Maalehe lugeja helistas ja rääkis, et ta kuulis sellest, kuidas põllumehed pritsivad kolm nädalat enne teravilja koristamist põlde Roundupiga. Ühelt poolt hävitab see umbrohtu ja teisalt pidi aitama teradel samaaegselt valmis saada. “Kas sellest võivad jäägid terade sisse jääda ja nii meie toidulauale jõuda?” tundis helistaja muret.
Vastab põllumajandusnõustaja Tiiu Annuk:
Möödunud hooajal kasutati nii rapsil kui teraviljadel (kuna mullu valmis vili väga ebaühtlaselt) koristuseelseid pritsimisi, aga mitte glüfosaadiga vaid desikantidega (toimeaine dikvaat). Need on tooted, mis närvutavad taime ja aitavad teradel kuivada. Need pole süsteemse toimega, seega ei lähe taime sisse, kuid mullaga on toime inaktiveeritud.
Glüfosaatide (sh Roundupi) kasutamine enne teravilja koristamist on täiesti lubatud võte, samuti pole üheski Euroopa Liidu liikmesriigis glüfosaatide kasutamist keelatud, kuna keelamiseks peavad olema kindlad faktid. Siiani pole Euroopa Toiduohutuse Amet minu andmetel leidunud, et täielik keelamine oleks põhjendatud, kuna on paju teisi oluliselt toksilisemaid aineid. Meil on suurem enamus tootjatest liitunud KSM (keskkonnasõbralik majandamine) nõuetega, sel juhul pole glüfosaadi kasutamine koristuseelselt lubatud. Glüfosaati kasutatakse hiljem, peale koristust, kui umbrohi on kasvama hakanud.
Kui palju aga Eestis toodetud teraviljast sisaldavad glüfosaadi jääke, seda on raske öelda. Mina iskilikult mingit suurt ohtu selles ei näe. Arvan, et pigem on tervisele ohtlikum kauplustest osta välismaist köögi- ja puuvilja ning kasutada kodus kodukeemiat (allergia jt ohud), kui see, et eestimaises teraviljas ja selle saadustes oleks palju glüfosaadi jääke. Teine aspekt on muidugi keskkond ja glüfosaadi ohtlikkus meie loodusele ja tervisele otseselt, kes glüfosaatidega kokku puutuvad.
Heli Raamets,
Maaleht, 08.02.2014
