Eestis toodetud kaupade hinnad on mujal tehtud analoogidega võrreldes sageli mitu korda kallimad. Kas ka põhjendatult?
OÜ Kõlleste Kommimeistrid juht Imre Sokk ütleb, et Eesti toodete kallidus võrreldes mujal toodetud analoogidega on ülitõsine probleem.
“Võtame Poolas kasvatatud õunad versus Eestis kasvatatud õunad,” toob ta näite. “Poola õunad on hea näide intensiivsest tootmisest, mis on suunatud masstootmisele ja konkureerimisele ükskõik millistel turgudel hinnavõrdlustes.”
Sokk räägib, et käib tihti Poolas ja võib öelda, et sealsed ülisuured õunaaiad on hooldatud ülikõrgel tasemel ja kindlasti on kaasatud oma ala teadlaseid, et selle sektori ettevõtlust arendada sellisele tasemele, nagu see sellel maal praegu on.
“On ebaõiglane avalikkuses loodud kuvand, et Poolast pärit õunad on kindlasti kehvemad kui meil Eestis kasvatatud õunad,” leiab ta. “Ei ole mingit põhjust eelistada eestimaist toodangut, kui see on turul põhjendamatult kõrge hinnaga. Eesti talunik või aiandipidaja kasvatab enda õunapuid nii väikestel pindadel ja nii oskamatult, et ei ole mingit võimalust konkureerida Poola tootjatega.”
Soku sõnul pannakse aga Eesti õunte hind põhjendamatult kõrgeks, väites, et kasvatamisega ja kõige sellega seonduvaga on liiga palju kulusid.
“See on naeruväärne, näiteks Palamuse laadal maksid õunad neli eurot kilo, kõige odavam meekilo oli viis eurot,” märkis ta.
Põhjendus 1: käsitöö on kallim. Teine probleem on Soku arvates kaupluste suured juurdehindlused, mis on nende poolt tegelikult põhjendatud, kui arvestada, kuidas majandatakse.
“Ebaökonoomsete projektide järgi ehitatud kaubandushooned, mis nõuavad suuri ülalpidamiskulusid, soov avada uusi kauplusi, suured tööjõukulud ja muidugi ka see, et ettevõte ju peab kasumit teenima,” loetles Sokk põhjuseid. “Kindlasti ei tohi unustada, et tootja või tarbija peab maksma kinni ka juhtimisvead ja kaupade realiseerimisel tekkinud praagi, mis kajastub tootjapoolses hinnaarvutuses nimetuse “risk” all.”
Kõlleste Kommimeistrite tooted on kõrgema hinnaga kui tavalised šokolaadid, kuna tootmises toodetakse eranditult kõik sortimendis olevad asjad käsitööna.
“Kuna tööjõu pealt on maksud ülisuured, moodustab tööjõukulu 40% kogukäibest,” selgitas Sokk. “Tooraine peale kulub 45% ning kommivabriku marginaal on seega 15%.”
Kuna sellisel viisil tootmine on tema sõnul ülikulukas, on plaanis lähiajal investeerida tootmisseadmetesse ja viia tööjõukulu kuni 20%ni.
“See tähendab muidugi koondamise vajadust, kuid midagi ei ole teha,” märkis ta. “Tegeleme ka soodsama tooraine otsingutega ja võin peaaegu lubada, et praegusest tasemest üles ei tõsta me hinda lähima kahe aasta jooksul, võib-olla isegi langetame kuni 15%.”
Ettevõtja põhimure peaks Soku meelest olema see, kuidas vähendada kulusid ja välja müüdava kauba hind alla saada, et suuremat käivet tekitada.
“Meil on see minu arvates teisiti, mõeldakse sellele, kuidas kaubelda kuskilt välja mingeid toetuseid ega mõelda selle peale, kuidas muuta kogu toimimist efektiivsemaks,” leiab Sokk, lisades, et eelkõige puudutab see põllumajandussektorit.
