Suve kuumimal ajal kogunesid ühistute uurimisest huvitatud teadlased Euroopas ja kaugemalgi ekraanide ette mõtteid vahetama. Nimelt toimus 7.–9. juulil 2021 ICA CCR1 Euroopa ühistegevuse teaduskonverents, mille korraldasid kahasse ICA CCR, AgroParisTech ja Coop FR. Konverentsi tähenduslikke mõtteid ühistegevuse kohta vahendavad Rando Värnik ja Taavi Kiisk.

Virtuaalse konverentsi käigus toimus 77 erinevat ettekannet või arutelu. COVID-19 tingitud piirangute tõttu toimus konverents virtuaalselt, mistõttu jäi teadlastel Pariisi linnamelu kogemata. Programmi põimiti siiski kübeke Prantsusmaad, kuna prantsuskeelses ümarlauas tähistati sajandi möödumist RECMA2 eelretsenseeritud ajakirja loomisest. Kokku 21 teadusteemat katsid finants-, sotsiaal-, valitsemis- ja õigusvaldkonda, aga ka keskkonda ja põllumajandust.

Konverentsi ettekannetes oli tähtsal kohal seisukoht, et ühistegevus võimaldab täita 17 ülemaailmset säästva arengu eesmärki ja ühtlasi leevendada COVID-19 pandeemia mõjusid ühiskonnale ja majandusele. Ühistud muutuvad nende ja teiste ülesannete täitmiseks, eriti oma digitaalse, keskkonnaalase ja sotsiaalse vaatepunkti poolest. Konverentsi põhiteemad võtsid kokku kaks peaesinejat, kelle ettekannete sisu nüüd järgemisi tutvustatakse.

Ühistegevus heas ja halvas

Professor Tine De Moor3 tõi oma ettekandes välja, et ühistute muutumine algas juba enne COVID-19 põhjustatud kriisi. Üha enam täidavad need tema sõnul majanduslike eesmärkide kõrval ka sotsiaalseid eesmärke. De Moor tõdes, et pidev muutumine pole ühistute jaoks midagi uut, pigem on see nende tegevuse möödapääsmatu osa. Väidet selgitas teadlane viitega Michael L. Cooki visandatud ühistu elutsükli käsitlusele, mida kujutab joonis 1.

Joonis 1. Ühistu elutsükkel (Cook, 2018)

Ühistu elutsükkel koosneb viiest etapist:

  1. põhjendus;
  2. organisatsioonidisain;
  3. kasv – hiilgus – heterogeensus;
  4. äratundmine ja sisekaemus;
  5. valik (Sealsamas).

Siinkohal tasub meelde jätta, et ühistu elu ei piirdu tingimata ainult ühe elutsükliga. Huvitava nüansina juhtis De Moor samuti tähelepanu seigale, et ühistu elutsüklile on omane U-kujuline dünaamika. Kõige rohkem on tegevust ja erinevaid muutusi ühistu elutsükli alguses, selle keskel on neid vähem ja lõpus tegutsetakse taaskord rohkem.

Just sellised seaduspärad olid De Moori ettekande kohaselt ühistute pikaealisuse, vastupidavuse ja kestlikkuse aluseks. Kuigi teadlastele pole päris täpselt selge miks, on ühistegevus läbi aegade õitsenud – eriti peale kriise, mis toovad välja kitsaskohad ühiskonnas. Seetõttu keskendub üha enam nüüdisaegset uurimistööd institutsioonide rollile, et selgitada välja ühistute edu täpsed põhjused. Seejuures defineeritakse institutsioon4 kui väljakujunenud ja üldlevinud sotsiaalne reegel, mis struktureerib sotsiaalset suhtlust (Hodgson, 2006).

Uued tuuled, uued rollid

Ühistegevust nägi De Moor osana uuest suhtumisest töösse ja (ühiskondlikku) ellu. Nii võivad ühistud pakkuda alternatiive suurettevõtetele, kes kontrollivad oma platvormidega majandust. De Moor nimetas võtmesõnana flexicurity, kuna oma osaliselt sotsiaalse rolli tõttu pakuvad ühistud paindlikkuse kõrval kindlust. Ühistu omanikud on ühtlasi selle kasutajad, mistõttu seisavad ühistud nende õiguste eest.

De Moori sõnul sobivad ühistud glokalisatsiooni protsessi, mis kätkeb samaaegset üleilmastumist ja kohalike, lühikeste tarneahelate teket. Seega on kohalikel ühistutel tähtis osa tarneahelate kestlikumaks ja tugevamaks muutumises. Lisaks tõdes teadlane, et ühistud aitavad kaasa ühiskondliku ja poliitilise aktiivsuse kasvule – kuigi teemat on vähe uuritud ja seega pole palju infot.

Kõrvalepõikena väärib mainimist asjaolu, et Eestigi panustab mainitud lünga täitmisesse. Nimelt tutvustas Constantine Iliopoulos5 oma ettekandes „Ühistute sisemine valitsemine: kas nõukogu on alati vajalik?“ 2020. aastal Eesti põllumajandusühistute seas läbi viidud uuringu6 tulemusi. Ehkki teadusartikkel pole siinse kirjatüki visandamise hetkel valmis, näitavad selle tulemused nõukoguga ühistute kõrgemat tulemuslikkust ja professionaalsust.

Professor Tine De Moor kirjeldas oma ettekandes eelkõige ühistute ja ühistegevuse sotsiaalmajanduslikku kestlikkust. Aga kestlikkusel on teisigi mõõtmeid, mille hulka kuulub keskkonnaalane kestlikkus. Seda ja ühistegevuse üliolulist rolli regionaalarengus tutvustas professor André Torre7.

Teada-tuntud ja tundmatu keskkond

Torre sõnas, et piirkondlikus või kohalikus arengus on suur roll keskkonnaprobleemidel, mida pole pikalt tunnistatud. Näiteks Euroopas leevendatakse puudujääki targa spetsialiseerumise meetmetega. Edasi liikumine nõuab teadlase hinnangul seega kohaliku taseme algatusi, mis kätkevad innovatsiooni, klastripoliitikaid, kogukondi, kohaliku koostööd, rohemajandust ja sotsiaalseid ühistuid.

Regionaalarengu võtmes seisneb põhiküsimus Torre sõnul selles, kuidas kohalikke ressursse hallata, hoida ja neid kestlikult kasutada. Erinevate ressursside efektiivne kasutamine nõuab tehnilist, organisatsioonilist, sotsiaalset ja institutsionaalset innovatsiooni. Uuendused puudutavad eelkõige tootmist ja maakasutust ning konkurentsi ja koostööd erinevate osapoolte vahel, arvestades kohaliku kogukonna initsiatiivi ja võimaliku vastuseisuga.

Keskkonna seisukohast tuleb Torre nägemusel vastata küsimusele, kuidas säästa ja töödelda ümber erinevaid loodusressursse. Siinkohal on tarbijale kindluse sisendamiseks asjakohased mahemärgised, mis kinnitavad roheliste toodete vastutustundlikku väärtusahelat. Nende loomine toimub Torre silmis roheklastrites, mis tarbivad taastuvat energiat ja nõuavad rohepoliitikate tuge.

Roheline ringmajandus

Lisaks sotsiaalmajanduslikele stiimulitele tingib uue, rohelisema mõtteviisi kasutuselevõtu kliimamuutus ja selle mõjud. Nende leevendamine vajab innovatsioone maakasutuse korralduses ja mullaharimises. Torre sõnul ei piirdu uuendused esmatootmisega ja hõlmavad kogu tarbeahelat, mida iseloomustab ringmajandus – mikrotasandil saab seda rakendada näiteks tööstuslikes ökosüsteemides, öko-tööstusparkides ja mujal.

Torre esitas küsimuse, kas ringmajanduses võib olla üks lahendus kestliku regionaalarengu võtmetest. Alates 90. aastatest on ringmajandust kirjutatud paljudesse avalikesse poliitikatesse, kuna tegemist on võrdlemisi väheambitsioonika aga kasutusvalmis lahendusega. Poliitika ülevalt alla rakendamine seevastu ei saa olla edukas, arvestamata ringmajanduse sidet kohaliku tasemega.

Nagu näha jooniselt 2, on ringmajanduse etappidest paljud seotud just kohaliku tasemega. Näiteks Torre tõi eraldi välja, et ringmajandusel on selge kohalik mõõde (ümber)töötlemise asukoha, lühikeste tarneahelate ning tööstusliku ja piirkondliku ökoloogia8 seisukohast. Ringmajandus lubab saavutada mõistliku majanduskasvu ja tööhõive ilma tohutute piirkondlike keskkonnakahjudeta.

Joonis 2. Ringmajanduse skeem (Euroopa Parlament, 2015)

Tootmis- ja innovatsioonisüsteemide osas tõi Torre välja klastrid, mida iseloomustavad 1) samas kohas olevate ettevõtete ja laboratooriumite grupid; 2) teabevahetuse ja koostöösidemed; 3) sarnased või ühilduvad tegevused, eriti ühes väärtusahelas ja 4) välissuhete vajaduse puudumine (Porter, 1998). Klastrid loovad nendes osalevatele organisatsioonidele ja kohalikule piirkonnale selge konkurentsieelise, mille kõige märgilisem ja varajasem näide on Silicon Valley.

Oma ettekandes tõi Torre hea näitena ringmajandusliku tootmise, innovatsiooni ja ümbertöötlemise kohta kohalikul tasemel Kalundborgi linn Taanis. Seal asub esimene öko-tööstuspark, kus kohalikud ettevõtted ja asutused toodavad ise taaskasutatud tooteid ja energiat. Selline park on samm tööstuslike ökosüsteemide poole, mis hõlmavad juba suuremaid territooriume.

Biogaasi tootmine ja koostöö

Klastrid ei teki alati tahtlikult, vahel kujunevad need aegamisi välja kohalike ettevõtete süveneva koostöö mõjul. Näiteks üks võimalus piirkondlikuks koostööks on biogaasi tootmine, mille käigus kasutatakse ära piirkonnas tekkivad (bio)jäätmed. Biogaasi tootmise põhimõttelist protsessi kirjeldab joonis 3.

Joonis 3. Biogaasi tootmise põhimõtteline skeem

Torre tutvustas oma ettekandes lähemalt Cavigny kommuuni biogaasi tootmist Prantsusmaal. Nimelt näitas kümne aasta pikkune kogemus, et suuresti kohalike omavalitsuste algatatud ja veetud tootmiskorraldus muutus. Kümme aastat peale tegevuse algust oli materjali- ja energiavoogude juhtimine juba rohkem ettevõtete ja kogukonna käes. Riik sekkus seejuures ainult tehnilise oskusteabe pakkumisega, kohaliku omavalitsuse roll oli samuti kahanenud.

Kokkuvõttes sõnastas Torre regionaalarengu eesmärgi: kasvatada kohalike elanike rikkust ja heaolu. Selleks tuleb teadlase hinnangul: 1) rakendada innovatsioone tootmis-, tarbimis- ja maakasutuskorralduses; 2) vähendada piirkonnas (ja kaugemal) inimtegevuse keskkonnajalajälge ning 3) arvestada looduskeskkonna ressursside piiratust ja elanike kaasamise vajadust. Seega on Torre silmis kohalike osapoolte vaheline koostöö ülitähtis vähemalt kolmel tasemel:

  • Tehniline koostöö tootjate vahel seoses (ümber)töötlemise projektidega.
  • Koostöö ja teabevahetus osapoolte vahel ühistes ja koordineeritud projektides piirkondlikul tasemel.
  • Koostöö ja kohalike elanike kaasamine, et vältida konflikte ja vastasseisu.

Alati pidevas muutumises

Professorite Tine De Moori ja André Torre ettekanded võtsid kokku kõik kestlikkuse sambad ja andsid aimu, miks on ühistud läbi aegade – ja eriti kriisiaegadel – tähtsad. Ühistute kestlikkuse taga pole mingisugused staatilised tegurid, ühistud on pidevas liikumises ja muutumises. Neisse on muutumine sisse kirjutatud, mistõttu ei pruugi olemuselt ühistud tänapäeval seda nimetust kanda.

Ja ei peagi – kuniks ettevõtmine seisab hea kõigi osapoolte huvide eest, unustamata looduskeskkonda. Kaasatus ja kaasamine, informatsiooni levitamine ja kommunikatsioon mitmel tasandil, see on tänapäeval paljude konfliktide ennetamise oluline eeldus ja koostöö ning ühistegevuse alus ka regionaalsel tasandil. Just viimast tuleb Eestiski rohkem õppida.

 


Märkused

1 ICA CCR (International Cooperative Alliance Committee on Cooperative Research) on ICA komitee, mis loob sideme akadeemilise teadustöö ja ühistute maailma vahel.

2 RECMA (Revue internationale de l’économie sociale) on üks vanimaid ühistegevusele ja sotsiaalmajandusele pühendatud eelretsenseeritud ajakirju.

3 Rotterdam School of Management, Erasmus University

4 Siia kuuluvad erinevad reeglid, normid ja tavad. Näiteks raha- ja õigussüsteem, keel ja kombed on kõik institutsioonid.

5 AGRERI (Agricultural Economics Research Institute)

6 Uuringuga „Eesti põllumajandusühistute juhtimismudeli mõju ühistu juhtimisvõimekusele ning põllumajandustootja positsioonile toidutarneahela“ saab tutvuda Eesti Maaülikooli DSpace’is.

7 INRAE (l’institut national de recherche pour l’agriculture)

8 Tööstuslikku ja piirkondlikku ökoloogiat võib tõlgendada kui materjali- ja energiavooge ettevõtete vahel.

Kasutatud kirjandus