Allikas: novaator.ee, Airika Harrik
29.07.2022
Kliimamuutuse mõjul on nii talved kui ka kevaded Läänemeres üha soojemad. Kuna see ei sobi kindlaid arengutingimusi vajavatele räimevastsetele, on värske uuringu põhjal oodata siinse räimeasurkonna hääbumist. Teisalt hõivab räime elupaiku tema edukamalt sigiv konkurent kilu, kelle saaki kalurid räimeks kipuvad deklareerima.
“Ega me räimest ja kilust eraldi eriti rääkida ei saagi, sest nad mõjutavad üksteist väga palju,” ütleb Tartu Ülikooli meresüsteemide kaasprofessor Timo Arula. Kilu on tema sõnul viimasel aastakümnel agressiivselt tunginud aladele, kust teda aastakümnete eest harva esines. Sealhulgas konkureerib kilu nüüd toidu ja elupaiga nimel ka Liivi lahe põlisasuka räimega.
Läänemere räimel on Arula sõnul aga teisigi muresid. Hiljuti koos Tartu Ülikooli ja Marylandi Ülikooli kolleegidega valminud teadustöös osutab ta muutunud kliimarežiimi mõjule Pärnu lahe räimevastsetele. Kui varem tõotas pehme talv just head räimeaastat, siis nüüd see teadmine enam ei päde.
Vesi ei mäleta enam talve
“Veel 1990. aastatel ja 2000. aastate alguses näitasid erinevad aegread ja matemaatilised mudelid, et võime väga head räime arvukuse suurenemist oodata siis, kui on võrdlemisi soojad talved,” sõnab Timo Arula. Samas toimus Läänemeres enne 1980. aastate lõppu suur kliimarežiimi nihe, mille järel on talved üldiselt üha soojemaks saanud. Näiteks 2020. aastal koguni jääd Pärnu lahele ei tulnudki – see on Arula sõnul teadaolevalt esimene selline talv.
"Veel 1990. aastatel ja 2000. aastate alguses näitasid erinevad aegread ja matemaatilised mudelid, et võime väga head räime arvukuse suurenemist oodata siis, kui on võrdlemisi soojad talved."
Soojem talv tähendab ka soojemat kevadet. Kaasprofessori sõnul on ka lahesuurusel veemassil piltlikult öeldes oma mälu. “Kui suur veemass talvel ikka hästi sügavale maha jahtub, siis olgu kevadel kui tahes soe, võtab veel soojenemine varakevadel natuke kauem aega,” selgitab ta. Kui aga vesi talvel õieti ei külmugi ja kevadel saabuvad kohe soojad päikeselised ilmad, soojeneb sealne vesi samuti varem.
Eriti kehtib see kaasprofessori sõnul madalaveeliste lahesoppide kohta nagu Pärnu laht. Võrreldes Läti või Saaremaa rannikuga on just Pärnu laht olnud Liivi lahes räimeasurkonna häll. “Sellised madalaveelised poolsuletud soojad lahesopid on räimevastsetele senimaani pärast külmasid talvesid ideaalseid tingimusi pakkunud just toitumise ja arengu osas,” põhjendab Arula.
Räim on tema sõnul nimelt capital breeder ehk organism, kes sigib sobivate tingimuste saabudes ühe korraga. “Ta paneb nii-öelda kõik munad ühte korvi ehk kogu marja korraga merre,” kirjeldab kaasprofessor. Merre heidetud marjast areneb embrüos väike eelvastne, kes ühel hetkel sealt koorub.
Räime eripärase riskimaandamis-strateegiana on tema eelvastsel lõua all rebukott, millest esimestel elupäevadel toituda. “Rebukotiga jääb talle väike paindlikkus või ajaline aken,” seletab Arula: “Kui ta nüüd läheb üle välistoitumisele, peavad meres olema juba talle sobivad tingimused, et ta saaks seal kohe toituma hakata.” Kuna mingeid muid energiavarusid vastsel endal pole, siis talle sobiva välistoidu puudumisel vastne hukkub või pistavad kiskjad ta nahka.
