Avaldatud: 25. september 2023Kategooriad: Keskkond, Mahetootmine, UudisedSildid: , , ,

Sirli Pehme, keskkonnaekpert
Allikas: Mahepõllumajanduse Leht 3-2023

Miks tuleks hinnata keskkonnamõju läbi olelusringi? Olelusringi hindamine on hindamismeetod, millega arvestatakse võimalikult terviklikult kokku toote või teenusega seotud kõikide etappide keskkonnamõjud, maksimaalselt hällist kuni hauani ehk toote kasutusest kõrvaldamiseni.

Praktikas tähendab see siiski enamasti, et hinnatakse mõjusid näiteks põllu servani, talu või tööstuse väravani – sõltuvalt uuringu eesmärgist on võimalik otsustada, kui kaugele minnakse. Hindamisel võetakse lisaks kohapeal toimuvale (nt kütuste põletamine, sõnnikukäitlus) arvesse ka sisendite tootmise mõjusid, mis leiavad aset kusagil mujal – näiteks väetiste tootmine, kütuste tootmine jmt. Sisendite tootmise mõju võib anda märkimisväärse panuse toote/teenuse jalajälge, seega on kogujälje teadasaamiseks oluline ka sisendeid hindamises kajastada. Olelusringi hindamise tulemused väljendatakse talitlusühiku kohta – tavaliselt on selleks toodanguühik, näiteks 1 kg teravilja, 1 kg pakendatud kaerahelbeid vmt.

CO2-ekvivalent väljendab erinevate kasvuhoonegaaside mõju kokku

Süsiniku jalajälg väljendab toote, teenuse või tegevusega seotud kliimamõju (kliima soojenemise potentsiaali). Kliimamõju on üks olulisematest keskkonnamõjudest, mille vähendamise ambitsioonikas plaan on Euroopa tasandil kokku lepitud. Erinevate valdkondade ettevõtted tegelevad üha enam oma tegevuse süsiniku jalajälje tuvastamise ja mõju vähendamise planeerimisega. Kuna toidutootmine annab umbes veerandi globaalsete kasvuhoonegaaside koguheitest ja esmatootmise panus on sellest umbes 80%, peab ka põllumajanduses sellele teemale järjest enam tähelepanu pöörama.

Süsiniku jalajälg koosneb erinevate kasvuhoonegaaside heitest, mis arvestatakse kokku CO2-ekvivalendiks, võttes arvesse eri gaaside tugevust kliima mõjutamisel. Põllumajanduses on levinumad kasvuhoonegaasid süsinikdioksiid (CO2), metaan (CH4) ja dilämmastikoksiid (N2O), mille kliimamõju tugevused on vastavalt 1, 29,8/27,2 ja 273 (AR6, IPCC 2021). See tähendab, et 1 kg õhku heidetud dilämmastikoksiidi on sama mõjuga kui 273 kg süsinikdioksiidi.

Sõnnikulaotus. Foto: H.Tamsalu

Põllukultuuride süsiniku jalajälg toodanguühiku kohta Maheklastri katsetes

Maheklaster viis läbi põldkatsed, et testida mahepõllukultuuride kasvatustehnoloogiaid. Täpsemalt katsetati erinevaid eel-/vahekultuure ning mahetootmises lubatud väetisi, mullaparandajaid ning preparaate.

Kuna olelusringi hindamisel on oluline kajastada ka sisendite tootmise mõju, siis esmalt uuritigi, kas katsetes kasutatud väetiste ja preparaatide süsiniku jalajälje info on kusagil avaldatud (tootja info, erialane kirjandus ja andmebaasid). Selgus, et konkreetsete kommertstoodete süsiniku jalajälje infot ühegi toote kohta saadaval ei ole. Edasi võeti eesmärgiks tuvastada analoogsete toodete kohta avaldatud süsiniku jalajälg. Nt on Euroopas kasutatava lubiväetise, kondijahu, loodusliku kaaliumi jmt keskmine jalajälg andmebaasides kättesaadav. Juhul kui ka analoogse toote jalajälg ei olnud kättesaadav, prooviti konstrueerida väetise jalajälg selle koostisosade põhjal. Sel moel õnnestus tuletada enamuse kasutatud väetiste süsiniku jalajälg. Nende väetiste, mille puhul ei olnud saadaval piisavalt infot koostisosade ja/või sisendiks kasutatavate jääkide edasise töötlemise viisi kohta, jalajälg jäi paraku tuvastamata (nt humiinhapped). Seemnetöötlus-, bakter- jm preparaatide süsiniku jalajälge ei olnud võimalik üldse tuvastada – jalajälje infot saadaval ei ole ning tootmise kohta ei ole saadaval piisavalt andmeid. Samas arvestades preparaatide väga väikest kulu hektari kohta, ei ole nende panus toodangu süsiniku jalajälge oluline – see joonistub välja ka tavatootmises tehtud analüüsidest.

