Kas saaks nii, et kui on külm, siis kütaks, ja kui on soe, siis ei kütaks?

Kodu/Kas saaks nii, et kui on külm, siis kütaks, ja kui on soe, siis ei kütaks?

Autorid: Riina MaruštšakRoomet Sõrmus, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda
Ilmunud ka: Postimees 05.05.2022

Valgepõsk-lageld on armsad, aga söövad põllumehe põllud paljaks.Foto: Mary Evans Picture Library/Rober
Valgepõsk-lageld on armsad, aga söövad põllumehe põllud paljaks.Foto: Mary Evans Picture Library/Rober

Ei, seekord ei ole juttu kütteperioodi lõpetamisest seoses soojade ilmadega, vaid pealkiri on allegooriline meenutus  ammusest sketšist. Tegelik küsimuse püstitus on hoopis järgmine: kas saaks nii, et kui liik on hävimisohus, siis kaitseks, aga kui liigi arvukus on tõusnud kordades üle optimaalse taseme, siis tegeleks arvukuse reguleerimisega?

Teema puudutab haneliste seltsi kuuluvat valgepõsk-laglet, kes Eesti Entsüklopeedia veebiversiooni põhjal on „meil tavaline läbirändaja, kelle hiiglaslikud parved teevad läänerannikul ja saartel rändepeatusi. Meilt rändavad läbi Barentsi mere asurkonna linnud, kes hakkavad saabuma aprilli alguses ja lahkuvad mai viimasel kümnendil. Sügisel peatuvad oktoobri algusest novembrini. Toitudes põldudel ja kultuurrohumaadel, suudavad valgepõsk-lagled hävitada teravilja ja kultuurrohundeid suurel pinnal, olles selliselt kujunenud nn nuhtlusliigiks, kelle toodud kahju püüab riik rahalise kompensatsiooniga heastada“. Valgepõsk-lagle näol on tegemist looduskaitse all oleva III kaitsekategooria liigiga.

Eesti Entsüklopeedia veebiversioonis ilmunud tekstist on üle kümne aasta möödunud. Selle aja jooksul on valgepõsk-laglede tohutud parved Lääne-Eestist juba ka ida poole liikunud. Parved peatuvad toiduvarude kogumiseks kevadisel ajal Põhja-Eesti ranniku piirkonnas (Harjumaal ja Virumaad) ning ka sisemaal, tekitades põllumeestest teraviljakasvatajatele ja rohumaaviljelejatele olulist kahju.

Kuidas on juhtunud, et seni looduskaitse aluse liigi arvukus on eksponentsiaalselt kasvama hakanud kirjeldavad Taani Aarhuse ülikooli teadlased Anthony D. Fox ja Jesper Madsen oma 2017. aastal avaldatud artiklis Threatened species to super-abundance: The unexpected international implications of successful goose conservation. Pealkirja võiks eesti keelde tõlkida umbes selliselt: Ohustatud liigist üliohtraks: eduka hanekaitse ootamatud rahvusvahelised tagajärjed.

Lindude arvukuse vähenemine

Teatavasti oli 1930. aastateks Lääne-Euroopas talvituvate metshanede arvukus vähenemas. Selle põhjuseks arvati looduslike elupaikade kadu ja liigset jahipidamist, mida soodustas tulirelvade täiustamine ja kättesaadavus. Seejuures toovad Anthony D. Fox ja Jesper Madsen (2017) välja, et tegelikud põhjused ei ole teada. Arvatakse, et teise maailmasõja järgsed maastikulised ümberkorraldused suurendasid veelgi hanede looduslike elupaikade ehk märgalade hävimist kogu Euroopas. Sellele lisaks tekitas täiendavat survet eeskätt ärilistel põhjustel jahipidamise halb või olematu reguleerimine ning sõjajärgses toidupuuduses olev elanikkond.

1950. aastatel oli metsloomade jaoks väga vähe kaitsealasid ning esialgsed lähenemised kaitsealadele pakkusid hanedele vaid turvalisi ööbimiskohti. Samuti ei olnud sel ajal häid teadmisi hanede populatsiooni struktuuri, lennuteede, staatuse, arvukuse, trendide ja leviku kohta. Teadmised paranesid, kui 1950. aastate algusest hakati koguma täiendavaid seireandmeid, mis viitasid väga aeglasele hanepopulatsioonide arvukuse kasvule. Selle positiivse trendi jätkamise tagamiseks leiti, et on vaja rakendada kaitsetegevusi, milleks olid jahipiirangute kehtestamine ja kaitsealade loomine. Seejuures on huvitav teada, et Anthony D. Fox ja Jesper Madsen (2017) viitavad, et isegi 1960. aastatel olid üldised teadmised lindude arvukuse ja suundumuste kohta väga halvad. Võib järeldada, et tegelikult puudus teadmine hanepopulatsioonide arvukuse tasemest enne 1930ndaid.

