Mööda kruusast teed sõites näeme suurel põllul ringi tuiskavat koera, kes ajab taga pea kohal lendlevat linnukest. Kutsa on ilmselgelt õnnelik, keel suust väljas ja silmad säramas. Paistab, et linnu tabamine ei ole tema jaoks kõige olulisem.
Samasugust looduse tukset märkame mõne kilomeetri kaugusel Kõo vallas Venevere külas Margo Küti ravimtaimetalus. Nüüd kevadel mõjub see Navesti jõe nõlval asuv paik oma vaikuse ja puhtusega paradiisliku oaasina.
Jõeäärne paradiis
Kõikjal säutsuvad linnud ning orus vonkleb talu maad pidi jõgi, kalameeste meelispaik. Tõsi, suve keskpaiku kipub veekogu kinni kasvama.
Jõe taga soisel luhal kulgevad luiged, toonekured, haigrud ja sookured. «Part on vee peal tavaline ja väljadel hulguvad põllulinnud. Huvitav on vaadata, kuidas hiireviud ja kullid saaki luuravad ja ründavad. Aastaid tagasi viis kotkas õuelt ühe hane minema. Igav siin ei hakka,» on peremees rahul.
«Suurtest asulatest eemal asuvad põllud on ravimtaimekasvatuseks ideaalsed — külas ei ole ka palju suurtootmist,» leiab ta.
Suurel kummelipõllul koguvad spetsiaalsete roopidega õisi keskealised naised ja koolitüdrukud. Margo Kütt tõdeb, et töötuid piirkonnas jagub, aga rasket käsitsitööd nad tegema ei kipu. Nii kasutabki ta palju koolilapsi ning aeg-ajalt käib bussiga Suure-Jaanist või Põltsamaalt rahvast toomas.
Just Suure-Jaanis pikki aastaid tema isa juures vilumust kogunud inimesed on kõige käbedamad ning teenivad päris hästi. Et palga maksmine käib kaalu järgi, on mõni esimest korda tööle tulnud poiss vahel poetanud saagi sisse ka kive, aga suurt edu selle taktikaga saavutatud ei ole.
Tšernobõli veteran
Kummeli järel asutakse koristama melissi ja siis nõmm-liivateed. Kõik nad lõhnavad võrratult.
«Suvel on meeletu tamp peal,» tõdeb Margo Kütt. «Ravimtaimede korjamine on ränk töö ning üle 5-6 tunni päevas seda täispingega teha ei suuda.»
Ta lisab, et lehed ja õied peavad olema kogudes kuivad, seega hommikul vara ega õhtul hilja neid korjata ei tasu.
Margo Küti uneaeg jääb suvel napiks, öösiti tuleb ju veel taimi kuivatada. «4-5 tundi üritan ikka magada, muidu muutun zombi’ks,» naerab ta. Mehe tervis on siiski vastu pidanud ning tunda ei anna ka kunagine sunniviisiline Tšernobõlis käik. «Õnneks ma päris tuumakatastroofi epitsentris olema ei pidanud,» ütleb ta. Ainuke tagasilöök tuli Eestisse naastes, kui mõned äiakandidaadid ta eemale tõrjusid.
«Nii Tšernobõli periood kui Vene sõjaväe aeg oli tagantjärele vaadates vahva ja põnev. Näiteks nägin Valgevene ja Ukraina piiril külasid, mis pärinesid kui XVIII sajandist. Nüüd maksavad Ameerika miljonärid ränka raha, et midagi seesugust näha,» kõneleb ta.
Margo Kütt teenis aastaid leiba toiduainetehnoloogina Põltsamaa Felixis ja Talleggis. Töö kõrvalt kasvatas ta 1998. aastast äia talus oma isale ravimtaimi.
Isa Raivot oli ta näinud seda tegemas 1980. aastate lõpust alates.
«Algul kasvatas isa ravimtaimi Suure-Jaani metsamajandi all, hiljem on tegutsenud füüsilisest isikust ettevõtjana. Ta ei taha, et saadud kogemused kaoksid, ning on kõike näidanud ja õpetanud,» räägib Margo Kütt.
