Ohustatud tõugude päeval nägid Kurgjale kogunenud viit Eesti päris oma tõugu, kes nende vähese arvukuse pärast on kantud ohustatud tõugude nimekirja. Need on Eesti maakari, Eesti hobune, Eesti raskeveohobune, Tori hobune ja Eesti vutt.
Põlistõugude esitlus toimus laudaesisel platsil. Samal ajal sättisid oma talutoodangut ja näputööd kiigeplatsil müügilaudadele ümbruskonna ja pealinna ettevõtlikud inimesed ning peamaja ümbruses õpetasid oskajad vanu tarkusi: lepakoorest karjasepasuna vestmist, võitegemist, aga ka pehme unehobuse valmistamist lambavillast.
Kurgja-Linnutaja talu rajaja Carl Robert Jakobsoni jooniste järgi ehitatud lauda ees köitsid publiku pilku esimesena muuseumi laudast välja toodud maatõugu lehm, kolmeaastane Maasik, paarikuune vasikas Pune ja Tori tõugu mära, kolmeaastane Rosalie.
Seletusi maakarja kohta andsid maaülikooli emeriitprofessor, tõuloomakasvatajate liidu president Olev Saveli ja tõuloomakasvatajate liidu juhatuse esimees Tanel Bulitko.
Vaiksete nudipäiste pruunikate lehmade järel tegid esitlusringi kaunid hobused. Eesti hobust esitles Andres Kallaste, raskeveohobust Krista Sepp ja Tori hobust Eve Haggi.
ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsioon (FAO) kuulutas vähenõudliku ja vastupidava Eesti hobuse ohustatud tõuks 1993. aastal. Tori hobune kanti põllumajandusministri määrusega ohustatud tõugude nimekirja 2003. aastal nagu ka Eesti raskeveohobune, kes on aretatud kohalikust Eesti hobusest tugeva tööhobuse saamiseks ning nagu teisedki põlistõud on killuke meie kultuuripärandist.
Hobused näitasid ennast ja oma võimeid Kurgjal koolisõidus, vestern-tüüpi tünnisõidus ehk paaridena ja rakendisõidus.
Vaikselt istusid puuris ja lasid ennast imetleda seitse pruunika sulestikuga vutti. Eestisse toodi esimesed farmivutid 1967. aastal ja Tartus põllumajandusakadeemia loomakasvatuse kateedris hakati uurima põldvuttide kasvu ja arengut. Eesti vutitõug aretati Kaiavere vutifarmis kümneaastase tööga.
Tuhandepealisest Äksi vutifarmist oli Valmen Kahre näitamiseks kaasa toonud seitse sulelist. Ta rääkis, et vutid vajavad spetsiaalset mineraalainetega sööta ja soojust, sest kui temperatuur langeb kümne kraadi peale, nad enam ei mune. Toasoojale vastava temperatuuriga munevad vutid puuris päevas ühe muna, vabapidamisel isegi kaks.
“Pigem missioonitöö,” kostis vutifarmiomanik. Sama võiksid öelda kõik need, kes tegelevad, kasvatavad ja aretavad Eesti oma põlistõuge.
Silvia Paluoja, 22.07.2014, Pärnu Postimees, lk.3
