Septembri lõpus sotsiaalmeediast üleriigilistesse teabekanalitesse jõudnud Ahja vallas Mustakurmu külas elava kirjaniku Roy Strideri kirjutis konfliktist oma põlde pritsinud Mäe talu peremehe Hainer Kainega tekitas maakonna tegevpõllumeestes meelehärmi. Agraartootjate sõnul on teemakajastus täis faktivigu ja ebatäpsusi.
Kümmekond maakonna põllumeest kogunesid OÜ Põlva Agro kontorisse vestlusringi, mille eesmärk oli jagada omapoolseid selgitusi. Vestlusringi olid palutud ka Põllumajandusameti Põlva keskuse juhataja asetäitja kt Peeter Protsin ja maakonnaleht.
Valed faktid
Põllumeeste sõnul oli tuul pritsimise päeval (29. september) lubatud kiirusega, sest 300-meetrise puhverriba nõue pritsitava põllu ja elumajade suhtes pole enam kehtiv ning kasutatav herbitsiid on lõhnatu. Ka traktoristi ebatsensuurse sõnavara seavad põllumehed kahtluse alla. Hainer Kainet iseloomustavad kolleegid aga tasakaaluka ja sõnu vahva mehena, keda mitmed neist tunnevad ligi 30 aastat.
Põllumehed räägivad ka taimekaitsevahendite ja nende kasutamise spetsiifikast. Lahti seletatakse mitmed terminid ja mõisted. Näiteks selgitavad põllumehed, et sõna «mürgitamine» mõistavad inimesed enamasti ühekülgselt. Põllumeeste sõnul on pigem tegemist ravimisega, sest mürgina mõjub taimekaitsevahend ainult umbrohule, taime tervise seisukohalt on see ravim.
Kultuurtaimede kahjustajad on umbrohud, putukad ja taimehaigused. Ravimid, mida sel puhul kasutatakse, on herbitsiidid (umbrohutõrjeks), insektsiidid (putukad) ja fungitsiidid (taimehaigused). Põllumeeste seisukoht on: nii nagu inimene peab haigestudes võtma rohtu ning tarvitama tervise turgutuseks vitamiine ja mineraalaineid, nii tuleb toimida ka põlluga.
Taimekaitsevahendite ohutusest kõneldes näib nn roheliste ja tavapõllumeeste peamiseks tüliõunaks olevat glüfosaat Roundup. Tegemist on preparaadiga, mille kasutamine on agronoomide arvates kõige mõjusam sügisel, mil taim talletab toitained varrest juurde. Põllumeeste sõnul on see kindel viis saada lahti pikaealistest umbrohtudest (nt orashein). Pikaajaliste umbrohtude kevadine pritsimine sellist efekti ei anna. Sügisene pritsimine on mõistlikum ka seetõttu, et selleks ajaks on lõppenud putukate aktiivne lend.
Määrus vajab muutmist
Kuid sügisel pritsimine tundub olevat vastuolus põllumajandusministeeriumi määrusega «Taimekaitsevahendi kasutamise ja hoiukoha täpsemad nõuded», mis sätestab, et taimekaitsevahendit on keelatud pritsida alal, millel on õitsvaid taimi, välja arvatud juhul, kui taimekaitsevahendi pakendil on märge, et seda võib kasutada taimede õitsemise ja mesilaste lendluse ajal.
Soojad sügised panevad taimed õitsema ning pritsida justkui ei tohiks. Kas ja milliste määrustes sätestatud nõuete vastu Hainer Kaine eksis, selgitab välja menetlus, mis algas 1. oktoobril ehk esimesel pritsimisele järgnenud tööpäeval. Strider teavitas vastavat ametkonda toimuvast kohe, kuid ametnikul puudub kohustus nädalavahetusel välja tulla.
Põllumeeste arvates vajab ministeeriumi määrus konkreetsemaks kirjutamist, sest on üsna kummaline, et mesilaste lendluse välisel ajal on lubatud teatud insektitsiididega õitsvaid taimi pritsida, aga teatud herbitsiididega mitte. Ühel juhul võib raps olla täisõites ja teisel juhul on põllul üksikud õitsvad umbrohud.
«Oleks vast mõistlik kella lüüa seal, kus seda kindlasti vaja on, ja mitte teha sääsest elevanti,» märgivad tootjad.
Põllumeeste sõnul on ülekohtune nimetada neid «röövpõllumeesteks». Ka mõisted «suur-» või «intensiivtootja» on ebatäpsed, sest suurest maailmast vaadates on kõik Eesti põllumehed tootmispindade suurust ning väetiste ja taimekaitsevahendite kasutust arvestades mahedad väiketootjad. Samuti ei arva Põlvamaa suuremad tootjad, et põllumajandus peaks kuuluma ainult suurtele ja väikestel pole kohta, olgu siis tava või mahe.
Kui palju on paras?
Portaali mesinik.ee andmetel on Euroopas lubatud glüfosaadi kulu hektarile maksimaalselt 4,3 kg/ha, Eestis vähem kui 3 kg/ha (Roundup Classic kulunorm mittepõllumajanduslikel aladel maksimaalselt 8 l/ha, glüfosaadi sisaldus liitris 360 gfl). Iga liikmesriik kehtestab taimekaitsevahenditele oma piirangud. Kõige rangemad on need Taanis. Väetiste ja umbrohumürkidega mürgitamine pole ühegi mõistuspäraselt toimiva põllumehe eesmärk ega huvi – milleks mürgitada keskkonda, mille keskel ise igapäevaselt elad?
Külmsoo talu peremees Raivo Musting on valmis kihla vedama, et kui võtta n-ö tavapõllumehe toodangust proove, ei leita sealt mingeid taimekaitsevahendite jääke või siis jäävad need lubatu piiresse.
Põllumehed on veendunud, et kultuurtaim vajab väetist ja umbrohi tõrjet. Häda algab aga hoopis sellest, et kõige suuremad loodusekaitsjad elavad linnas betooni peal. Paljudel neist puudub tegelik side loodusega ning teadmised looduse toimemehhanismidest.
Kogu loodus on üks suur Mendelejevi tabel ning taimel pole vahet, kust ta oma toitained saab, sest lõppkokkuvõttes sõltub kogu saagi hulk ja kvaliteet sellest, mis taevas annab. Näiteks võivat kapsas vihmase suvega kasvada ülemäära nitraate sisaldavaks ka siis, kui tema kasvatamiseks ei kasutata grammigi väetist ega taimekaitsevahendeid.
Maakonna põldnike tõdemus on, et põllumees ei saa ega tohigi maaga hoolimatult ringi käia. Seepärast kasutavad nad maaharimist toetavaid preparaate põhimõttel – nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Preparaatide tasakaalustatud kasutamist kinnitab asjaosaliste sõnul aga vihmauss: nõukogude ajal polnud mõtet kolhoosipõllult vihmausse otsima minnagi, nüüd on vihmaussid aga neil aladel tagasi.
Margit Õkva, Koit (23.10.2012)