Ta on seda meelt, et nõukogudeaegsetest vabrikutest pärit pingitöölistest, autojuhtidest, traktoristidest ja teistest oma ala spetsialistidest välja kasvanud praeguse aja ettevõtjad ei peagi teadma, kuidas õigesti majandada, vaid neil tuleb tugineda instinktidele.
“Siin ei aita minu arvates ka koolitamine,” nentis Sokk.
Põhjendus 2: meie toode on kvaliteetsem. Baltika müügi- ja turundusdirektor Kati Kusmini arvates on väide, et Eestis toodetud asjad on võrreldes mujal maailmas toodetud analoogidega kallimad, tihtipeale emotsionaalne, analüüsimata jäetakse konkreetse toote omadused.
“Viimasel ajal üha suurenevad müügid tõestavad, et Baltika suudab oma brändide kollektsioone edukalt müüa nii Eestis kui ka välisriikides,” kinnitas ta. “Baltika müügist moodustab koduturg umbes 25% ning eksport 75%.”
Hind pole tema sõnul konkurentsivõime puhul ainus kriteerium, vaid üks komponent tervikust.
“Baltika eesmärk ei ole olla kõige odavam, vaid tooted on suunatud kindlale sihtrühmale, kes hindab hinna, kvaliteedi ja toote unikaalsuse kombinatsiooni,” selgitas Kusmin. “Baltika kontrollib vertikaalselt integreeritud ettevõttena kogu ahelat alates disainist ja tootmisest kuni müügiprotsessini. See võimaldab kujundada ka toodete hindu.”
Kusmin lisab, et Baltika brändide üks selge konkurentsieelis on Eestis Euroopa materjalidest toodetud kvaliteetsed rõivad.
Nopri talu peremehe Tiit Niilo arvates on meie tootmise tegelike kulude tase kõrgem kui mujal Euroopas.
“Esiteks, kolmandates riikides pole vaja täita keskkonna-, energiasäästu-, töökaitse-, jmt nõudeid,” tõdes ta. “Teiseks on riikides, kus käsitöö või vananenud seadmetega tootmine, amortisatsioonikulu madal. Kolmandaks – ELi vanades riikides on toetused kas või toidutoormele kõrgemad.”
Põhjendus 3: ebavõrdne kohtlemine. Pikemas perspektiivis usub Niilo, et tootjahinnaerinevused vähenevad ning marginaalitaotlused ühtlustuvad, mis viib toodangu konkurentsivõime tõusule.
“Loomulikult saab üldistada vaid teatud piirides ning erinevatele tootegrppidele tuleb otsa vaadata ka grupispetsiifiliselt,” lisas ta. “Näiteks toidutootmise valdkonnas on Eestis kõige konkurentsivõimelisem piimatootmine – kui seda väikest kogust suudetaks ühiselt turustada väljapoole Eestit, tagades vajalikud mahud ja väiksemad tootearendus- ja turunduskulud ühikule, olekski piimatooted konkurentsivõimelised maailmaturul.”
Niilo leiab, et paraku on töötlemine killustunud, tootjaühistute roll olematu, seega ebaefektiivne ning suurel turul nähtamatu.
Põhjendus 4: tooraine kaugel ja kallis. ASi Toode müügijuht Erki Loigom märgib, et kogu nende tooraine pärineb piiri tagant – Eestis rauamaaki ei kaevandata ja plekki ei toodeta.
“Seetõttu on juba seal sees mõningane hinnaerisus toorainet tootva maaga,” selgitab ta. “Meie oleme tüüpiline näide, kus materjalide hinnas oleme välismaisest toodangust kallimad ja võidame vaid madalama tööjõukuluga teenuste pakkumisel.” Loigom kinnitas, et selline areng kehtib eelkõige, kui vaadata Soome ja Skandinaavia turul.
“Samas, Kesk-Euroopas tulevad meie puhul mängu ka kasutatavate materjalide päritolu ja kvaliteet,” rääkis ta. “Läti-Leedu toimetavad materjalidega, mis Eestis on lubamatud või lausa keelatud, aga sealne turg on need vaikimisi heaks kiitnud.”
