Sigade Aafrika katk (SAK) on väga nakkav kodusigade ja metssigade viirushaigus, mida iseloomustab palavik, verejooksud, põletikulised muutused elundites ning suur suremus. SAKi teised loomaliigid ega inimene ei nakatu, kuid nad võivad viirust edasi kanda.
Viirus levib edasi nii haige loomaga otse kontakti sattudes kui ka kaudsel kontaktil – näiteks nakatunud liha sisaldavate toidujäätmete söötmisel, saastunud sõiduvahendite, sööda, allapanu, sisseseade või riiete kaudu. Lühikese vahemaa taha võivad viirust edasi kanda ka parmud, kärbsed ja teised verdimevad putukad.
Esimeseks märgiks, mis viitab sigade Aafrika katkule karjas, on sageli mõni isutu siga, kellel on tekkinud palavik. Eestis on uuemates taudipuhangutes tekkinud kodusigadel ka isutus ilma palavikuta.
Haiguse arengu algfaasis (esimese paari nädala vältel) ei pruugi sigade suremus olla palju suurem tavapärasest. Suremus võib olla suurenenud vaid ühes sigala osas (nt ühes sulus). Esimesed haigestunud sead võivad surra, ilma et haigustunnused tekiksid. Iseloomulikud tunnused tekivad puhangu hilisemas järgus. Kirjute või määrdunud kodusigade ning metssigade nahal on verevalumid sageli raskesti märgatavad.
Kõik SAK-i puhangud Eesti kodusigadel alates epideemia algusest on diagnoositud suveperioodil, ajavahemikus juunist septembrini. See tähendab, et alanud on seapidajatele kõige ohtlikum periood, kus tuleb eriti tähelepanelikult järgida loomade tervislikku seisundit ja taudikahtluse tekkides kindlasti informeerida enda farmi teenindavat loomaarsti või PTA-d.
Hispaania referentslabori tulemused näitasid samuti sigade Aafrika katku (SAK)
Riigi laboriuuringute ja riskihindamise keskuse ehk LABRIS-e direktori asetäitja loomatervise valdkonnas Imbi Nurmoja ütles, et Hispaania laborisse saadeti kokku 14 proovi, seitse neist olid proovid, mis võetud Eesti farmidest, kus on tuvastatud SAK-i puhang. Ülejäänud seitse olid proovid surnud metssigadelt. Kõik tulemused Hispaaniast langesid kokku Eestis tehtud analüüside tulemustega, lausus Nurmoja.
Hispaaniast saabunud analüüsiga saab tutvuda LABRIS-e kodulehel (analüüs on ingliskeelne).
Maaülikooli veterinaarse bio- ja populatsioonimeditsiini professor Arvo Viltrop märkis, et (nakatunud farmi) sead tuleb hukata, sest tegu on väga ohtliku ja kiirelt leviva haigusega, mille puhul ei saa mõistliku aja jooksul kinnitada, et farmis pole enam nakkavust. “Ka kahest nädalast ei piisa, pigem on vaja 40 päeva. Kuivõrd määramatus on nii suur, siis ka Euroopa seadusandlus ütleb, et kui üks siga on nakatunud, siis tuleb pidada kogu karja nakkusohtlikuks,” lausus Viltrop. Eestis on olukord SAK-iga siiski sedavõrd hea, et farmist farmi levikut pole tuvastatud, ütles Viltrop.
Heinam ütles, et mõista tuleb, et praegu on SAK metsas igal pool olemas ning peamine, millega tegelda saab, on see, et katk ei jõuaks farmidesse. “Iga farmi omanik vastutab selle eest, et bioohutusnõuded oleks täidetud,” lausus ta.
Kas sigade Aafrika katkule on ravi?
SAKile ei ole ravi. Hetkel ei ole olemas tõhusat ning ohutut SAKi vaktsiini.
Kui haigus on levinud farmi, siis miks tuleb kõik loomad, isegi terved isendid hukata? Kas terveid sigu ei õnnestuks haigetest eraldada?
Haigus on väga nakkav ja ka peiteaeg üsna pikk (5-15 päeva), mille jookusul on siga küll nakatunud, aga haigustunnused ei pruugi olla avaldunud. Kuna eesmärgiks on taudi edasisele levikule võimalikult kiiresti piir panna, siis loetakse ka ühe nakatunud sea avastamisel kõik samas farmis olevad sead koheselt nakatunuks ja hukatakse. Teades konkreetse taudi iseloomu, siis varem või natuke hiljem jõuab ta kõigi farmi sigadeni.
Mida seakatk üldse seale teeb? Kas see on väga piinarikas loomale ja kiire levikuga haigus?
SAK on ägedalt kulgev kodu- ja metssigade viirushaigus, mis iseloomustub palaviku, verejooksu, põletikuliste muutustega mitmesugustes elundites ja suure suremusega.
Miks ei või SAKi nakatanud sigade liha kasutada söögiks kui seda liha nt ka töödeldakse?
Nakatunud siga ei ole võimalik tappa ega tema liha edasi käidelda, ilma et saastaks keskkonda SAKi viirusega. Lihas endas püsib viirus eluvõimelisena väga pikka aega. Viirus talub isegi ka mõõdukat kuumtöötlemist. Lihast jäävad paratamatult üle jäägid, mida võidakse tahtlikult või tahtmatult sööta kodusigadele. Ka võivad need sattuda loodusesse ning seeläbi taas metssigu nakatada. Nakatunud liha lubamisel tarbimisse oleks viiruse levik keskkonnas (laiemas mõttes) kontrollimatu.
