Robotil pole pohmakat

Robotil pole pohmakat

Niipea kui Maaleht kirjutab midagi innovatsioonist põllumajanduses – lüpsirobotitest, automaatsöötmissüsteemidest, GPSiga juhitavatest traktoritest-kombainidest, suure töölaiusega haakeriistadest jne −, tekib kommentaariumides kohe vastukaja: aga kui palju inimesi seeläbi tööta jäi?

Internetikommentaare ei tasu muidugi tõsiselt võtta, ent põllumajandusega seoses kordub aeg-ajalt sama ka teabepäevadel, seminaridel või mujal.

Mõni kuu tagasi tõusis ühel auväärsete põllumeeste üritusel püsti keegi auväärne mittepõllumees ning esitas ettepaneku: kas põllumajandusettevõtteid ei tuleks siduda maal tööhõive säilitamise kohustusega?

“Näita mulle kedagi, kes teaks kedagi, kes sooviks minna lüpsjaks,” tahtsin talle kohe vastu hõigata.

Kui mõne aja eest õpetasin lapsi ühe meie tugevaima piimatootja, Estonia OÜ keskuse põhikoolis, oli mul vaid üks õpilane, kelle ema töötas farmis. Kohalikud naised käisid Võhmasse, Türile ja kaugemalegi tööle või olid kodused. Kuigi Estonia OÜ peamised farmid on uued ning ettevõttes pole arvatavasti ka kehvad palgad. Plaan hakata lüpsjaid näiteks Ukrainast sisse tooma on aastaid tagasi jutuks olnud nii seal kui mujal Eesti piimafarmides.

Kui rääkida sadakonna Eesti robotlüpsifarmi omanikuga, on enamiku põhjendus robottehnoloogia valikule ikkagi kolmesõnaline: robotil pole pohmakat.

See ei tähenda muidugi ainult alkoholilembust, vaid laieneb ka sellele, et noored naised ei taha laudas töötada, vanade lüpsjate põlvkond aga hakkab tasapisi kaduma.

Niisiis pole küsimus maal sugugi selles, et kaasaegsed põllumajandusettevõtted suurendaksid tööpuudust. Tublisid, tarku ning haritud töötajaid maakohtades lihtsalt napib. Linnas on ju paremad võimalused, palgad ja on suurem töökohtade valik.

See ei kehti ainult põllumajanduses, vaid, nagu Maalehest loeme, ka maateeninduses, koolides ja mujal.

Lii Sammler, Maaleht (03.03.2013)

 

2013-03-03T10:00:00+00:00Pühapäev, 3. märts, 2013|Uudised|