Loigom hinnangul saab teraskatuste tootja konkurentsivõimet hoida teenuste ja tööjõukulude hindu madalal hoides. Või siis tootearendusse ja tööpinkidesse tehtavate nutikate investeeringute abil.
Põhjendus 5: väikesed firmad, väikesed partiid. OÜ Joik juhatuse liikme Eva-Maria Õunapuu sõnul on Joiki tooted võrreldes sarnaste looduskosmeetika ja lõhnaküünalde kaubamärkidega mujal maailmas hinnas siiski konkurentsivõimelised.
“Palju oleneb sellest, millise kaubaga tegemist ja millega võrrelda,” ütles ta. “Mis aga üldiselt Eestis valmistatud toodangu hinda mõjutab, on asjaolu, et enamik toorainest ostetakse sisse. Kuna aga enamik Eesti tootjatest on maailmamastaabis mikroettevõtted ja kogused väikesed, pole võimalik hinna osas palju läbi rääkida.”
Kallimad sisendid mõjutavad Õunapuu sõnul otseselt toote lõpphinda. “Ka väikseid partiisid on alati kallim toota,” tõdes ta. “Ja tihti mõjub hinnale ilmselt ka mitte kõige efektiivsem tootmisprotsess.”
Ta märkis, et hinna osas ebasoodsat positsiooni tuleb tasakaalustada hea ja originaalse toote, disaini ja kvaliteediga, valida õiged turustuskohad.
“See on samuti kulukas, kuid tasub ennast ära. Tuleb muuta tootmisprotsess efektiivsemaks, see annab võimaluse toote omahinda väiksemaks saada,” kinnitas Õunapuu.
Kommentaar
Masstoodangut Eestis ei tehta
Sirje Potisepp, Eesti Toiduainetööstuse Liidu juhataja
Tõepoolest on Eestis toodetud tooted tihtipeale kallimad kui importtooted, sest mahud on suhteliselt väikesed ja maailmaturu mõistes mass-
toodangut siin ei tehtagi.
Oskan kommenteerida eelkõige toiduainete tootmise poolt, mis omakorda seotud põllumajandusega. Toodete omahinna panevad paika ikkagi tootmiseks vajalikud kulud. Kuid praktiliselt kogu tootmises kasutatav tooraine ostetakse sisse ELi turu hindadega, millele Eesti töötlejad kuidagi mõju ei saa avaldada. Toiduainete hind on seotud tarneahelaga: tootja-töötleja-kaubandus-tarbija. Mida kõrgem on tooraine hind, seda kõrgem on toiduainete hind ka poes. Praktiliselt ainus n-ö kulueelis on veel suhteliselt madal tööjõukulu.
Eestlaste töökus on laialt teada ja hinnatud, kuid arvestades ennustatavat tööjõu puudust, lähevad inimesed tööle nende juurde, kes maksavad kõrgemat palka. Kuid kõrgemat palka suudavad maksta need, kes oskavad pakkuda lõpptootele kõrget lisandväärtust. Toidutööstuses seda teha on aga väga keeruline. Iga ettevõtja tahaks ju toota tooteid, mille suhtes tarbijad ei ole hinnatundlikud, kuid reaalsuses on neid sedavõrd vähe, et sellist lähenemist saavad lubada endile tõesti nišitootjad eriliste toodetega, mille tarbijaskond on Eestis väike. Ja mida väiksem tootmismaht, seda kõrgem lõpphind.
Masstoodanguga tegeledes saab tööjõukulude kasv tulla vaid tootmisprotsessi efektiivistamise või toodete hinnatõusu arvel. Hinnatõus aga pärsib edukust nii siseturul kui ka välisturgudel. Ja siinkohal on loomulikult ohus Eesti ettevõtete konkurentsivõime – hind on toiduainete müügis oluline valikukriteerium.
Raske on konkureerida nii sise- kui ka välisturgudel riikidega, kes on võimelised oma tootjatele maksma mitu korda kõrgemaid põllumajandustoetusi, mistõttu saavad tootjad toorainet müüa odavamalt ja tööstused odavamalt ka toota ja müüa.
