Maakonna põllumehed ei lepi valetamisega

Maakonna põllumehed ei lepi valetamisega

Septembri lõpus sotsiaalmeediast üleriigilistesse teabekanalitesse jõudnud Ahja vallas Mustakurmu külas elava kirjaniku Roy Strideri kirjutis konfliktist oma põlde pritsinud Mäe talu peremehe Hainer Kainega tekitas maakonna tegevpõllumeestes meele­härmi. Agraartootjate sõ­nul on teemakajastus täis faktivigu ja ebatäpsusi.

Kümmekond maakonna põllumeest kogunesid OÜ Põlva Agro kontorisse vestlusringi, mille eesmärk oli jagada omapoolseid sel­gitusi. Vestlusringi olid palutud ka Põllumajandusameti Põlva keskuse juha­taja asetäitja kt Peeter Protsin ja maakonnaleht.

Valed faktid

Põllumeeste sõnul oli tuul pritsimise päeval (29. sep­tember) lubatud kiirusega, sest 300-meetrise puhverriba nõue pritsitava põllu ja elumajade suhtes pole enam kehtiv ning kasuta­tav herbitsiid on lõhnatu. Ka traktoristi ebatsen­suurse sõnavara seavad põllumehed kahtluse alla. Hainer Kainet iseloomus­tavad kolleegid aga tasakaaluka ja sõnu vahva me­hena, keda mitmed neist tunnevad ligi 30 aastat.

Põllumehed räägivad ka taimekaitsevahendite ja nende kasutamise spetsiifi­kast. Lahti seletatakse mit­med terminid ja mõisted. Näiteks selgitavad põllu­mehed, et sõna «mürgitamine» mõistavad inimesed enamasti ühekülgselt. Põl­lumeeste sõnul on pigem tegemist ravimisega, sest mürgina mõjub taimekait­sevahend ainult umbrohu­le, taime tervise seisuko­halt on see ravim.

Kultuurtaimede kahjus­tajad on umbrohud, putu­kad ja taimehaigused. Ra­vimid, mida sel puhul ka­sutatakse, on herbitsiidid (umbrohutõrjeks), insektsiidid (putukad) ja fungitsiidid (taimehaigused). Põllumeeste seisukoht on: nii nagu inimene peab haigestudes võtma rohtu ning tarvitama tervise turgu­tuseks vitamiine ja mine­raalaineid, nii tuleb toimi­da ka põlluga.

Taimekaitsevahendite ohutusest kõneldes näib nn roheliste ja tavapõllumeeste peamiseks tüliõunaks olevat glüfosaat Roundup. Tegemist on preparaadiga, mille kasutamine on agronoomide arvates kõige mõ­jusam sügisel, mil taim tal­letab toitained varrest juurde. Põllumeeste sõnul on see kindel viis saada lah­ti pikaealistest umbrohtu­dest (nt orashein). Pikaaja­liste umbrohtude kevadine pritsimine sellist efekti ei anna. Sügisene pritsimine on mõistlikum ka seetõttu, et selleks ajaks on lõppenud putukate aktiivne lend.

Määrus vajab muutmist

Kuid sügisel pritsimine tundub olevat vastuolus põllumajandusministeeriumi määrusega «Taimekaitse­vahendi kasutamise ja hoiukoha täpsemad nõu­ded», mis sätestab, et taimekaitsevahendit on keela­tud pritsida alal, millel on õitsvaid taimi, välja arva­tud juhul, kui taimekait­sevahendi pakendil on märge, et seda võib kasu­tada taimede õitsemise ja mesilaste lendluse ajal.

Soojad sügised panevad taimed õitsema ning pritsi­da justkui ei tohiks. Kas ja milliste määrustes sätes­tatud nõuete vastu Hainer Kaine eksis, selgitab välja menetlus, mis algas 1. ok­toobril ehk esimesel pritsi­misele järgnenud tööpäe­val. Strider teavitas vasta­vat ametkonda toimuvast kohe, kuid ametnikul puu­dub kohustus nädalava­hetusel välja tulla.

Põllumeeste arvates va­jab ministeeriumi määrus konkreetsemaks kirjuta­mist, sest on üsna kumma­line, et mesilaste lendluse välisel ajal on lubatud tea­tud insektitsiididega õits­vaid taimi pritsida, aga tea­tud herbitsiididega mitte. Ühel juhul võib raps olla täisõites ja teisel juhul on põllul üksikud õitsvad umbrohud.

«Oleks vast mõistlik kel­la lüüa seal, kus seda kind­lasti vaja on, ja mitte teha sääsest elevanti,» märgivad tootjad.

Põllumeeste sõnul on ülekohtune nimetada neid «röövpõllumeesteks». Ka mõisted «suur-» või «intensiivtootja» on ebatäpsed, sest suurest maailmast vaadates on kõik Eesti põl­lumehed tootmispindade suurust ning väetiste ja taimekaitsevahendite ka­sutust arvestades mahedad väiketootjad. Samuti ei arva Põlvamaa suuremad tootjad, et põllumajandus peaks kuuluma ainult suurtele ja väikestel pole kohta, olgu siis tava või mahe.

Kui palju on paras?

Portaali mesinik.ee and­metel on Euroopas lubatud glüfosaadi kulu hektarile maksimaalselt 4,3 kg/ha, Eestis vähem kui 3 kg/ha (Roundup Classic kulu­norm mittepõllumajanduslikel aladel maksimaalselt 8 l/ha, glüfosaadi sisaldus liitris 360 gfl). Iga liikmes­riik kehtestab taimekait­sevahenditele oma piiran­gud. Kõige rangemad on need Taanis. Väetiste ja umbrohumür­kidega mürgitamine pole ühegi mõistuspäraselt toi­miva põllumehe eesmärk ega huvi – milleks mürgi­tada keskkonda, mille kes­kel ise igapäevaselt elad?

Külmsoo talu peremees Raivo Musting on valmis kihla vedama, et kui võtta n-ö tavapõllumehe toodan­gust proove, ei leita sealt mingeid taimekaitseva­hendite jääke või siis jää­vad need lubatu piiresse.

Põllumehed on veendu­nud, et kultuurtaim vajab väetist ja umbrohi tõrjet. Häda algab aga hoopis sel­lest, et kõige suuremad loodusekaitsjad elavad linnas betooni peal. Paljudel neist puudub tegelik side loodu­sega ning teadmised loo­duse toimemehhanismi­dest.

Kogu loodus on üks suur Mendelejevi tabel ning tai­mel pole vahet, kust ta oma toitained saab, sest lõppkokkuvõttes sõltub kogu saagi hulk ja kvaliteet sel­lest, mis taevas annab. Näiteks võivat kapsas vihmase suvega kasvada ülemäära nitraate sisaldavaks ka siis, kui tema kasvatamiseks ei kasutata grammigi väetist ega taimekaitsevahendeid.

Maakonna põldnike tõde­mus on, et põllumees ei saa ega tohigi maaga hoolima­tult ringi käia. Seepärast kasutavad nad maahari­mist toetavaid preparaate põhimõttel – nii palju kui vajalik ja nii vähe kui või­malik. Preparaatide tasa­kaalustatud kasutamist kinnitab asjaosaliste sõnul aga vihmauss: nõukogude ajal polnud mõtet kolhoosipõllult vihmausse otsima minnagi, nüüd on vihmaus­sid aga neil aladel tagasi.

Margit Õkva, Koit (23.10.2012)

 

2012-10-23T10:00:00+00:00Teisipäev, 23. oktoober, 2012|Uudised|