Virtuaalne karjatamissüsteem võib aidata vähendada karjamaade tarastamisega seotud tööjõu- ja materjalikulu. Võimalus kontrollida karja asukohta mobiilist või tahvelarvutist ilma käega katsutava piirdeta, on see üldse võimalik?

28. juunil 2021 toimus BovINE projekti veebiseminar, kus Alfonso Abecia Hispaaniast ja Russ Carrington Ühendkuningriigist rääkisid oma kogemustest virtuaalsete karjaaedade kasutamisel.

Lahendamaks mägistes ja raskesti läbi pääsetavates piirkondades karjatamise kitsaskohti, alustas Alfonso Abecia Zaragoza Ülikoolist kuus aastat tagasi tööd Barana Tech projektiga eBarana (“barana” – murdes ”aed”) hobuste, lammaste, kitsede ja veiste virtuaalse karjatamissüsteemi välja töötamiseks Hispaanias.  Nende tehnoloogia ei ole täna kaubandusvõrgust leitav, kuid virtuaalsete aedade toimimist ja omadusi on kuue aasta jooksul hästi tundma õpitud.

Virtuaalne karjatamissüsteem – füüsilise aiata loomasõbralik karjatamistehnoloogia.

Vastava tarkvara abil on omavahel ühenduses looma küljes olev seade, satelliit ja loomakasvataja nutiseadmes kasutatav rakendus.

 
Joonis 1: Virtuaalse karjaaia komponendid. Rakenduse vaade nutiseadmes ja kaelarihma osa. Allikas: nofence.no

Tavaline ja elektriline karjaaed hoiavad loomi reeglina kindlalt karjamaal ja ei ole üldiselt loomadele ohtlikud. Vigastusi ja korduvaid elektrilööke võib ette tulla, kui loom jääb kinni elektrikarjusesse või näiteks okastraati. Lisaks kariloomadele piiravad püsiaiad paraku ka metsloomade vaba liikumist. Elektrikarjused ja traditsioonilised aiad on vaja valmis ehitada, neid peab igapäevaselt kontrollima ja hooldama ning nende ümber paigutamine nõuab omajagu tööd.

Virtuaalse karjaaia eelis on see, et seda on väga kerge liigutada ja muuta. Sellega on võimalik loomi kaugjuhtimise teel grupeerida ja suunata ühelt alalt teisele. Virtuaalne aed ulatub ka sinna, kuhu füüsilist piiret on raske või võimatu ehitada. Ühteaegu nii eelis kui puudus on virtuaalse aia mõju ja nähtava piirde puudumine metsloomadele ja inimestele ning teistele koduloomadele – nii võivad jalutajad sattuda endale märkamata kariloomadega alale. Selle pärast on soovitav ka virtuaalsete aedade puhul kasutada karjatatavate alade mingisugustki märgistamist. Virtuaalse aia puudus on, et reaalse füüsilise barjääri puudumise tõttu ei ole täielikku garantiid, et loomad “aiast” välja ei lähe.

Virtuaalse aia loomiseks kasutatakse loomale kaela riputatavat GPS ja juhtmevaba võrgu võimekusega anduritega varustatud seadet. Kaelarihma küljes rippuv seade registreerib looma asukoha satelliittehnoloogia abil ning saab andmepilvest info selle kohta, kuhu selle seadmega loom tohib ja ei tohi minna. Andmedpilve salvestab vastava teabe loomakasvataja oma nutiseadmes oleva rakenduse abil joonistades sinna virtuaalse aia piirid. Kuna GPS ja juhtmevaba võimekuse energiatarve on suur, siis on enamus täna kasutusel olevatest seadmetest varustatud päikesepatareidega.