Hanede populatsiooni järsk kasv

Taani teadlased toovad välja, et alates 1960. aastatest on enamike Lääne-Euroopa hanepopulatsioonide arvukus järsult kasvanud. Koguni 17-st populatsioonist, kelle kohta on olemas pikaajalised arvukuse andmed, 14-ne puhul näitavad andmed kiiret eksponentsiaalset kasvu alates süstemaatilise loendamise algusest. Eestit läbiva Venemaa/Läänemere/Põhjamere valgepõsk-lagle rändeteel oleva populatsiooni arvukus on samuti hüppeliselt kasvanud ning on  praeguste andmete kohaselt 3,5 korda suurem kui asurkonna looduskaitseliselt soodne suurus.

Artiklis viidatakse, et kuigi on ahvatlev oletada, et jahisuremuse vähenemine ja kaitsealade loomine toetasid hanede arvukuse kasvu Lääne-Euroopas, ei ole sellest ajast andmeid nende meetmete konkreetse mõju kohta hanede demograafiale, mis toetaks neid hüpoteese. Lisaks viitavad viimaste aastate loenduse andmed, et paljude hanepopulatsioonide arvukuse eksponentsiaalne suurenemine jätkub. Hanepopulatsiooni arvukuse kasvuga seoses on linnud liikunud looduslikelt toitumisaladelt põllumajandusmaadele, mistõttu on hanedel piiramatu ligipääs toidule talvitumise ajal ning seeläbi on nende suremus vähenenud.

Hanede arvukusega kaasnevad mõjud

Euroopas talvituvate hanede arvukus kasvuga on suurenenud ka hanekahjude ulatus põllumajanduses. Lisaks avaldab hanede väga kiire kasv omakorda mõju lennuohutusele ja muule bioloogilisele mitmekesisusele. Mõju bioloogilisele mitmekesisusele on uuritud lumehane pesitsusaladel, kuid mitte muudel peatus- ja talvitusaladel. Buij et al (2017) artikkel annab ülevaate olemasolevast teadmisest ning järeldab, et mõju teistele liikidele ei avaldu mitte ainult läbi muutuste nende looduslikes elupaikades, aga ka kaudselt läbi elupaikades toimuvate füüsiliste muudatuste. Negatiivsed mõjud looduskeskkonnale suurenevad eriti kui endised rändlinnud jäävad aastaringselt paikseks (nt nagu on juhtunud valgepõsk-laglega mitmetes Euroopa riikides) ja/või kui lindude parvede suurused on oluliselt suuremad kui need on traditsiooniliselt olnud.

Anthony D. Fox ja Jesper Madsen (2017) usuvad, et on vaja ühtset hanede arvukuse reguleerimise  programmi, et leida tõhusad lahendused erinevate ja vastandlike huvide integreerimiseks, kasutades valdkonnaüleseid lähenemisviise kohalikul, piirkondlikul ja rändetee tasandil. See tähendab, et lisaks looduskaitselistele vajadustele tuleb arvestada ka muid aspekte, nagu näiteks põllumeeste agronoomilised ja majanduslikud võimalused. Lahenduste leidmiseks on oluline, et ka ühiskond mõistaks hanede ja põllumajanduse vahelise konflikti olemust.

Haneliste kaitse ja ohjamine

Ka Eesti põllumeeste probleemid ja kulud on seoses eksponentsiaalselt kasvanud haneliste arvukusega hüppeliselt kasvanud. Eestis on registreeritud, et haneliste tekitatavad kahjud ja heidutuseks tehtavad kulutused ulatuvad miljonitesse eurodesse. Ehkki võib väita, et summad ei ole kolossaalsed, on tegu siiski haneliste poolt tugevama surve all olevatele põllumeestele eksistentsiaalse teemaga. Põllumajandustootmise kasumlikkus on turutingimustes üldjuhul alla kümne protsendi, samas on hanelised suutelised hävitama isegi üle poole saagist. Seetõttu otsitakse ja kasutatakse kõikvõimalikke erinevaid heidutusmeetmeid neid omavahel kombineerides, kuid linnud õpivad ja praktiline kogemus näitab, et nende pelglikkus väheneb võrdeliselt populatsioonide suurenemisega. Oluline on ka see, et hanede hirmutamisega tuleb tegeleda just siis, kui kevadtööde tõttu napib põllumeestel niigi uneaega, ja abijõudu hanede peletamiseks pole võtta.

Eestis on nüüdseks koostatud hanede ja laglede kaitse ja ohjamise tegevuskava, kuid seal napib Taani teadlaste poolt viidatud vajadust haneliste ja põllumajanduse konflikti mõistmiseks. Nii oleme olukorras, kus püütakse jätkuvalt keskenduda kaitsele ja haneliste arvukuse reguleerimine on jätkuvalt tabuteemaks.

Kas saaks nii, et kui on vaja, siis kaitseks, ja kui on vaja, siis ohjaks haneliste arvukust?

2022-05-12T11:51:50+03:0013. mai 2022|Kategooria: Keskkond, Uudised|Märksõna: , |
Go to Top