Seeneperekond Fusarium spp. toodab toksilisi mükotoksiine ja põhjustab üle maailma suuri saagikadusid. Uute ning ohtlikumate Fusarium’i liikide levik teraviljakasvatuses üha laieneb, ka Põhja- ja Baltimaades.
Miks pühendatakse nii palju tähelepanu ühele seeneperekonnale? Fusarium spp. toksiinid on Euroopas ja eriti Põhjamaades aktuaalne teema. Novembri keskel toimus Rootsis Uppsala lähedal põllumajandusteaduste ülikoolis järjekordne Nordic Baltic Fusarium Seminar, mida viiakse rotatsiooni korras läbi igal teisel aastal. Seminaril käsitleti peamiselt teraviljakasvatusega seonduvaid probleeme.
Fusarium spp. on üleilmse levikuga, suure saaki ja selle kvaliteeti kahjustava toimega, lisaks kõrge toksilisusega mükotoksiinde produtseerija. Nende, sealjuures uute ohtlikumate liikide levik teraviljakasvatuses üha laieneb, ka Põhja- ja Baltimaades. Mõnel aastal on olnud Fusarium spp. kahjustusest teraviljakasvatusele ja selle toodangut tarbivale loomakasvatusele katastroofilised tagajärjed.
Musttuhat põhjust
Seekordsel seminaril osales 87 teadlast 11 riigist. Kõige rohkem tähelepanu pöörati agroökoloogilistele aspektidele, Fusarium’i liikide bioloogiale, ja sordiaretuse küsimustele.
Harimisviis, mille kasutamisel saastunud teravilja jäätmeid mulda ei viida, kus mulla mikroorganismid enamiku Fusarium’i liike hävitavad, võimaldavad mulla pinnal infektsiooni säilimist ja paljunemist. Otsekülv ja minimeeritud harimine seetõttu suurendavad Fusarium’i seente arvukust ja mükotoksiinide sisaldust terasaagis. Meil laialt levinud glüfosaatide kasutamine suurendas samuti nii põhu kui terade Fusarium’i seentega saastumist ja vastavalt ka mükotoksiinide sisalduse suurenemist.
Kahjuks ei ole sortide haiguskindlus püsiv, see langeb aja jooksul haigusetekitajate uute agressiivsemate tüvede ja rasside tekkimise tõttu.
Praegusel ajal nõutav integreeritud taimekaitse süsteemi rakendamine sisaldab kõigi kultuuride kasvatamist külvikorras sobivate eelviljade järel. Uurimistulemused on kinnitanud, et teraviljad, ka silomais, ei ole nisule ja odrale sobivad eelviljad. Fusarium’i seentega nakatumise sagedus ja mükotoksiinide sisaldus suurenesid teraviljarohkes külvikorras ning teraviljadest eelviljade järel.
Ilmastikul (kasvuperioodi sademed, temperatuur) oli selge mõju nii Fusarium’i seente arengule kui mükotoksiinide sisaldusele terasaagis.
Katsed Fusarium’i seente arvukuse ja mükotoksiinide hulga vähendamiseks teravilja õitsemisaegse fungitsiididega pritsimisega on Balti riikide ja Soome teadlaste katsetes andnud positiivseid tulemusi, kuid mõnes riigis positiivset efekti ei ole saadud. Võimalik, et see on tingitud osa Fusarium’i liikide resistentsusest kasutatud fungitsiidi toimeaine suhtes. Näiteks ei kasutata seepärast Taanis enam strobiluriine Fusarium nivale tõrjeks. Fusarium nivale esineb nii lumiseene tekitajate kui ka pähiku fusarioosi tekitajate kompleksis. Ka on selgunud, et mõne fungitsiidi kasutamisel surutakse osa Fusarium’i liike maha, aga selle asemel hakkavad rohkem arenema teised Fusarium’i liigid.
Varjatud toksiinid
Tootjatele on väga oluline varakult saada usaldatavaid prognoose tekkivate ohtude – fusariooside leviku ja mükotoksiinide tekkimise kohta ühes või teises teraviljas konkreetsetes agroökoloogilistes tingimustes.
Norra ja Rootsi teadlaste koostöös ongi fusariooside ja mükotoksiinide esinemise prognoosimiseks loomisel mudelid üksikute toksiinide kaupa, näiteks nisule ja kaerale. Seda on võimalik teha ainult suure teadlaskollektiivi ühistegevusena paljude aastate töö tulemusena. Farmeritele annab see võimaluse juba varakult hinnata ohtusid ja oma vilja perspektiivset toksikoloogilist kvaliteeti.
Suuri lootusi pannakse fusarioosikindlate sortide aretamisele. Kasulik on teraviljakasvatajatel teada ka seda, et kõrgemakasvulised sordid nakatuvad Fusarium’i seentega ja saastuvad mükotoksiinidega vähem. Optimaalne kõrgus on 60−70 cm.
Uus probleem on nn varjatud mükotoksiinide esinemine teraviljas. Selliseid mükotoksiine ei saa praegu kasutatavate analüüsimeetoditega määrata, kuna toksiinid on ühinenud suhkrute, ammooniumrühma või mõne muu ühendiga uueks kompleksühendiks.
Tavaliste meetodite kasutamisel võib uuritav proov, mis on tegelikult soojaverelistele toksiline, osutuda mittetoksiliseks või alla lubatud määra toksiine sisaldavaks. Norra Veterinaaria Instituudi uuringutel esines sigadel DON-toksikoosi tunduvalt sagedamini, kui oleks eeldanud söödaanalüüsi järgi. Põhjuseks oli, et 30% DONist esines söödas DON-3-glükosiidina ja polnud tavameetodiga määratav.
Seepärast ongi üks aktuaalne probleem varjatud toksiinide tuvastamiseks sobivate analüüsimeetodite arendamine. Kuna söötades võib esineda mitmeid toksiine koos, on nende vastastikuse mõju prognoosimine kõige raskem ülesanne. Toksiinid võivad olla üksteise suhtes antagonistid või sünergistid. Seejuures nende käitumine antagonismist sünergismini oleneb komponentide doosidest (kõrged või madalad) ja toksiini liikidest.
Mitme toksiini koosmõju hindamine looma organismile on praktika seisukohalt ülitähtis, kuid see uurimissuund on praegu alles välja kujunemas. Nende teadmiste põhjal võib väita, et söödaproovides üldtoksilisuse määramine biotestiga on kaasajal piisavalt usaldusväärne ja sobiv meetod praktikas kasutamiseks.
Elina Akk EMVI teadur / Heino Lõiveke EMVI teadur
Maaleht, 17.12.2012