Linnutalu perenaine pidas vastu ka meheta

Linnutalu perenaine pidas vastu ka meheta

Tiiu Kivilo (57) abikaasa Ennu lahkus siit ilmast üleöö. Tiiu suurele kaotusvalule lisandus suur paanika – mida hakkab temasugune üksik naine nüüd peale kõigi nende kümne jaanalinnu, kahe emu ja veel sadakonna karvase-sulelise seltskonnaga, kes Metsaantsu talu õues siblis, traavis, kaagutas või ka mõnusasti mudas külitas.

Aasta tagasi 1. augusti õhtul läks Ennu sau­na. Tuppa tagasi ta ei tulnud, aga seda oli tihti juhtunud, et mees ei viitsinud end lavalt üles ajada ja magaski seal­samas terve öö. Alles siis sigines Tiiu hinge ärevus, kui varahommikul ak­nast välja vaadates ei olnud kaasat õue peal näha. «Та oli töökas mees, juba kella seitsme ajal jooksis jõusöödakottidega ringi,» ütleb Tiiu. 59aastasele mehele said saatusli­kuks vererõhuprobleemid.

Õhtul, kui hämardub, tekib tühjusetunne

«Pärast mehe surma olid kõige raske­mad kaks esimest kuud,» meenutab Tiiu. «Igaüks, kes on abikaasa kaota­nud, teab seda tühja tunnet. See tekib iga päev, kui hämarik kätte jõuab. Ema on mul 88, tekkis hirm, et äkki tema ka läheb, et jään ihuüksi!» Esimene mõte Tiiu peas oli alla anda ja Tallinna põgeneda: «Niisu­guse linnu- ja loomakarjaga ei saa ma üksi hakkama. Kõik, taluga lõ­petan otsekohe!» Seda enam, et tal oli, kuhu minna – ehitusfirma oma­nikust väimees kutsus – tule ainult, korter on sulle olemas!

Oma Tallinna korteri olid nad En­nuga 13 aastat tagasi maha müünud, kui olid otsustanud Kunda külje alla Toolsesse Tiiu vanematekoju elama kolida. Eakas ema vajas abi ja iga nä­dalalõpp 100 km kaugusele sõita oli liiga väsitav.

«Turismitalu arendamine oli meil kohe plaanis, aga et Kundas oli just sadam avatud, ostsime linnakorteri müügiraha eest hoopis metsaveo­auto. Kaks aastat vedasime metsa, siis algas majanduslangus, kütuse hinnad hakkasid raginal tõusma ja puidu tihumeetrihinnad langema, tehnika kulus ja hakkas raha sisse­toomise asemel seda sööma. Võt­sime vastu julma otsuse ja müüsime auto maha.»

Mida edasi teha? Kord olid nad Tallinna sadamas pealt näinud, kui­das jaanalinde toideti. Need olid esi­mesed Eestisse toodud jaanalinnud, kes viidi edasi Vilsandile. «Tegeli­kult juba siis hakkas peas tiksuma mõte, et sellises üksikus kohas nagu Metsaantsu ei häiriks neid uhkeid linde keegi ja meie ise ei häiriks ke­dagi, kui me neid seal peame.»

Nii läbitigi täiskorralik jaanalinnupidamise õppepäev Muhumaal Laasu talus. «Nii kui metsaveoauto eest raha kätte saime, seadsime sis­se nõuetekohased jaanalinnutallid ja aedikud. Kümme esimest jaanalinnutibu ostsime 1. aprillil 2003. aastal.»,

Tibude esimesed kasvukuud olidki nagu üks suur aprillinali. «Titevoodiks oli neil mõnepäevastel karvakeradel jalgade peal kast, mille tõstsime magamistuppa. Olime nagu noored lapsevanemad – kui mingi hääl kostis, kohe krõpsti püsti.»