Valitud kultuuridele ja katsevariantidele viidi läbi olelusringi hindamine eesmärgiga hinnata toodangu süsiniku jalajälge 1 kg saagi kohta.

Hindamisel kasutati Maheklastri põldkatsete dokumenteeritud andmeid erinevate katseaastate ja kultuuride kohta (kasutatud ressursside kogused, põlluharimisprotsessid, saagid). Juhul, kui teraviljale eelnes eelneval aastal liblikõieline eelkultuur või vahekultuurid, mille eesmärk on mullaviljakuse parandamine järgmiste kultuuride kasvatamiseks (nt sissekünd), siis võeti 1 kg teravilja tootmise mõjuna arvesse ka kõik eelneva kultuuri kasvatamisega seotud tegevused ja sisendid (kütusekulu, põllu emissioonid jmt).

Väga konservatiivse lähenemisena arvestati 100% eel-/vahekultuuri mõjust järgnevale kultuurile. Juhul kui arvestada pikemat külvikorra infot enne ja pärast uuritavat kultuuri, oleks võimalik vahekultuuridega seotud emissiooni mõjusid põhikultuuride vahel õiglasemalt jagada. Ettevõtetest väljaspool toimuvate protsesside mõjude tuvastamiseks (nt sisendite tootmine) kasutati erialaseid andmebaase (Ecoinvent v3.8. World Food LCA Database, Agri-Footprint jne).

Mahepõllumajandusel on väiksem jalajälg

Kuigi osade maheväetiste tootmise süsiniku jalajälge ei olnud võimalik arvesse võtta, näitab olemasolev info, et mahepõllumajanduses kasutatavad vähem töödeldud looduslikud väetised on palju väiksema jalajäljega võrreldes sünteetiliste mineraalväetistega. Väetiste põllul kasutamise mõju võeti igal juhul analüüsis arvesse (nii väetamise kütusekulu kui ka lämmastikku sisaldavate orgaaniliste väetiste kasutamisest põhjustatud N2O emissioonid).

Üldiselt jäi enamuse katsevariantide 1 kg toodangu süsiniku jalajälg üsna väikseks. 1 kg kaera süsiniku jalajälg uuritud katsevariantides oli vahemikus 0,16–0,46 kg CO2 ekv/kg. Nisu tulemused jäid katsevariantides 0,16–0,56 kg CO2 ekv/kg vahele. Rüpsi jalajälg oli mõnevõrra suurem: 1,38 kg CO2 ekv/kg (võrreldes näiteks teiste riikide rapsitootmise keskmiste andmetega) ja sellest suurema osa andis eel/vahekultuuri kasvatamise mõju. Tabelis on võrdluseks näidatud erinevate Euroopa riikide teraviljade ja rapsi keskmised süsiniku jalajäljed.

Analüüsi tulemustest selgus, et paljudel juhtudel kontollvariandi ja katsevariandi (kus kasutati mahetootmises lubatud väetisi ja biostimulaatoreid) süsiniku jalajälg on sarnane või isegi sama. Peamiseks põhjuseks on see, et vaatamata kõrgemale saagile lisandub katsevariandis täiendav väetise tootmise ja lämmastikväetise korral ka väetise põllul kasutamise mõju ning suurem taimse materjali lagunemisest tulenev mõju (N2O emissioonid põllult).

Põllule viidava lämmastiku kogus on üldiselt palju väiksem kui tavatootmises – see peegeldub ka madalamas põllu emissioonis (N2O). Analüüs näitas hästi, miks on oluline arvestada ka eel- ja vahekultuuride harimisega seotud mõju, st ainult teraviljatootmise aasta sisendeid ja tegevusi kaasates jääb märkimisväärne osa mõjust kajastamata. Need variandid, kus teraviljale eelnes suuremas koguses sisseküntav liblikõieline, said tulemuseks ka märksa suuremad põllu emissioonid.

Tulemust toodanguühiku kohta mõjutab tugevalt saagikuse tase. Näiteks need katsevariandid, mis sisaldasid suhteliselt suurt põllu emissiooni (nt eelkultuuri sissekünnist) ja samal ajal saagitase jäi madalamaks, said halvema tulemuse. Üleüldiselt iseloomustab taimekasvatuse süsiniku jalajälge väga tugevalt saagikuse varieeruvus.

Analüüsi kokkuvõtteks võib öelda, et mahetootmises on võimalik toota põllukultuure väikse süsiniku jalajäljega.

Viimased uudised

Arhiiv

Pikk.ee uudiskirjaga liitumine.

Isikuandmeid töötleme vastavalt Isikuandmete töötlemise põhimõtetele

Täpsem liitumisvorm on leitav https://www.pikk.ee/liitu-uudiskirjaga/