Mõni aasta tagasi otsustas ta ravimtaimede tootmisega tõsisemalt tegelema hakata ning lõi osaühingu MK Loodusravi. «Omaenda peremehena on kõige parem tegutseda,» usub ta. Et maad on talul vaid 15 hektarit, seal end tavapärase põllumajandustootmisega ära elatada ei saaks. Müügipoole eest vastutab Tallinnas ärikorraldust tudeeriv poeg Sander.
Seni on MK Loodusravi taimi pakkunud vaid eraldi ning müüb poekettidele ja apteekidesse kenasti pakendatult 40 nimetust.
Väljatöötamisel on teesegud. Nende koostist Margo Kütt veel avaldada ei taha, et konkurentidele mitte saladust reeta. Parimate vahekordade saavutamiseks konsulteerib ta Eesti tipp-proviisoriga, marjaks kuluvad ära ka mehe enda toidutehnoloogi kogemused.
Ravimtaimi kasvab talu maadel 3-4 hektaril, mistõttu käsitsitöö maht on meeletu. Ettevõte on registreeritud mahedana ning puhta toodangu saamise nimel ei kasutata mineraalväetisi ega mürke. Nii kulub palju energiat rohimisele ja traktoriga tehtavatele vaheltharimistöödele.
Et taimed nälga ei jääks, tuleb sellevõrra rohkem kasutada tervet mõistust. Taimed kasvavad põllul 3-4 aastat, siis külvab peremees sinna ristikut või muid liblikõielisi, mille hiljem haljasväetisena põldu künnab — nii saab muld juurde lämmastikku ja orgaanikat. Lisaks rammutab ta põlde sõnnikuga.
Kõige tähtsam on usk
MK Loodusravi kasvatab kummelit, melissi, piparmünti, punet, saialille, aedmonardat, aed-liivateed, nõmm-liivateed ja paljusid muid ravimtaimi. Lisa võetakse metsast, nii et nimistus on pohla- ja mustikalehed, vaarikavarred ning väga hea köharohi islandi käokõrv.
Margo Kütt ütleb, et ravitseja ta ei ole ning kellelegi midagi soovitama ei hakka. «Inimene peab ise teadma, mis talle kasu toob, küsima nõu perearsti, apteekri või ravitseja käest. Peaaegu kõik taimed
aitavad millegi vastu, tuleb leida enda häda jaoks õige. Seejärel on tähtsaim usk nende toimesse, sama lugu on ju arstirohtudega,» räägib Margo Kütt.
Ta lisab, et pakendile ei või seaduse kohaselt märkida, millise haiguse vastu mingi asi mõjub. Kirjas võib olla vaid taime füsioloogiline mõju.
Tema ise on vahel ravimtaimede abil põletikke ravinud. «Alkoholiga tehtud saialilletõmmis on põletike vastu väga hea,» kõneleb ta.
Margo Küti sõnutsi on Eestis vaid 4-5 suuremat ravimtaimekasvatajat, kes oma toodangut apteegikettides pakuvad.
Kuigi aina rohkem pressib peale välismaalt tulev kraam, usub taimedroogide tootja, et tema kaubale jätkub kodumaal turgu, sest see on puhtam ja kvaliteetsem välismaisest kemikaalide ja mürkidega ülesturgutatud masstoodangust. Tõsi, Veneveres kasvatatu on veidi kallim, sest käsitsi korjamine ja puhastamine on väga töömahukas.
Lõpetuseks ütleb Margo Kütt, et tal on laienemiseks palju plaane. «Kõik tuleb aga aegamisi, sest miljonit mul tagataskust võtta ei ole,» tõdeb ta.
ARVAMUS
Aivar Siim,
Energia talu peremees
Kahtlemata tugevdab uue tugeva tegija tulek konkurentsi. Ka meil on vaja rohkem pingutada, loodetavasti tulevad uued ideed ja mõtted ning elu läheb edasi.
Kui Eesti turg ravimtaimi väga täis saab, tuleb otsida uusi müügikohti.
Venemaal tuntakse ökoteede vastu suurt huvi, kuid sinna oleks siinsetel tegijatel mõistlikum oma kaubaga minna üheskoos, et tagada nõutavad kogused.
Egon Valdaru, Sakala (20.06.2012)
