatele võib oodata nende sisserännet ka naaberriikidest. Lähemad kartulimardika kolded on meie naaberriikides Lätis ja Leedus. Ka Soomes on kartulimardikas probleemiks, kuid seal on see karantiinne kahjur, mille esinemine allub rangele kontrollile, mis omakorda loob eeldused selle efektiivseks tõrjeks.
Kahjuks arvati Eestis kartulimardikas karantiinsete kahjurite nimekirjast välja juba 2002. aastal ning seda võetakse meie oludes kui tavakahjurit.
Raskesti märgatav kahjur
Kuna kartulimardikas on meil kujunenud piisiasukaks, siis on oluline teada ja lähtuda alljärgnevast.
Kartulimardikate tõrjes on väga tähtis üksikute mardikate leidmine, sest see annab esmase viite sellele, et talvitunud mardikaid võib olla palju kordi enam.
Kohti, kus on esinenud üksikuid mardikaid, on vaja jälgida pikema perioodi vältel. Kontrollida tuleks ka munade esinemist. Munakurnad asetsevad kartulilehtede alumisel poolel ja munad on neis paigutatud tihedalt üksteise vastu. Seevastu lepatriinude munad on väikesed ja asetunud hajali.
Üksikuid kartulimardikaid ei olegi väga kerge märgata, sest nad on suhteliselt väikesed ja armastavad
lehtede vahele varjuda. Ka oskavad nad mängida surnut, st jääda mullapinnal liikumatuks. Sellepärast tuleks kartulitaimede vaatluse käigus väikeaedades ja mahepõldudel teha lühikesi peatusi, nii on mardikad kergemini märgatavad.
Tõugud jätavad järele vaid rootsud
Kõige kergem on märgata aga munadest arenenud tõuke. Need on äärmiselt aplad ja kartuli taimedele tekitatud kahjustused on kohe märgatavad. Aplad tõugud jõuavad üsna pea kartulitaime latva.
Ka ei ole Eestis enam üllatuseks see, et tõugud jätavad kartulilehtedest alles ainult rootsud. Koorunud tõugud on kergesti äratuntavad, nad on kujult kumerad ja värvuselt oranžikaspunased. Hiljem tõukude värvus küll tuhmub, jäädes tavaliselt hallikaskollaseks või isegi tuhmjaks.
Pärast nukkumist arenevad tõukudest noormardikad, kes on samuti erakordselt aplad ja võivad põhjustada küllaltki suuri kahjustusi. Tõugud ja noormardikad alluvad väga hästi keemilisele tõrjele. Tootjad, kes on kasutanud keemilist tõrjet ja selle õigeaegselt ajastanud, on pannud mardika levikule piiri ja nende põllud on mardikatest puhtad. Seega on tõukudele ja noormardikatele parim keemiline tõrje.
Millist tõrjeviisi valida?
Väikeaedades jõuab kartulimardikaid käsitsi korjata, kuid seda tuleb teha reeglina iga päev ja vähemalt kahe nädala jooksul. Siin on oluline takistada mullast välja roninud mardikate mulda tagasi minekut. Kui mardikad jõuavad mulda tagasi minna, siis on nad pääsenud, tõenäoliselt muutuvad seal paikseks ja annavad uusi järglasi. Kartulimardika laialdast ja kiiret levikut soodustab nende suur paljunemisaste. Nende põhieesmärgiks ongi söömine ja järglaste soetamine.
Korjatud mardikad tuleb panna soolalahusesse, sest seal hukkuvad nad täielikult. Praktikas on levinud mardikate puruks pigistamine, see ei ole siiski soovitatav, sest on tülikas ja sageli ei toimu nende täielikku hävinemist.
Kui väikeaedades on kartulimardikaid palju ja nende õigeaegne korjamine valmistab raskusi, on igal juhul otstarbekam kasutada keemilist tõrjet. Peale kartuli võivad nad hakata kahjustama ka tomatit ja teisi taimi.
Keemilised tõrjevahendid, mida võib kasutada, on registreeritud Põllumajandusametis ja on kättesaadavad nende kodulehel (www.pma.agri.ee).
Luule Tartlan,
Tehnikamaailm (lisa), 28.04.2014
