Priit Põllumäe, metsanduse doktor ja EPKK nõukogu liige
Allikas: Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, 21. detsember 2023

Euroopa Liidus on liikmesriikide metsapoliitika nende endi kujundada, sest aluslepingutes metsandust eraldi välja toodud ei ole. Euroopa Komisjoni poolt avaldatud metsaseire määruse ettepanekus soovitakse ühtlustada kõikide liikmesriikide metsandusandmete kogumist sh hakkab Komisjon neid andmeid nõudma liikmesriikidelt ka endale.

Vajadust põhjendatakse sellega, et Euroopa Liidul on keeruline kontrollida oma seatud nõuete täitmist, kuna riigiti on definitsioonid, metoodikad ja andmete kogumise mahud liialt erinevad. Samuti väidetakse, et ühtsetel alustel keskvõimule allutatud metsa andmete kogumine aitavat toetada biomajanduse ja maaelu arenguga seotud poliitikaid. Viimase osas on näiteks Euroopa Kontrollikoda toonud aga välja, et metsa-alade rahastamise osakaal on eelarvest üliväike – vähem kui 1% põllumajanduspoliitika eelarvest[1]. Metsamaa moodustab Euroopa maismaast aga umbkaudu 40%. Samuti aitavat määrus toetada uusi ärimudeleid, digitaalsete seireteenuste arendajaid ja kogu sellekohast turgu. Regulatsioonide ja suureneva bürokraatiaga teenuste arengu ja turgude toetamine tundub minule isiklikult ääretult äraspidine lähenemine.

Aurav metsatulekahju ala. Foto: Janek Laanemäe
Metsatulekahju tulemus. Foto: Janek Laanemäe

Kellel ja mis andmetest puudus on?

Eesti riigil on olemas toimiv metsaseire süsteem[2]. Selle metsa ja metsaga seotud andmete kogumise võrgustiku rajamisega alustati 1988. aastal, Euroopa metsaseire programm (ICP Forest) loodi aga juba 1985. aastal. Selle rahvusvahelise seireprogrammiga on liitunud täna 40 Euroopa riiki aga ka Ameerika Ühendriigid ja Kanada. Mõõtmiste abil jälgitakse meie metsade ja metsamuldade seisundit ja aineringet ning prognoositakse ja analüüsitakse toimuvaid muutuseid ja nende põhjuslikke seoseid inimtegevuse ja looduslike protsessidega. Selgitatakse kliimamuutuste ja õhusaaste mõjusid metsa ökosüsteemile ning tehakse kindlaks ja jälgitakse metsakahjurite levikut.

Maailm omab juba 100 aastat üleriigilise metsainventuuri (SMI) kogemust ning täna pole toimivat statistilise inventuuri süsteemi kolmes EL riigis. Eestis on järjepidevaid mõõtmisi tehtud ca 25 aastat[3]. Eestis on väga suured kogemused ja teadmised SMI-st ning üks vaieldamatu tipp-ekspert selles on Allan Sims (PhD), kes on korduvalt selle andmete kogumise meetodite nüansse ka avalikkuses selgitanud[4]. Vaid aasta tagasi ilmus tuntud Springeri teaduskirjastuselt Allan Simsi põhjalik käsitlus SMI erinevatest peensustest[5]. SMI tulemusi saab ennekõike kasutada riigi kui terviku kohta ning seda ka tehakse. Nii SMI-d kui ka muid andmete kogumise meetodeid on alates 1994. aastast kasutatud aastaraamatu „Mets“ väljaandmiseks[6]. Nende muude andmete kogumise hulka kuulub peamiselt traditsiooniline inventeerimine. See meetod on suunatud ennekõike metsa majandamise otsuste tegemise toetamiseks konkreetsete metsaüksuste tasemel. Kõikide sel meetodil kogutud andmete haldamisega tegeleb Keskkonnaagentuur, sest need kantakse avalikku riiklikku registrisse[7].

Eesti on liitunud rahvusvahelise Forest Europe algatusega, mis ühendab 45 riiki ning kus lisaks osaleb vaatlejana Euroopa Liit koos veel 14 riigi ning 45 rahvusvahelise organisatsiooniga. See on platvorm, mis on vabatahtlikkuse alusel alates 1993-st aastast ühtlustanud säästva metsanduse põhimõtteid ning selleks välja töötanud hulgaliselt kriteeriume ning indikaatoreid, mida siis liitunud riigid jälgivad ja raporteerivad. Muuhulgas avaldatakse mahukaid ja põhjalikke ülevaateid metsadest ja metsandusest kogu piirkonnas[8], andmed on avalikult kättesaadavad ka iga riigi kohta. Samuti osaleb Eesti 1991. aastast ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni töös, kus samuti metsa ja puiduga seotud küsimusi käsitletakse ja seotud andmeid kogutakse ja hallatakse[9].

Mets ülaltvaates, ühel ja teisel pool kraavi. Foto: Janek Laanemäe
Milline on meie metsa tervislik seisund? Foto: Janek Laanemäe

Andmeid kasutades peab olema teadlik nende võimalikest puudustest

Erinevaid andmeid, sõltuvalt nende iseloomust ja kogumise metoodikast, iseloomustab mingi määramatus või mõõtmisvea olemasolu. Andmetel on mingi täpsusaste ehk ulatus, mida nende andmetega kirjeldada saab. Kui andmeid kasutada, peab olema teadlik andmete võimalikest puudustest. See on vajalik, et hinnata kas neid andmeid on võimalik konkreetse probleemi või olukorra kirjeldamiseks kasutada. Ning alati on andmete taga kontekst.

Kui boreaalses vööndis võib pidada surnud puidu ja lagupuidu mahu suurenemist metsades heaks märgiks elurikkuse seisukohast, siis kogu Vahemere piirkonnas tähendab see hoopis väga suurt tuleohtu. Samuti on erinevad sotsiaalmajanduslikud tingimused st metsandusel on igas riigis ajalooliselt välja kujunenud oma roll ja olulisus. Kui soovida ülevaadet Euroopast, kui tervikust, piisab ilmselt vabalt kättesaadavatest kaugseire võimalustest. Aga ka sel puhul ei tohi unustada seda konteksti. Kui sellised vahendid on täna olemas, siis milleks soovitakse kehtestada riikidele siduvaid kohustusi, kus andmeid kogutakse Brüsseli jaoks maaüksuse täpsusega?

Peatselt hakkavad meie oma ametkonnad usinalt tööle, et eestlaseid informeerida Komisjoni uuest metsaseire määrusest ning algatatakse Eesti tagasiside koostamine, mis kulmineerub riigi seisukohtade kinnitamisega Riigikogus. Metsandus sh metsaandmete kogumine ja haldamine on liikmesriikide pädevuses ja nad saavad selle tööga täna kenasti hakkama. Meil on kõrgelt haritud ja väga head valdkonna spetsialistid. Nii Eesti kui teised riigid saavad oma metsa andmete kogumise ja vajadusel ühtlustamisega hakkama ilma Euroopa Komisjoni poolse ebaproportsionaalse sekkumiseta.

Artikkel ilmus MAK 2014-2020 „Teadmussiirde pikaajaline programm põllumajanduse, toidu ja maamajanduse tegevusvaldkonnas“ raames. Rahastamisallikas: Euroopa Maaelu Põllumajandusfond (EAFRD).