Avaldatud: 26. jaanuar 2022Kategooriad: Loomakasvatus, UudisedSildid: , , ,

Allikas: Doktoritöö, Maria Soonberg
2021, Tartu

Maria Soonberg uuris oma 2021 aastal kaitstud doktoritöös, kuidas uude söötmisgruppi viimine mõjutab lehmade heaolu – toitumist, sotsiaalseid suhteid, agresiivsust ja rünnaku sihtmärgiks sattumist.
Suurtes piimafarmides jagatekse lehmad piimatoodangu, laktatsioonifaasi või oodatava poegimiskuupäeva alusel söötmisgruppidesse. Erineva toodangutasemega loomad vajavad erineva koostisega sööta ning nii on loomakasvatajal nende vajadustele lihtsam vastu tulla. Lehmade viimine ühest rühmast teise mõjutab nende söömust, piimatoodangut ja heaolu . Esmapoegijad kannatavad muutuste tõttu rohkem, kui korduvpoegijad.

Punase-valgekirju piimaveis
Korduvpoeginud lehmad elavad ümber grupeerimist paremini üle, kui mullikad ja esmapoegijad. Foto: Triin Laanemägi

Kokku vaadeldi loomi kolme erineva katse jooksul. Katsete tulemused kinnitavad seda, mida ilmselt iga tähelepanelik loomapidaja isegi märganud on – loomade viimine uude gruppi toob endaga kaasa negatiivset stressi, loomad peavad uute olude ja uute rühmakaaslastega kohanema ning omavahelised suhted paika saama. Päris üllatusena ei tohiks tulla seegi, et mullikad ja esmapoegijad jäävad vanematele lehmadele sageli alla, rünnakute sihtmärgiks, pääsevad vähem sööma, liiguvad rohkem ringi ja puhkavad vähem. Omamoodi huvitav tulemus räägib sellest, et uue grupiga kohanemise võime on individuaalne – mõned võtavad asja rahulikumalt, kui teised. Need lehmad, kes on agresiivsemad ühtedes oludes on tõenäoliselt agresiivsed ka teistes oludes.

Uue söötmisgrupi mõju loomade aktiivsusele

Grupeerimine ja söötmiskoha vahetus muutsid lehmad rahutumaks. Rühma uustulnukad tegid rohkem samme, lamasid ja tõusid püsti sagedamini, kui vanad olijad. Lehmade aktiivsus vahetult peale poegimist kasvas viis korda võrreldes poegimiseelse ajaga, kusjuures esmapoegijad olid tunduvalt rahutumad. See tulenes tõenäoliselt sellest, et esmapoegijate elukorralduse muudatus on nende jaoks kokkuvõttes suhteliselt suurem, kui korduvpoegijatel.

Põhuallapanu on lehmale mugavam

Võrreldes loomade käitumist asemete ja põhuallapanuga aedikus, selgus, et nii lehmad kui ka mullikad lamasid rohkem põhuallapanuga (50,5%) kui asemetega aedikus. Seismisele kulutatud aeg oli asemetega aedikus märgatavalt pikem kui põhuallapanul. Varasemad uurimused on täheldanud samasugust tendentsi – lamamise aeg pehmemal asemel pikeneb. Lehmad eelistavad põhuallapanuga aedikut asemetega aedikutele või põhu- ja liivaallapanuga asemeid kummist mattidele ja madratsitele. Selles osas mullikad ja lehmad üksteisest ei erinenud.

Mullikad sageli peksupoisiks

Lehma dominantsus on seotud tema vanuse, kehakaalu, rinnaku ümbermõõdu ja karjas viibitud ajaga. See mängib tähtsat osa loomade omavahelises sotsiaalses käitumises nii praeguses grupis kui ka uude gruppi viimisel.

Hierarhias allpool olevad loomad kulutasid söömisele vähem aega, mis näitab, et sotsiaalne positsioon karjas võib mõjutada söödalava juurde pääsemist. Söödalaval rünnatakse ja aetakse rohkem minema esmaspoeginud kui korduvalt poeginud lehmi. Grupi suurus mängib selles oma osa, sest kui lehmadele anda söödalaval rohkem ruumi, siis agressioon väheneb. Agressiivne käitumine
on suuresti tingitud ka farmis väljakujunenud töörutiinidest. Näiteks söötmise ja lüpsile minekuga kaasneb tavapäraselt rohkem agressiooni.

Tiined mullikad olid võrreldes lehmadega vähem agressiivsed ja agressioon oli pigem suunatud nende vastu. Lehmad, kes olid ühes grupis agressiivsemad olid seda ka teises grupis ning vaatlustest tulid välja ka kindlad ründaja-rünnatava paarid.

Sõprussidemed rühmakaaslaste vahel

Samas grupis olevad lehmad ei paikne üksteise suhtes enamasti juhuslikult. Lehmad eelistavad teatud lehmade seltsi teistele. Põhjus võib peituda omavahelises sarnasuses. Näiteks on nad sarnase kehamassi ja piimatoodanguga, sama tõugu või samade vajaduste ja eelistustega. Lehma vajadus viibida teatud ajal teatud kohas võib ära määrata tema eelistused kaaslaste suhtes.

Igal katseperioodil täheldati mitut paari lehmi, kes hoidsid rohkem üksteise lähedusse, kuigi need ei olnud alati ühed ja samad lehmad. Keskmine distants vaatluse all oleva lehma ja ta lähima naabri vahel oli üks meeter. Mullikate ja lehmade distantsis erinevust ei leitud. Põhuallapanu grupis paiknesid loomad üksteisele lähemal, kui lamamisasemetega grupis.

