Pole toitu, kuhu tervist toov vürtsikas küüslauk ei sobi

Pole toitu, kuhu tervist toov vürtsikas küüslauk ei sobi

Laupäeva hommikul oli liiklus üsna hõre, aga mida lähemale Jõgevale, seda tihedamaks autovoog muutus. Kõik sõitsid küüslaugufestivalile.

Hiiglasuurel laadaplatsil paistis päike, oli lõputult palju küüslaugumüüjaid ning kõndisid ringi heatujulised inimesed, paljudel uhked sibula- ja küüslauguvanikud juba näpus.

Publikule laulis Kaunimate Aastate Vennaskond, harjumatult heatasemeline esineja sellisel üritusel.

Päevakavas oli maaülikooli teaduri Priit Põldma loeng. Seal lootsin välja uurida, kuidas ikkagi on võimalik küüslauke linnakorteris kevadeni säilitada. Seni olid selle tarkuse kogumise katsed lõppenud läbikukkumisega — isegi tehnikaülikooli toiduinstituudi inimesed, kelle eriala on just toiduainete säilitamine, ei osanud midagi asjalikku kosta.

Küüslaugukohv ja -šokolaad

Esialgu oli aga aega laadal ringi kõndida. Müügil oli mitut sorti kodumaiseid aia- ja põllusaadusi, põhiline muidugi küüslauk.

Ei ole vist rooga, kuhu nutikad toiduvalmistajad seda tegelast sisse ei pane. Kõikvõimalikud lihatooted loomulikult, siis küüslauguga röstitud mandlid, küüslaugušokolaad — järele proovitud ja tõeliselt hea —, küüslauguleib, küüslaugukohv ja nii edasi.

Küüslauk, küüslauk, küüslauk. Suur ja väike, vanikutes ja kimpudes, mõnel müüjal pildidki peale joonistatud.

Neid inimesi, kes selle kibeda ja tugeva lõhnaga ülitervisliku taimekese vastu huvi ja armastust ei tunne, sellel festivalil ei olnud. Ja neid, kellele küüslauk meeldib, on uskumatult palju.

Ohtralt oli nii siin- kui sealpool letti noori inimesi.

Elli Miljand ja Peeter Saar Otepäält rääkisid, et kõik käib ränga tööga, nemad masinaid ega kemikaale ei kasuta.

Rainer ja Vaike Põlvamaalt tunnistasid, et esimese umbrohutõrje teevad nad keemiaga, edasine on käsitöö.

Istutamisaeg varsti käes

Kui kultuurikeskuse saalis algas maaülikooli aiandusõppejõu Priit Põldma loeng, oli suur ruum huvilisi täis.

Ise küüslauke uuriv ja kasvatav lektor rääkis, et nood tahavad viljakat huumusrikast mulda ning õige istutamisaeg on septembri lõpp ja oktoobri algus. Küüs tuleb panna umbes viie sentimeetri sügavusele.

Istutamisaeg on nii hiline sellepärast, et küüslauk peab küll juurduma, mida ta teeb edukalt ka jahedas, ilma et öökülmadki segaks, aga ta ei tohiks tärgata. Talvekülm võib pealsed ära võtta ja see mõjutab saaki.

Potipõllumeestel tasub kõrva taha panna ka see, et haiguste leviku ärahoidmiseks ei tohi küüslauku kasvatada järjest ühes kohas ja mingil juhul ei ole seda hea istutada vanale rohumaale, sest orashein teeb palju halba.

Taliküüslauku võib istutada ka kevadel, aga varakult, et taim jõuaks ligi kuu aega jahedas (3-4 soojakraadi) juurduda, muidu ei jagune ta korralikult küünteks.

Küüslauk ei kannata põuda ja tekkivad õisikud tuleb varakult ära murda. Kui kõrgelt seda teha, pole oluline.

Väga tähtis on saak õigel ajal koristada. Nimelt on küüslaugu ümber nii palju õrna kattesoomuse kihte, nagu tal on rohelisi lehti. Iga lehe kuivamisega kaob ka üks kattekiht. Kui pealsed on kadunud ja alles on vaid varreroots, on kattekihidki läinud, küüslauk vajub harali ega säili enam nii hästi.

Priit Põldma oli välja pannud näituse, millel oli palju küüslaugusorte. Koduaias kasvatamiseks kõlbab väga hästi Eesti küüslauk, mida kõik kasvatavadki, samuti ilusa kujuga Leedu sort «Ziemiai».

Loengupidajal oli kaasas ka üks suur valge küüslauk. See oli tellitud Inglismaalt ja maitses mahedamalt kui teised sordid. Eestis neid veel ei müüda. Priit Põldma nimetab seda hiidküüslauguks või elevandiküüslauguks, ametlikku eestikeelset nime sel ei ole. Botaaniliselt kuuluvuselt polegi too küüslauk, vaid pigem midagi porrulaugu ja sibula vahepealset.

Kuidas siis ikka küüslauku ületalve hoida?

Priit Põldma sõnul säilib see jahedas ja kuivas ruumis. Sahvrid on tänapäeval vähestel, aga üks saalis olnud proua kinnitas, et hästi sobib ka garaaž.

Suurim küüslauk

Pidu läks omasoodu edasi. Kätte jõudis auhindade jagamise aeg. Eesti suurima küüslaugu oli tänavu kasvatanud Mare Kornel Jõgevamaalt. Selle läbimõõt oli 95 millimeetrit.

Festivali korraldaja Aimar Pihlak ütles, et varem on see au ja kuulsus jõudnud ka Viljandimaale, tänavu mulke kolme esimese hulgas ei olnud.

Eesti kulinaaria instituudi superkoka võistluse, mis kandis peent pealkirja «Superchef Garlic Fest 2012», võitis küüslaugurestorani Balthazar ees üllatuslikult teine Tallinna restoran Clazz.

Korraldajate arvestuse järgi toodi sel päeval müügiplatsile kokku 15 tonni küüslauku.

Mida ma ise kaasa ostsin? Muidugi küüslauku, pakikese küüslaugušokolaadi ja Saaremaa kadakasiirupit. Lisaks ühe pisikese pihlakast voolitud lusika.

Tiina Sarv, Sakala (28.08.2012)

 

2012-08-28T10:00:00+00:00Teisipäev, 28. august, 2012|Uudised|