Inimesi ja loodust tuleb koos kaitsta

Inimesi ja loodust tuleb koos kaitsta

Peaminister ei pea põllumajanduse rohestamist aktuaalseks

Sain just Lõuna-Eesti toiduvõrgustikust kätte oma köögiviljakasti. Kodumaised kartulid, porgandid, peet, kapsas, kõrvits ja lehtsalat. Tean, et nende põldude vahel, kus kasvasid mu köögiviljad, elab ka mitmeid looduslikke liike, kes on ühel või teisel moel põllumehele kasulikud. Tean, et rukkipõllul, millelt pärineb minu koduleiva maherukis, kasvavad rukkililled ja pesitsevad lõokesed. Jah, ma tahan süüa sellist toitu, mille tootmisel on arvestatud ka lillede ja lindudega. Aga ma tean ka, et need lilled ja linnud saavad siin Eestimaal elada vaid sellepärast, et sellel maal elavad inimesed üldse talusid peavad ja toitu kasvatavad.

Lääne-Euroopas on tänapäeval jõutud põllumajanduse intensiivistamisega sinnamaale, et põllu kohal ei lenda kiivitajaid ja lõokesi, tolmeldajaid jääb aina vähemaks ja mitmed tavalised põllulilled on välja surnud. Meil siin Eestis ei ole asjad nii halvad, aga kahjuks liigume meiegi sinnapoole. Õnneks on meil alles veel palju neid väärtusi, mis mujal kadunud. Looduse taastamine on oluliselt kulukam kui säilitamine.

Ootused põllumajandusele Mitmekesine tootmine tähendab ka mitmekesisemat loodust, ent mida Eesti inimesed põllumajanduselt tegelikult ootavad? Kas meie soov on iga hinna eest toota maailmaturule odavat piimapulbrit ja rapsi või on meil põllumajanduspoliitika arendamisel muidki eesmärke, näiteks kohaliku köögivilja ja liha kättesaadavus, maaelu mitmekesisus ja looduskeskkonna säilimine?

Sel aastal oleme põllumajandussaadusi Eestisse toonud üle 150 miljoni euro väärtuses rohkem kui neid Eestist välja viinud. Meil ei kasvatata piisavalt rukist, et küpsetada piisavalt musta leiba, ega piisavalt kartulit ja köögivilju, et kõik soovijad saaksid osta kodumaist. Samas on keskkonnatingimused meil just nende traditsiooniliste toidutaimede kasvatamiseks head ja keskkonnakaitse mõttes oleks mitmekesisem tootmine kindlasti parem. Näiteks Peipsiveeres kasvatatud sibulad on väärtuslik toit ja kultuurinähtus, ent tänu kõrgetele sibulapeenardele on Eestis säilinud ka Euroopas haruldane mudakonn.

Peaminister leidis 9. oktoobril riigikogus, et Eestis ei ole põllumajanduse rohestamine aktuaalne. Eluslooduse seire näitab tegelikult, et on põhjust teisiti arvata. Kui rukkilille näeb maastikus veel siin-seal, siis õrnroosa õiega nisulille on viimastel aastatel leitud veel vaid Kihnu saarelt. Võsa võib meil ju palju olla, kuid põllumajandusmaal elavad hoopis teised liigid kui metsas ja kaitset vajavad need ka Eestis.

Euroopa Komisjoni pakutud „rohestamine” paneks põllumehed kogu EL-i piires telgema kolme asjaga: kasvatama oma põldudel vähemalt kolme põllukultuuri, säilitama püsirohumaad ja määratlema 7% iga tootja maast nn ökoloogilise kasutuseesmärgiga aladena. Nende hulka loetaks näiteks kesa, veepüüde terrassid, maastikule iseloomulikud vormid, puhvervööndid ja metsastatud alad. Need nõuded ei käiks mahepõllumeeste kohta, kuna leitakse, et nende haritav maa pakub niigi piisavalt mitmekesist ja puhast elukeskkonda. Samuti ei peaks neid nõudeid täies mahus täitma ka alla kolme hektarit harivad tootjad.

Oktoobri alguses tsiteeris EPL põllumajandusministrit, kes ütles, et seitsmeprotsendiline rohestamine ei täidaks Eestis oma eesmärki. Siiski oleneb tulemus rakendamisest ja nõude tulevasest täpsustumisest. Ka Eestis on piirkondi, kus tavalised niidutaimed on kadunud ja hiigelpõldude vahele tuleks rajada rohelisi koridore putukate ja taimede levikuks. Teisalt, kui erinevalt tänasest arvestada põllupinna sisse taas põlluservad ja puude-tukad, tähendaks „7% nõue” rohelisemate Eesti piirkondade jaoks vaid seda, et olemasolev tuleb säilitada. Nii et mõneti on „rohestamise” kolli seinale manamisega meil üle pingutatud.

Ühe vitsaga kõigile ei sobi

Teisalt on liikmesriikide loodusväärtused ja keskkonnahädad erinevad. Selle üle, millised on põllumajandusmaastiku mitmekesistamise elemendid, kuidas neid säilitada ja rajada, oleks mõistlikum otsustada liikmesriigi tasemel, mitte Euroopa Komisjonis. Kuid põllumajanduse keskkonnamõjudega tuleb kindlasti ka meil tegelda.

Eesti keskkonnaorganisatsioonid leiavad, et kõige tõhusam viis selleks on EL-i tasemel suunata otsetoetuste „rohestamiseks” ette nähtud vahendid (30% otsetoetustest) maaelu arengukava eelarvesse põllumajanduse keskkonnameetme tugevdamiseks. Põllumajanduse keskkonnameede võimaldaks maksta tootjatele, kes ei tapa mürkidega mesilasi, ei reosta väetistega veekogusid ja harivad põlde linnusõbralikult.

Keskkonnaühendused leiavad, et maaelu arengukava kaudu on kindlasti vaja toetada ka kaitsealadel ja Natura 2000 aladel tegutsevaid inimesi, kes aitavad oma keskkonnasõbraliku majandamisega hoida siinset loodust.

Põllumajanduse toetamiseks mõeldud maksumaksja raha peaks aitama arendada kestvat toidutootmist ja säilitada põllumajanduskeskkonda ja maal elavate inimeste elukvaliteeti. Maa elurikkuse hoidmine pole mingi luksus, see on meie ellujäämise eeltingimus.

Silvia Lotman, Eestimaa Looduse Fondi looduskaitse ekspert

Eesti Päevaleht
 

2012-11-13T10:00:00+00:00Teisipäev, 13. november, 2012|Uudised|