Põhikarja tulek

Lehm ja vasikas põhuallapanul. Foto: https://livestock.extension.wisc.edu/

Pärast poegimist põhikarja jõudes kulutasid esmaspoeginud lehmad söömisele vähem aega. Esmaspoeginud lehmad viibisid söödaküna juures keskmiselt 9,0% ning korduvalt poeginud lehmad vastavalt 31,7% kogu vaadeldud ajast. Erinevus tuli rohkem esile esimesel päeval pärast lehma põhikarja toomist.

Sõltumata poegimiste arvust on lehmade jõudmisel põhikarja väga tähtis, et neil oleks tagatud kerge ligipääs söödale. Uurimused näitavad, et 5–7 päeva enne poegimist väheneb lehmade kuivaine söömus kuni 30% ja peaks kiiresti suurenema kuni 21 päevani pärast poegimist. Pärast poegimist on lehmal tähtis jõuda nii kiiresti kui võimalik energiabilansi tasakaaluni (st 0-bilansini). Kui pärast poegimist pole lehmadele tagatud kerge ligipääs söödale, on neil suurem risk pikaajalisemaks negatiivseks energiabilansiks, mida on seostatud tervise- ja sigimisprobleemide ning üldise heaolu halvenemisega. Mitmed autorid on soovitanud põhikarja toodud äsja poeginud, eriti esmaspoeginud lehmi eraldi grupeerida, et nad harjuksid uue keskkonnaga.

Mullikad ja esmaspoeginud lehmad ei ole grupeerimisega sageli harjunud. Vasikaid mitu korda ümber grupeerides on täheldatud vähem agressiooni võrreldes mullikate või lehmade grupeerimisega. Tundub, et varasem grupeerimise kogemus vasikana valmistab neid lehmana ette edasiseks gruppidesse jaotamiseks, kuigi võrreldes vasikatega sageneb suguküpsuse saabudes agressiivne käitumine.
Pärast poegimist viiakse esmaspoeginud lehmad esimest korda põhikarja, kus nad peavad kõigepealt leidma oma positsiooni karja hierarhias. Lisaks sellele tuleb neil harjuda lüpsmisega. On kindlaks tehtud, et grupeerimine mõjutab rohkem hierarhias keskmisel ja madalamal positsioonil olevate lehmade piimatoodangut.

Uude gruppi siirdumise mõju söömiskäitumisele

Piimalehma söömiskäitumist mõjutavad mitmed tegurid nagu asustustihedus, karja koosseis, hierarhia, sööda väljanägemine, söötmissüsteem ja seadmed, võitlus sööda ja vee pärast ning söömiskohtade ja jooturite arv. Lehmad kohandavad oma söömiskäitumist vastavalt füsioloogilistele ja keskkonnast tulenevatele teguritele.

Esimeses katses söömiskäitumist ei hinnatud, aga kinnislehmade aedikus ei olnud piisavalt ruumi, et kõik lehmad oleksid mahtunud koos sööma. Kuna teadaolevalt sünkroniseerivad lehmad oma käitumist, siis võis see põhjustada frustratsiooni just hierarhias madalamal positsioonil olevatel lehmadel, sest juurdepääs söödale võib olla isegi tähtsam kui sööt ise. Lehmad, kes tulid lüpsilt ning olles harjunud sööma teatud künadest, ei saanud neile enam ligi ja pidid leidma uued künad. Kuna suurim konkurents söödale on selle etteandmisel ja peale lüpsilt tulekut, siis leidus lehmi, kes peale lüpsilt tulekut ei leidnud esimese korraga uusi neile avanevaid künasid, mistõttu läksid asemetele puhkama. Siinjuures tasuks ka arvestada esmaspoeginud lehmadega, kes on aeglasemad sööjad kui korduvalt poeginud lehmad. Sellepärast tasuks neid grupeerida eraldi korduvalt poeginud lehmadest, et neil oleks vaba ligipääs söödale ja seetõttu ka võimalikult lühike negatiivse energiabilansi periood.

Kokkuvõte

Söötmiskoha ja -ratsiooni muutumine grupi sees mõjutab lehmade käitumist. Korduvalt poeginud lehmadega võrreldes oli suurem mõju esmaspoeginud lehmadele. Söötmisgrupi muutus mõjutas tugevamalt mullikaid/esmaspoeginud lehmi, ent muutust käitumises täheldati ka lehmadel. Hierarhias madalamal positsioonil olevatel lehmadel pole võimalik valida endale sobivat kohta söödalava ääres ning süüa nii palju ja kaua kui nad sooviksid.

Lehma uude gruppi viimine mõjutas tema söömust, piimatoodangut ja heaolu. Arvesse tuleks võtta iga lehma iseloomu. Kolmandast katsest järeldus, et lehmad, kes olid ühes söötmisgrupis agressiivsemad/ rünnatavamad olid seda ka teises. Sama suundumust täheldati ka lamamise kohta, lehmad, kes lamasid asemetega grupis rohkem, tegid seda ka põhuallapanuga grupis. Lehmade sotsiaalset suhtlust hindava lähima naabri vaatluse tulemusel leiti, et paarid ei olnud püsivad, kuid igal vaatlusperioodil täheldati teatud lehmi, keda nähti rohkem viibimas üksteise läheduses.

Toimetaja: Liina Ulm
26.01.2022

Viimased uudised

Arhiiv

Pikk.ee uudiskirjaga liitumine.

Isikuandmeid töötleme vastavalt Isikuandmete töötlemise põhimõtetele

Täpsem liitumisvorm on leitav https://www.pikk.ee/liitu-uudiskirjaga/