Juba mitmeid aastaid on Eestis põllumajandussektoris erinevate osapoolte vaidlusobjektiks olnud küsimus selle kohta, kas silopallide tegemiseks kasutatud kilejäätmed – mis moodustavad suure osa põllumajandusplasti jäätmetest – tuleks lugeda pakendijäätmeteks või mitte.
Vastus sellele küsimusele on oluline just põllumajandustootjale, sest jaatava vastuse korral on nad pakendiettevõtjad pakendiseaduse tähenduses. See tähendaks kasutatud silopallikile kui plastpakendi jäätme kokkukogumise ja taaskasutamise kohustust või nende kohustuste taaskasutusorganisatsioonile üleandmist.
Kuni käesoleva aasta aprillini, mil jõustusid jäätmeseaduse muudatused on keskkonnaministeerium olnud järjepidevalt seisukohal, et silopallikile vastab pakendiseaduses pakendi määratlusele, sest selle peamised funktsioonid on kauba kaitsmine, käsitsemine ja hoidmine. Seevastu on põllumajandusministeerium olnud seisukohal, et tegemist ei ole pakendiga, kuna silo kasutab põllumees oma tarbeks, tegemist ei ole seega kaubaga. Vaidlus vaibus paar aastat tagasi keskkonnaministeeriumi poolt välja öeldud lõpliku seisukohaga, et silopallikile on veopakend pakendiseaduse tähenduses. Silotranšee kattekile seevastu pakendiks ei loetud.
Loe artiklit edasi Maalehest