Eesti toodetel üle keskmise kvaliteet
Meelis Virkebau, Eesti Rõiva- ja Tekstiililiidu juhatuse esimees
Tegelikult me ei tea, kas Eestis toodetud rõivad ja kodutekstiilid on kallimad kui suuremates riikides müüdavad sarnased tooted. Tuleb mõista, et kaubagruppi üldiselt vaadeldes ei saa me olukorrast selget pilti, kuna ühes tootegruppis on tooteid niiöelda “seinast seina”. Siin on tooteid, mis kestavad aastaid, ja samuti ka tooteid, mis muutuvad kasutuks pärast esimest pesukorda.
Lisaks on oluline teada, kus tooteid müüakse. Näiteks Eestis toodetuid rõivaid müüakse nii Stockmanni kaubamajas kui ka turul ja kasutatud rõivaste kauplustes.
Ettevõtete tootmiskulusid vaadates teame, et toorainete, materjalide ja seadmete hinnad on üldjoontes kõikidele tootjatele maailmas sarnased.
Töötasu, maksud ja energia on riikide sisesed kulud, mida globaalne ostja alati ei mõista. Kolmas oluline hindade mõjutaja on see, kui palju üks või teine riik ekspordile suunatud ettevõtet subsideerib. Siin on Eesti tööstur vaeslapse rollis.
Globaalses kontekstis on Eesti kulud tasemel, mis odavaid või madala kvaliteediga tooteid tööstuslikult toota ei võimalda. Need tööstused, mis tootsid odavat allhanget (st müüsid odavat töötundi), on oma tegevuse lõpetanud.
Eesti praegused rõivaste- ja kodutekstiilide tootajd müüvad üle keskmise kvaliteediga tooteid, mis on unikaalsed, kaasaegse disainiga ja personaalsed ning tarbijatele vastuvõtliku hinnatasemega.
Eesti rõiva- ja tekstiilitööstused vaatavad tulevikku lootusrikkalt mitmetel põhjustel. Ettevõtted on paindlikud ja efektiivsed, ning tarnekiirus on ostjatele atraktiivne. Energia hinnatõus jätkub, turule lähemal toodetu saab eelise. Produktiivsemad seadmed vähendavad tööjõukulu osatähtsust toote omahinnas. Tööstuste Hiinast Euroopasse tagasikolimise protsess on kiirenenud.
Siga ja kägu ei anna võrrelda
Hallar Maybaum, Eesti Keemiatööstuse Liidu juhataja
Keemias on sarnase kasutusalaga toodetel, mille on teinud erinevad tootjad, igaühel oma koostis, millest sõltub ka hind. Küsimus, miks Eesti tooted on mujal toodetuga võrreldes kallimad, võiks tegelikult suunata meie valitsusele.
Vastusevariante on mitu: ebasoodne ärikliima, kõrged tööjõumaksud, ebastabiilne seadusandlus (täna seaduses sätestatu homme ei kehti), tootmissisendite kallinemine, Eesti olematu siseturg, välisturgudele sisenemise keerukus (iga riik, v.a Eesti, kaitseb oma tootjaid), ELi karmistuv kliimapoliitika, vähene innovatsioon, väikesed tootmismahud.
Keemia alal võin nimetada toodete kallinemise põhjuseks eelkõige keemiatooraine kallinemise. Tooraine kallinemist põhjustavad energiahindade, sh naftahindade tõus (orgaaniline keemia), suured investeeringud keskkonna ja ressursi säästlikumaks tootmiseks.
ELi nõuded on kõigile ühed, sõltumata liikmesriigist. Eestis on neid nõudeid väiksuse ja kompetentsi puudumise tõttu kulukam täita kui näiteks Saksamaa keskmise suurusega keemiaettevõttel. Ehk maakeeli – siga ja kägu ei anna võrrelda.
Ain Alvela, Ketlin Rauk
Äripäev, 11.04.2013
