Eestimaa Talupidajate Keskliidu juht Kaul Nurm püüab mõjutada Brüsseli ametnikke tegema otsuseid, mis aitaksid ellu jääda ka Eesti peretaludel.
Kaul Nurm, tulite just (intervjuu on tehtud neljapäeval – toim) Balti põllumeeste traktori Brüsselisse jõudmise puhul korraldatud miitingult. Kuidas see kulges?
Meedia tähelepanu oli piisavalt suur, kahju ainult, et rahvas seda oma silmaga ei näinud, sest tegu on muust liiklusest eraldatud paigaga. Kohal olid ka Läti ja Eesti peaminister ning Leedu president. Olime niisama ühiselt koos ja laulsime natuke.
Mis on põhjus, et Eesti põllumehed viimasel ajal nii aktiivseks on muutunud ja mitmesuguseid aktsioone korraldavad?
Praegu on kujundamisel Euroopa Liidu eelarve järgnevaks seitsmeks aastaks ja ühes sellega põllumajanduspoliitika, milles tahame kaasa rääkida. On üldteada, et meie ja mitmete teiste riikide põllumehed saavad Euroopa keskmisest oluliselt vähem toetusi. Oma aktsioonidega nõuamegi toetuste võrdsustamist.
Seda olete ju kogu aeg nõudnud. Mis nüüd on muutunud?
Ebavõrdsus pole meile kunagi meeldinud, aga varem polnud tegelikult võimalik midagi teha, tuli leppida. Nüüd, mil kõne all on uus periood 2020. aastani ja ühise põllumajanduspoliitika reformimine, on tekkinud reaalne võimalus seda protsessi mõjutada.
Põllumajanduspoliitika on nagu kinnine tuba, kuhu aeg-ajalt aknast sõõm värsket õhku lastakse, ja siis ei juhtu seitsme aasta jooksul jälle midagi. See tuulutamise aeg tuleb ära kasutada.
Kui varem oli rohkem juttu põllumajandustoetuste esimesest sambast, siis nüüd on hakatud rõhutama teise samba olulisust. Millest see tuleb?
Esimeses sambas ehk otsetoetustes ja turukorralduslikes meetmetes liigub 80 protsenti kogu ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) eelarvest, kuid põllumajanduspoliitika kujundamisel on need ülejäänud 20 protsenti, mis moodustavad teise samba ehk maaelu arengu meetmed, hoopis olulisemad.
Siia alla käivad kõikvõimalikud toetused investeeringuteks, ühistegevuse edendamiseks, noortalunike toetamiseks, aga ka näiteks keskkonnakaitseks, loomade heaolu tagamiseks ja mahetootmiseks. Siia kuulub ka muu maaelu toetamine, mis ei koosne ju vaid põllumajandusest. Tähtis on seegi, et maaelu meetmed kujundatakse igas liikmesriigis vastavalt kohalikele vajadustele, mitte kaugel Brüsselis ja kõigile ühtemoodi.
Otsetoetustega on meil kehvasti, aga kuidas on Eestis seni olnud lood teise sambaga?
Meil on tõepoolest väga madalad otsetoetused, kuid teises sambas on seni olnud umbes samapalju raha kui esimeses.
Oleme olnud maaelu toetuste osas suhteliselt heas seisus, kuid ka esimese ja teise samba kokkuvõttes saame muidugi toetusi hektari kohta oluliselt vähem Euroopa Liidu otsetoetuste keskmisest.
Meie praegune mure ongi seotud sellega, et me ei taha teise samba toetuste vähenemist. Sambad peaksid edaspidigi võrdsed olema, ainult nende maht peaks suurenema.
Pindalapõhised toetused annavad finantsvõimenduse ja selge konkurentsieelise suurtootjaile. Meil on ettevõtteid, kellele kuulub tuhandeid hektareid maad, ja lõviosa esimese samba toetustest lähebki tegelikult nende taskusse.
Kui suurtel tootjatel laekub täiendavatest otsetoetustest piisavalt raha, et investeeringuid teha, siis saja hektariga talu saab toetuste tõusuga juurde suhteliselt vähe vahendeid, millest ei piisa investeeringute tegemiseks. Just seetõttu vajavadki väiksemad tootjad väga tugevat teist sammast.
Toetused mõjutavad ju ka riikide konkurentsivõimet toiduaineturul.
Selles asi ongi. Kui makstavad toetused on riigiti väga erinevad, on tegu konkurentsi moonutusega. Euroopa Liidul on isegi eraldi peadirektoraat, mis tegeleb konkurentsi jälgimisega, kuid põllumajanduses makstakse tänini toetusi erinevalt. Seetõttu püüamegi oma sõnumit levitada nii läbirääkimislaua taga kui aeg-ajalt ka tänavatel.
Kuidas seal Brüsselis kohapeal tundub, kas on lootust, et meid kuulda võetakse?
Loe edasi: Ajaleht Postimees tasuline web.
Sirje Niitra, E24 (26.11.2012)