"Kui vesi 16 kraadist ülespoole soojenema hakkab, tekivad räimevastsel ainvahetuslikud ja südametöö häired."
Eelvastse arenguetapile järgneb vastsestaadium ja sellele omakorda veel suurema vastse ehk Arula uuritud postflexion larvae staadium. Uurija võttis oma töös eeskuju Hamburgis tegutsevatest Saksa kolleegidest, kes on Läänemere lääneosa räime põhjal samuti näidanud, et nihkuv kevad toob neile hoopis kidura räime põlvkonna.
“Kui vesi 16 kraadist ülespoole soojenema hakkab, tekivad räimevastsel ainvahetuslikud ja südametöö häired. Ta on tundlikum ega suuda veest vajalikul määral lahustunud hapnikku elutegevuseks piisavalt omastada,” sedastab Arula. Kalade toimetulek on nende keskkonna temperatuuri ja hapnikuga tihedalt seotud ehk nad vajavad eluks sobivat ökofüsioloogilist välja. Sobivamast kõrgem temperatuur häirib kalade talitlust. “Nad ei suuda seal toituda ega kasvada ja sinna see arvukas räimepõlvkond sellistel aastatel kaob,” tõdeb uurija.
Kliima ja seeläbi ka Läänemere soojenemise trend on tema sõnul sirgjooneline ja kiire. Suisa nii kiire, et ühe sessiooni jooksul soojeneb vesi 16-kraadini iga aastakümnega viis päeva varem. “Siit tõstatub õigustatud küsimus: kui kõik muutub varasemaks, tuleb räim ju lihtsalt varem kudema, vastsed satuvad varem oma sobivasse ajaaknasse ja võib-olla ongi kõik korras,” arutleb kaasprofessor.
Kuigi mingil määral saavad kalad oma arenguga seotud sündmusi tõesti nihutada, siis tuleviku ennustamisel jäävad nad Arula sõnul hätta. “Kuue või kaheksa kraadi juures, mis on kõige sobivam kudemiseks, nad tulevad ja koevad ära, aga ette nemad ei näe, milliseks need tingimused vastsetele kujunevad paar nädalat hiljem,” ütleb ta. Nii jäävadki kooruvad vastsed hukutavalt sooja vette.
Kiluvõileb tõrjub soolaheeringa laualt
Soojeneva vee taustal on Läänemere võtmetegijaks kujunenud agressiivsema käitumise ja paindlikuma ökoloogiaga kilu. Erinevalt räimest on evolutsiooniliselt noorem kilu portion breeder ehk portsjonkudeja. “Ta ei pane nii-öelda kõiki mune ühte korvi, vaid koeb pikema perioodi jooksul väikeste portsjonitena. “Sellega ta vähendab riski, et mingi konkreetne hulk marja ebasobivatesse tingimustesse sattudes sureb,” täpsustab kaasprofessor.
"Isegi Pärnu lahes, kus kilu on haruldus, on katsetraalimistes vahel lihtsalt pool traalitäit kilu."
Kuna kilu hajutab väljakutseid esitava kevade tingimustes marja, pole tema Arula sõnul kliimamuutusest nii palju pihta saanud. “Kilu arvukus Läänemeres ja suurenenud konkurents räimega toidubaasile Läänemere keskosas on tinginud selle, et kilu on hakanud tungima väikestesse lahtedesse nagu Liivi laht,” osutab ta.
Kui varem hoidis kilu väikestest lahtedest eemal, sest nende vesi oli talle liiga mage, siis nüüd on kilu toiduotsinguil jõudnud ka Pärnu lahte. “Isegi Pärnu lahes, kus kilu on haruldus, on katsetraalimistes vahel lihtsalt pool traalitäit kilu,” märgib Arula. Liivi lahe räimepüüki ähvardab seevastu kokkukuivamine.