Tibude kaelad venised kosmilise kiiruga

Ainult et jaanalinnupojad pissivad tunduvalt rohkem kui inimbeebid, see tähendas lõppematut kasimist ja puhastamist. Teiseks kasvavad nad kosmilise kiiruga, visates sentimeet­ri ööpäevas. Mida see tähendas, sellest sai abielupaar aru, kui ilma­de soojenedes tibud õueaedikusse koliti. «Küll me naersime, et tibude kaelad venisid üle aia kärmemini, kui meie jõudsime seda kõrgemaks ehitada!»

Samal kevadel osteti ka kaks ka­heaastast täiskasvanud jaanalindu. Jälle sai õue peal nalja. Kana Lonni valmistus juba munele ja eeldas kukk Robinilt tegusid, see lollike aga nokkis nina ega saanud mõhku­gi aru, mida temalt oodatakse. Asi selles, et jaanalinnukanad saavad suguküpseks kahe-, kuked aga alles kolmeaastaselt.

Linnuhullus nakatab! Tiiu ja Ennu tutvusringkonda tekkis teisigi linnutaluomanikke. Peagi kaagutas õue peal õige kirju seltskond, ühena viimastest õnnestus hankida veel ilusad kollased siidikanad. Et rahval veel huvitavam oleks, toodi Laasu talust kaks noort emu ka – Tribu ja Elli.

Õuepealne oli tõeliselt pilkupüü­dev ja abikaasa ehitas faasanitele veel uhked puurid, aga seda ei pan­nud pererahvas nagu tähelegi, et endal oli pool elumaja remontimata. «Arenesime kogu aeg majast välja­poole, aga meie enda saja-aastase maja palgid olid nii läbi, et löö jalg õue,» naerab Tiiu.

Pead töötasid pererahval raginal vaid selle nimel, mille huvitavaga veel Metsaantsule kliente meelita­da. «Panime maha vaarika- ja kultuurmustikapõllu. Abikaasa ehitas piknikuplatsi ja mõtles välja kondiauruga karusselli,» ütleb Tiiu.

Möödunud kevadel soetati minikitsed ja minilambad. «Ühelt peretuttavalt ostsime ka Vietnami rippkõhtsead – Krossu ja Nossu. Ma juba kõhklesin, kas jõuan neid ka veel pi­dada, aga siis mõtlesin, et nad pole ju suured, vaid kõigest minisead. Ja põhjapõdrad olid meil juba neljandat aastat. Ise imetlesime, et nii vahva, põhja- ja lõunamaa elanikud on meil siin kõik ühe õue peal koos!»

Mis juhtub, kui kumbki meist läheb?

Kuid selleks ajaks oli pererahvas jõudnud maha pidada ka ühe ülitõsi­se kõneluse. Nimelt käis neli aastat tagasi Soomes põhjapõtradel järel Ennu üksi, sest Tiiu oli sel ajal paha haigusega operatsioonil. «Kui lõ­puks koju jõudsin, olid Pekka ja Müü mõlemad meil juba aias.»

Aga kaks aastat tagasi diagnoositi paha haigus ka Ennul. «Siis me rää­kisimegi omavahel sotid selgeks, et mis juhtub, kui ükskõik kumb meist peaks enne ära minema. Mina, kes ma ei tohi oma haiguse pärast mida­gi rasket tõstagi, arvasin, et mina lä­hen siis linna tagasi. Abikaasa ütles, et tema punnitaks üksi edasi.»

Kuid see raske otsus tuli langeta­da varem, kui oleks osanud aimata­gi: «Kujutage ette, ülemöödunud kevadeks saimegi oma kauaigatsetud looma- ja linnukollektsiooni lõpuks täies hiilguses kätte, ainult et seda mõni kuu enne abikaasa surma.»

Aga saatus tahtis nii, et Tiiu siiski ei pagenud suurde linna tagasi, sest vanem õde tuli koos elukaaslasega Metsaantsule talle seltsiks. Ja Tiiu suutis hakata vähehaaval mõtteid selgemaks koondama, mõistes ka seda, kui rumal oli temast mõelda, et kui mees on läinud, siis läheb ema ka kindlasti.