 
Foto: Veised eShepherdi kaelarihmadega. Allikas: stockland.com.au

GPS-kaelarihmaga looma lähenemisel kindlaks määratud ala servale annab seade sellest kõige pealt märku helisignaaliga. Kui loom pöördub ala sisse poole tagasi, siis ei juhtu midagi. Kui loom liigub edasi ala serva suunas, siis saab ta kaelarihmalt vähem kui sekundi kestva elektrilöögi pingega 800 V. Elektrilöök kaelarihmast on loomale kindlasti ebameeldiv, kuid väiksem elektrikarjuse pingest, mis on suvel 2000 V ja 4000 V talvel.


Joonis 2: Karjamaalt väljumise ja elektrilöögi saamise vahele jääb puhvertsoon, kus looma hoiatab lubatud piiridest väljumise eest helisignaal. Allikas: theexplorer.no

Selleks, et loomad teaksid, kuidas elektrilöögi saamisest hoiduda ehk aias püsida, on vaja neid eelnevalt kindlasti vastavalt käituma õpetada. Hea on virtuaalse aiaga harjutamist alustada füüsilise aiaga piiratud alal, nii on loomadel kergem õppida, mis suunas on vaja elektrilöögi vältimiseks liikuda. Üldiselt pakuvad seadmete tootjad ka loomade õpetamiseks praktilisi näpunäiteid ja õppevideoid. Veised õpivad kiiresti, umbes kolme päevaga on neil hästi selge, mida helisignaal tähendab ja kuidas elektrilööki vältida. Mõned loomad on uudishimulikumad – saavad rohkem helihoiatusi ja elektrilööke (ka seda võimaldab rakendus jälgida). Kariloomade eripära on, et kogu karja suunamiseks piisab, kui hoiatuse või elektrilöögi saavad üksikud pioneerid.

Teoreetiliselt on olemas oht, et seade näiteks rikke tõttu annab loomale pidevaid elektrilööke, seepärast on katsetatud elektrilöögi asemel näiteks ebameeldivalt kõrge sagedusega heli (nagu sääsepinin) või vibratsiooni kasutamist. Kahjuks ei ole viimased sama tõhusateks heidutusvahenditeks osutunud, kui elekter. Osad tootjad siiski kasutavad heli ja vibratsiooni kombineeritult elektrilöögiga, jättes särtsu viimaseks abinõuks. Loomade heaolu seisukohalt on loomade õpetamine enne virtuaalse karjaaia kasutusele võtmist äärmiselt oluline.


Foto: Lammas ja kits Nofence virtuaalse karjatamise seadmega. Allikad: nofence.no ja theexplorer.no 

Inglismaal Lääne-Sussexis taastava talupidamisega tegelev Russ Carrington on kasutanud veiste karjatamiseks Norra päritolu Nofence virtuaalset karjaaia süsteemi. Kaelarihma külge kinnituv seade kaalub 1,3kg, millest lõviosa moodustab aku kaal. Virtuaalse aia kasutamise eesmärk on säilitada metsloomade vaba liikumise võimalused üle talu maade ja vältida teatavate alade ülekarjatamist.

Tänu anduritele saab virtuaalse aiaga kaasas käiva rakenduse abil rohkelt lisateavet oma karja kohta – võimalik on jälgida näiteks, kus loomad mingil ajahetkel on ja armastavad olla, mõningate seadmete puhul saab jälgida loomade tervislikku seisundit ja indlemist.

Seminaril esitati küsimus kulutõhususe kohta – kas virtuaalne karjatamissüsteem tasub majanduslikult ära? 

Russ Carrington vastas, et hetkel ilmselt rahalises mõttes veel ei tasu, loodetavasti on mõne aasta pärast seadmed juba odavamad. Püsiaedade ehitamata jätmine annab teatava kokkuhoiu ning lisaks on virtuaalsel aial mitterahalisi eeliseid – säästab aega ja selle kasutusvõimalused on mitmekesisemad.

 

Näiteid täna turul olevatest süsteemidest:

 

 BovINE virtuaalsete karjatamissüsteemide veebiseminar on järelvaadatav YouTube’is: