Allikas: EPKK infoleht nr 3
07.2022
Ülevaade Europarlamendis toimunud seminarist
Üle maailma arendavad teadlased ja ettevõtted rakuliha ja muid kultuurloomseid saadusi (mereannid, piim, munad, želatiin). Loomade sees kasvamise asemel põhinevad rakulised loomsed tooted elusloomadest eraldatud rakkudel, mida kasvatatakse laborites ja bioreaktorites. ELis kuuluvad need tooted uuendtoitu käsitlevate õigusaktide alla (määrus 2015/2283). Ühtegi sellist toodet ei ole praegu ELis turustamiseks lubatud, kuid lähitulevikus on oodata esimesi taotlusi ELi turule lubamiseks.
Mis need tooted on, kuidas neid toodetakse? Milline on täpselt õiguslik raamistik nende võimalikuks ELi turule toomiseks? Millised on võimalikud riskid ja eelised? Milline on nende prognoositav mõju keskkonnale, sotsiaalsele ja loomade heaolule? Kas need on tõesti alternatiiv traditsioonilistele loomsetele või taimsetele toodetele? Mida tarbijad ja põllumehed arvavad? Nendele küsimustele püüti vastuseid leida juulis Europarlamendis toimunud seminaril.
Kultuurliha on võimalus roheleppe eesmärkide täitmiseks
11 ELi ettevõtte loodud koalitsiooni „Euroopa rakupõllundus“ (Cellular Agriculture Europe) president Robert Jones kõneles, et tulevikus aitab rakupõhine põllumajandus koos tavapäraste põllumajandustavade jätkusuutlikkuse reformidega Euroopal rahuldada kasvavat nõudlust valgu järele, andes samal ajal tarbijatele võimaluse valida maitsvaid, toitvaid ja ohutuid liha- ja mereande. Rakupõllunduse edukas kasutuselevõtt lisab võimsa tööriista, mis aitab saavutada meie ühiseid eesmärke Euroopa roheleppes.
Kultuurliha tootmiseks on vaja rohkem taastuvenergiat, kuid vähem maad
Pelle Sinke Hollandi uuringu- ja konsultatsioonifirmast CE Delft rääkis hiljuti läbiviidud kaheaastasest projektist, mille eesmärgiks oli vastata küsimustele, millised on kultuurliha keskkonnamõju ja tootmiskulud ning kas see suudaks konkureerida tavatootmisega. Kokkuvõttes leiti, et kultuurliha tootmiseks on vaja rohkem (taastuv)energiat, kuid vähem maad, mistõttu selle tootmise süsiniku jalajälg on väiksem, kui tavatootmisel. Kestlikkuse põhimõtteid tuleb rakendada aga koheselt tootmise arendamisel ning samuti kogu tarneahelas.
Kultuurliha liigitub ELis uuendtoidu seadusandluse alla
DG SANTE esindaja kõneles, et kultuurliha temaatikat käsitleb ELis uuendtoitu puudutav seadusandlus. Uuendtoitude tunnustamine ei ole kunagi piisavalt kiire, kuna see on väga keerukas ja sageli oleneb tunnustuse saamise kiirus ka sellest, kuivõrd täielik on taotluses esitatud info. Tunnustamisel on olulisim kriteerium (inimeste) tervis. Tarbija usalduse kaotust ei saa lubada. Realistik tunnustuse saamise aeg kultuurliha tootmiseks ELis on 18 kuud – 2 aastat.
Tavapärase liha asendamine kultuurlihaga ei ole tervislikum
ELi tarbijakaitseorganisatsiooni BEUC esindaja Camille Perrin väitis, et kestlike toidusüsteemide saavutamise ja kliimamuutusega võitlemise huvides peame muutma ka seda, mida sööme – liiga palju kaloreid, rasva, töödeldud liha, kuid ebapiisavalt taimset toitu. Sööme liiga palju valku, sellepärast ei ole vaja liha mitte millegagi asendada, vaid seda tuleks vähem tarbida. Ei ole ka teada, kuivõrd tarbijad kultuurliha omaks võtaksid; kuigi propageeritakse putukaid jm alternatiivseid valke, on küsitluste kohaselt ainult 30% tarbijaist nõus neid tarbima. Kultuurliha peab olema korralikult märgistatud, sh ka restoranis. Vajame tootele uut nimetust, mis oleks neutraalne ja arusaadav tarbijale. Kui asendame punase liha kultuurlihaga, ei muuda see tervise aspektist suurt midagi. Samuti ei pruugi süsinikujalajälg olla väiksem, seda peab alles tõestama.
Mida teha 4 miljoni töötuks jääva loomakasvatajaga?
Põllumajandustootjate esindajad ei ole kultuurlihast üldiselt vaimustuses. Copa-Cogeca esindaja sõnul on vaja uuringuid, mida toob kultuurliha tootmine kaasa põllumajandustegevusele, sotsiaalne ja majanduslik aspekt, maahooldus, elurikkus, ringmajandus? Kultuurliha tootmiseks vajame rohkem taastuvenergiat, seega maad. Via Campesina esindaja sõnul teeskleme, et lahendame keskkonnaprobleeme, kuid anname toidu tootmise mõne üksiku suurkorporatsiooni kätte. Tööstus püüdleb kogu aeg odavama tootmise poole ja seda ühiskonna ja kohalike arvelt. Farmerid on probleem, sest nende tegevus on kallis. Tegelik elu ongi kallis, sel on mõju keskkonnale jne. Kui tahame hea kvaliteediga tervislikku ja tõelist toitu, peame selle eest maksma kollektiivselt. Kultuurliha strateegia ei lahenda näljaprobleemi. Tähtis on, et teadusuuringute tulemused ja rahastamine oleksid kättesaadavad kõigile, ka SME-dele.