«Tänu oma heale raviarstile ja sellele, et olen oma haigusega palju tööd teinud ja loomadega sõbralikult koos elanud, pean siin Metsaantsul juba terve aasta ilma meheta vastu,» ütleb Tiiu.

Selle nimel on tulnud käed pepu alt välja võtta ja pea tööle panna. Kõigepealt tuli loomapidamist koo­male tõmmata.

Miniloomaaia lõpetamine osutus sündmuseks, millest rääkis lausa meedia. «See oli mulle endalgi ülla­tus. Töötuhinas polnud aru saanud­ki, et täitsime nii tähtsat kohta kogu Virumaal. Eriti just Ida-Virumaal polegi ju palju kohti, kus lastega päe­va veeta.»

Osa Tiiu faasaneid, kanalisi ja miniloomi näeb nüüd siinsamas Kunda lähistel Mallas Hobuvärava talus.

Õpitoas meisterdatakse seepi ja ehteid

Pekka ja Müü on Rõuges Saunamaailmas. Tõsi, põdrapull pidi enne reisi sarvedest ilma jääma, sest kolimine sattus jooksuajale, kui loom oli kole­dasti mürtsu ja väge täis. Tiiul ei jää­nudki muud üle, kui sugulase abiga sarved maha saagida – kuid nüüd­seks on Pekkale juba uued uhked sarved pähe kasvanud.

«Jaanalinnutibud võttis Laasu talu endale, aga suured linnud pi­din lihaks tegema. Meie maksime 20 ooo krooni ühe linnu eest, sel­list raha poleks me elusa linnu eest enam tagasi saanud.» Saatuse iroo­niana oligi Ennu just valmis ehita­nud euronõuete järgi jaanalindude tapapunkti. Nüüdseks on majake­sest eemaldatud viimne kui ese, mis meenutab jaanalindude tapmist. «Sellest majast sai õpituba – tõin sis­se elektripliidi ja kujundasin ühest ruumist kohvinurga.»

Seebitegu oli Tiiul juba enne kä­pas, nüüd õpetab ta teistelegi jaanalinnurasvaseebi tegemist. Jaanalinnusulgedest meisterdab Tiiu vahvaid ehteid, mis – no tal ikka veab – on praegu väga popid. «Alles me meisterdasime õpitoas ühe lasterühmaga, laupäeval tulevad lasteaiaõpetajad siia seepi tegema.»

Sügavkülmik on täis jaanalinnu­liha, nii et selle grillihooaja saavad Metsaantsu külalised veel kindlasti seda nautida. Hea minek on ka jaa-nalinnupirukatel.

Praegu on Metsaantsul alles oma 60-70 sulelist, sealhulgas on cochini kanu, Hiina siidikanu, kalkuneid, pärlkanu, muskusparte.

Nemad oma elu pärast kartma ei pea. «Mul hakkas see jaanalindude lihaks tegemine nii vastu, et edaspi­di tahaks nõnda ära elada, et ei peaks kellegi elu kallale minema.» Ainult siis, kui mõni kana vanadusest teise ilma läheb, viskab Tiiu selle rebasele. Rebasega olevat tal üldse selline diil, et reinuvader saab need, kes hinge heidavad ja vastutasuks elusa­te kallale ei tule.

«Issand, kui suur puudus on mul ikkagi mehest,» ohkab Tiiu. «Vähe­malt on mul palju häid sõpru. Vene vanasõna, et olgu sul parem sada sõpra, kui sada rubla, see vastab täiesti tõele. Iga mure leiab kuidagi ikka lahenduse.»

Eha Laanepere, ajakiri "Tiiu" (10.07.2012)
 

2012-07-10T10:00:00+00:00 Teisipäev, 10. juuli, 2012|Uudised|