Trendid ja konkurentsivõime Eesti põllumajanduses

Allikas: Arenguseire Keskus (22.08.2025), Eesti Maaülikool (27.08.2025)

Arenguseire Keskus toob värskes lühiraportis välja, et hoolimata investeeringutest ja tootlikkuse kasvust on Eesti põllumajandustootjad kahjumis. Konkurentsivõimet vähendavad kulude kasv ja madal toorme väärindamise tase.

Toetused on aidanud, ent kasumisse pole jõudnud

Arenguseire Keskuse uuringute juht Uku Varblane tõdes, et toetused on aidanud põllumajandustootjatel investeerida ja tootmismahte suurendada, kuid sellele vaatamata pole sektor viimastel aastatel kasumisse jõudnud. “Põllumehed varustavad elanikke kvaliteetse ja väärtusliku toiduga ning tagavad Eesti toidujulgeolekut, kuid samas peavad nad tootma rahvusvaheliselt konkurentsivõimelist toodangut ning oma saadusi võimalikult kõrgelt väärindama,” tõi Varblane välja.

Eesti tugevusteks on teraviljakasvatus ja piimatootmine, kuid nendes valdkondades eksporditakse pigem madalamalt väärindatud saadusi nagu näiteks toorpiim. Väärindatud toodete osakaal ekspordis on alates 2018. aastast vähenenud 55 protsendilt 48 protsendini. Väärindatud toodete osakaal ekspordis on kõrgeim piimatoodete seas, moodustades umbes 60%, samas ka see jääb alla imporditud piimatoodetele, kus väärindatud toodete osakaal ulatub ligi 70%ni. 

Eesti piimandussektor otsib võimalusi tootearenduseks, kuid ettevõtete väiksuse tõttu on raske välismaiste kontsernidega konkureerida. Toodangu väärindamise võimalusi napib ka teraviljakasvatuses, kus lihtne jahu tootmine ei tasu end ära, kuid suurte töötlemisüksuste rajamiseks napib finantse. Põllumajandustootmise tulevikusuundadeks on kõrvalsaaduste kasutuselevõtt ja tootearendus, sealhulgas mahetootmises. Eestil on head eeldused arendada segatootmist (nt teravili, piim ja biogaas) ja ringbiomajandust.

Lühiraport põhineb Arenguseire Keskuste tellitud uuringul: Värnik, R., Aleksandrova, O., Lillemets, J., Lemsalu, K., Hiir, K., & Kiisk, T. (2025). Eesti põllumajandussektori konkurentsivõime analüüs rahvusvaheliste väärtusahelate võtmes. Eesti Maaülikool.

Edu toob kodumaine töötlemine

Põllumajanduse tootlikkuse raporti koostamise juht ja maamajanduse ökonoomika tenuuriprofessor Rando Värnik toob esile, et Eesti suudab katta oma teravilja- ja piimatoodete vajaduse sisemaise tootmisega, kuid liha ja aedviljade puhul on sõltuvus impordist jätkuvalt suur. Eesti põllumajandus- ja toidusektori tootlikkus ja investeeringute maht on kasvanud, aga kasumlikkus on tootmissisendite kulude kasvu ja toorme väärindamise madala taseme tõttu ebastabiilne.

Toidujulgeolek ei seisne pelgalt tootmismahus, vaid ka töötlemise- ja logistikavõimekuses. Kiiresti riknevate toodete, nagu liha ja piima puhul on tähtis, et need suudetaks töödelda kohapeal – vastasel juhul ei ole välisturgudest sõltumatu toiduga varustatus realistlik. Paraku ekspordib Eesti endiselt suures mahus toorpiima ning impordib kallimaid, kõrgelt väärindatud piimatooteid. Selle muutmiseks on vaja arendada kodumaist töötlemisvõimekust, suurendada teadus- ja arendustegevuse sidet tootmisega ning kasutada paremini kõrvalsaadusi, näiteks vadakut või sõnnikut. Uuringu järgi on seakasvatus Eestis kriitilises seisus ning vajab kiiret tuge.

Põllumajandustootmise tulevikusuund on kõrvalsaaduste senisest ulatuslikum kasutuselevõtt. Ringbiomajanduse põhimõtete rakendamine – näiteks loomse sõnniku väärindamine biogaasiks – aitab samal ajal nii toidujulgeolekut kui ka energiasõltumatust parandada. Biogaasi tootmine on eriti tõhus mitmekesistatud segatootmisega ettevõtetes, mis kombineerivad teravilja-, piima- ja energiatoomist. Sellised mudelid tõmbavad ligi ka investoreid, kes on valmis panustama just jätkusuutlikku ja kohaliku lisandväärtusega tootmisesse.

Eesti on mahepõllumajandusmaa osakaalu poolest Euroopas teisel kohal. Selle potentsiaali täielikumat ärakasutamist piirab aga kodumaise töötlemisvõimekuse puudus, milleta kahaneb loodava lisandväärtuse kogus. Eesti mahepõllumajanduse edasine areng eeldab keskendumist Eesti agroklimaatilistesse tingimustesse sobivatele kultuuridele, näiteks mahekaerale.

Põllumajandust nähakse sageli madala kasumlikkusega tegevusalana, kuid tegelikult on see valdkond, kus tehnoloogiline areng ja teadmistepõhine juhtimine loovad võimaluse maapiirkondades väärikaks sissetulekuks. Praktiline kogemus näitab, et teadus- ja arendustöö edendamine, kasvõi aretustoetuse vormis, tugevdab tootjate konkurentsivõimet. Muu seas on noorte kaasamine ja haridusvõimaluste arendamine samuti toidujulgeoleku võtmetegurid, sest nendeta ei ole tagatud põllumajandus- ja toidutootmise jätkusuutlikkus.

Eesti põllumajanduse peamised lisandväärtuse loomise võimalused peituvad kvaliteetses toormes ja toiduohutuses, mille ärakasutamine eeldab toidutarneahela tasakaalustamist, et riskid ja tulud jaguneksid õiglasemalt. Eesti toidujulgeolek ei ole eraldiseisev teema, vaid see on otseselt seotud kodumaise tootmise konkurentsivõime ja stabiilsusega. Tarneraskusi ei leevenda üksnes lühiajalised varud, vaid püsiv võimekus kiiresti suurendada siseriiklikku toidutootmist. Eesti soodsad looduslikud tingimused annavad selleks eelduse – kuid ainult siis, kui riik, tarbijad ja tootjad tegutsevad ühise eesmärgi nimel.