Ehkki Liivi lahe räime asurkond on Arula sõnul näiteks muu Läänemerega võrreldes isegi veel heas seisus, ei maksa enne õhtut hõisata. “Nüüd oli meil ka esimene aasta, kus Pärnu ja Kihnu piirkonna rannakalurid püüdsid täis kohati ainult 50 protsenti neile eraldatud räimekvoodist,” sõnab ta. Püügivarustusse investeerinud ja kindla tuluga arvestanud kaluritele on see tohtu majanduslik tagasilöök.
“Kui nad nüüd ainult 50 protsenti saagist realiseerivad, siis arvan, et lähiaastatel näeme järjest rohkem, kuidas kalurid hakkavad nootasid varna riputama ja otsivad väljapääsu teistesse sektoritesse ümber asudes,” pakub Arula.
Kilumüük räime sildi all
Teisalt annavad saagiga tasa tegemata jäänud investeeringud hoogu traalpüügi saagiga manipuleerimisele ning on poolavalik tõde, et osa kilusaake deklareeritakse räimena. Teadlaste regulaarselt võetud proovid kinnitavad seda Timo Arula sõnul kahjuks sagedamini, kui sooviks. “Proove võttes näeme, et traallaevade saakides liikide vahekorrad on tegelikult teistsugused, kui neid on raporteeritud,” märgib ta. Samas jäävad järelevalve käed siinkohal tema sõnul lühikeseks.
"Proove võttes näeme, et traallaevade saakides liikide vahekorrad on tegelikult teistsugused, kui neid on raporteeritud."
Kui kevade algust inimene tagasi paika nihutada ei saa, siis üks võimalik lahendus oleks Arula sõnul püüda kilu rohkem, kui rahvusvaheline mereuurimise organisatsioon ICES-i Euroopa Komisjonile soovitab. See lahendus kukub kaasprofessori sõnul aga läbi, sest ülejäänud Läänemere riikidel puudub Eesti ja Lätiga sarnane suur huvi just räimesaakide vastu ning mõlemaid liike püütakse ajal ja veekihtides, kus nad on läbisegi.
“Meil on tugev ajalooline toitumiskultuur räimest, aga maad nagu näiteks Rootsi, Soome või Saksamaa püüavad räime ja kilu segakoondisi massiliselt välja,” võrdleb Arula. Nimetatud riike saagi liigipuhtus eriti ei huvita, sest suuresti teevad nad saagist kalajahu ja sellest omakorda lõhekasvandusse loomset toitu. Pealegi oleks kilukoondistele keskendumine neile igas mõttes praegusest kulukam. “Selles küsimuses kompromissile minna või neile seda peale suruda on praktiliselt võimatu,” ütleb uurija.
Praegu räimepüügis toimuv pole tema sõnul midagi päris uut, sest korra on seda juba läbi elatud seoses tursaga. Teadlased rääkisid kümmekond aastat, et Läänemere idaosas tursal järelkasvu pole ja püük tuleb lõpetada. Tööstusettevõtted survestasid Euroopa Komisjoni Arula sõnul aga püüki jätkama, sest lõpetamine jätaks kümneid tuhandeid inimesi tööta.
“Euroopa komisjonis käis see teema edasi ja edasi, kuni lõpuks oli seis nii vilets, et ikkagi pandi tursapüük kinni. Kas räimega nii drastiliselt läheb, ma täna prognoosida ei oska, ja kindlasti ei ole tarvis räimepüüki sulgeda,” sõnab ta. Küll aga tuleks Arula sõnul teadlaste varajasi signaale või hoiatusi looduse muutumise osas tõsiselt võtta.
Timo Arula ja kolleegid kirjutavad oma uuringust ajakirjas Marine Environmental Research.
Toimetaja: Karmen Ibus
