Allikas: Maaeluvõrgustik 2. veebruar 2026
Taskuhäälingu „Maaelu jutud“ veebruarikuu episoodis on külas Jõgevamaa toiduvaldkonna süda ja hing Ülle Jukk. Vestluses saatejuht maaeluvõrgustiku Liina Laurikainen-Päriga avatakse Ülle teekonda kunstiajaloolasest toiduajaloolaseks, piilutakse Jõgevamaa põnevasse toidupärandisse ning räägitakse suurtest plaanidest seoses 2026. aastaga, mil Jõgevamaa kannab Eesti toidupiirkonna tiitlit.
Kunstiajaloolasest toiduajaloolaseks: detailide märkamine
Ehkki paljud teavad Ülle Jukki kui kirglikku toidublogijat ja ajaloolast, on tema hariduslik taust seotud hoopis kunstiajaloo ja muinsuskaitsega. Ülle on töötanud muinsuskaitseametis kunstimälestiste peainspektorina, uurides muuhulgas tööstusarhitektuuri ja elektrijaamu.
Ülle Juki jaoks on toiduajaloo uurimine ja kunstiajalooline taust omavahel tihedalt seotud, mida ta selgitab oma õppejõu Kaur Alttoa õpetustele tuginedes järgmiselt: „Detail on see, mis reedab. Ja selle koha pealt minu kunstiajaloo õppejõud Kaur Alttoa on mulle olnud hästi suureks eeskujuks… täpselt ajaloos – ükskõik kas siis tavalises ajaloos või toiduajaloos – on täpselt see sama detail, mis tegelikult võib hoopiski kõik kaardid segi lüüa ja reeta tegelikult saladuse.“
Ülle on multitalent – lisaks toiduajaloo uurimisele on ta kogenud toidufotograaf ning töötanud seitse aastat ajakirja Tiiu toidulehekülgede autorina. Selles rollis pidi ta ise looma retseptid, tegema fotod ja läbi viima intervjuud. See laiapõhjaline kogemus aitab tal täna Jõgevamaa toidupiirkonna eestvedajana rääkida tootjatega „ühist keelt“ ja mõista, kuidas kohalikku toitu visuaalselt ja sisuliselt kõige paremini esitleda
Peenrarott ja toit kui lugu
Alates 2010. aastast peab Ülle populaarset toidublogi nimega „Peenrarott“, mille alapealkiri on kõnekas – „Toit on (aja)lugu“. Algselt pigem retseptide jäädvustamiseks loodud keskkond on aja jooksul muutunud süvitsi minevaks ajalooallikaks, kus retsept on pigem illustratiivne täiendus loole. Ülle jaoks pole toit kunagi lihtsalt kütus, vaid alati osa suuremast loost ja kultuurist.
Tema põhjalik uurimistöö on päädinud raamatuga „Luisest kiisakalast koheva munavõini“, mis sündis koroonaperioodi ajal digiarhiivides tehtud eeltöö tulemusena.
- Luine kiisakala viitab rahvamälestustes esinevale „kiisatraumale“. Kiisk oli odav kala, mida talupojad rannikul kokku ostsid ja koju viisid, kuid selle soolamine ja säilitamine ei õnnestunud alati kõige paremini.
- Kohev munavõi on aga eriline Jõgevamaa kandist (Lustiverest, Palamuselt) pärit retsept, kus muna keedeti koos hapukoore või võiga, tekitades tavapärasest erineva maitse ja tekstuuri.
Jõgevamaa 2026 – Eesti toidu häll katab laua
2026. aasta on Jõgevamaa jaoks märgiline, sest tegemist on järjekorras 11. Eesti toidupiirkonnaga. Ülle Jukk selgitab, et Jõgevamaad iseloomustavad kaks suunda: põllumajanduslik sisemaa oma suurte viljaväljadega ning Peipsi-äärne kalapüügi ja köögiviljakasvatuse piirkond.
Sõnum „Jõgevamaa katab laua“ sündis tegelikult juba 2018. aastal, kui märgati, et piirkonna väiketootjate tootevalik on muutunud nii rikkalikuks, et sellest saaks kokku panna terve peolaua menüü. Ülle Jukk märgib, et pikka aega oli sellest valikust puudu vaid üks lüli – kohalikud jahutooted –, kuid nüüdseks on ka see tühimik täidetud, muutes lubaduse kaetud lauast täielikuks.
Veelgi ambitsioonikam tiitel „Eesti toidu häll“ sündis aga alles 2024. aasta suvel inspireerituna Jõgeva sordiaretuse pikaajalisest panusest. See sümboliseerib meie oma kohalikke sorte, nagu ikooniline kartul „Jõgeva kollane“ ning uuemad tulijad nagu „Joosep“, „Teele“ ja „Perenaine“, mis on Jõgeval alguse saanud. Ülle rõhutab, et oma sordivara säilitamine pole pelgalt traditsioon, vaid toidujulgeoleku küsimus – see tagab meile söögi laual ka siis, kui välismaised kaubakanalid või seemnevilja tarned peaksid katkema
Mida toob toidupiirkonna aasta?
Toiduaasta avaüritus peeti sümboolses kohas – Laiuse ordu linnuse varemetes, kus 325 aastat tagasi talvitus Rootsi kuningas Karl XII. Ajalooliselt oli see piirkond Liivimaa üks jõukamaid, kuni sõjad ja näljahädad olukorda muutsid.
2026. aasta fookuses on neli peamist toorainet: latikas, tomat, mesi ja kartul. Nende ümber koonduvad teemapäevad, õpitoad ja erilised õhtusöögid. Jõgevamaa toidutegemistel saab silma peal hoida siin Veebilehel ja Facebookis. Maitsete aasta sündmuste programmi leiate SIIT (pdf).
Ülle kutsub üles väärtustama kohalikke sorte, et me ei unustaks oma juuri. Tema mitmekülgne kogemus blogija, fotograafi ja ajaloolasena aitab tal rääkida tootjatega ühist keelt ning tuua Jõgevamaa maitsed laiema avalikkuse ette.
Kuula täispikka saadet ja saa teada, millist „varjatud saladust“ ehk kartuliriivkooki Ülle sel aastal au sisse tõsta plaanib!
Miks hakkas Ülle blogi pidama ja miks on selle nimi „Peenrarott“? Kuidas sündis Jõgevamaa toidupärandit käsitlev raamat? Mida tähendab Jõgevamaa piirkonna jaoks, et ollakse 2026. aasta Eesti toidupiirkond? Mis on toiduaasta fookused? Miks toimub toiduaasta avasündmus just Laiuse ordulinnuse varemetes? Miks on Jõgevamaa Eesti toidu häll? Kuidas maitseb Jõgevamaa? Millised sündmused ja tegevused toimuvad Jõgevamaa toiduaasta raames?
Taskuhäälingut „Maaelu jutud“ juhtis seekord Liina Laurikainen-Päri, monteeris Erik Lööper, kommunikatriooni tagas Meeri Maastik. Saate valmimist kaasrahastab Euroopa Liit.
METK maaeluvõrgustiku teenistususe taskuhäälingu sarja “Maaelu jutud” eesmärgiks on tuua esile maal elavaid ja maaeluga seotud inimesi, tutvustada maaelu mitmekülgsust ja avada sellega seotud uusi teemasid. Kanali läbi saab maaelu erinevaid valdkondi tutvustades avardada kuulajate maailmapilti, propageerida maaelu ja pakkuda positiivset emotsiooni.
