Allikas: Uuendatud suunised, mille alusel artikli koondas H.Tamsalu. METK
Eesti Maaülikooli teadlased on ajakohastanud integreeritud taimekaitse (ITK) suunised, et et pakkuda marjakasvatajatele teaduspõhist tuge säästvamaks ja efektiivsemaks majandamiseks. Integreeritud taimekaitse eesmärk on hoida taimekahjustajate levik majanduslikult põhjendatud läveni, eelistades ennetavaid agrotehnilisi võtteid ning seirepõhist lähenemist.
Käesolev artikkel on kuues sarjast, mis tutvustab neid suuniseid kultuuride kaupa. Köögiviljadest on suunised olemas söögisibulale, küüslaugule, porgandile, kaalikale, söögipeedile ja kõrvitsale; kasvuhoonekurgile, avamaakurgile ning tomatile kasvuhoones. Viljapuudest on kaetud õunapuu, ploomipuu ja hapukirsipuu. Marjakultuuride osas on suunised koostatud maasikale, vaarikale ning mustale ja punasele sõstrale. Lisaks on olemas integreeritud taimekaitse suunised viinapuu kasvatamiseks.
Maasika agrotehnoloogia ja taimekaitse
Maasika kasvatamisel on kvaliteetse saagi ja taimede pikaealisuse aluseks õige kasvukoha valik ning haigusvaba istutusmaterjali kasutamine.
Maasikas eelistab päikesepaistelist, sooja ja tuulte eest kaitstud kasvukohta ning kohevat, õhurikast liivsavi- või saviliivmulda. Vältida tuleks madalamaid liigniiskeid alasid ja orge, kus on suurem öökülmaoht ning haigusrisk, samuti kõrgeid ja kuivi kohti, kus talvine tuul võib lume ära puhuda, põhjustades taimedele külmakahjustusi. Maasikat on soovitatav hoida samal põllul maksimaalselt 3–5 aastat, pidades viljavahelduses vähemalt 4–5-aastast vahet. Eelviljadena tuleks vältida kartulit, ristikut, tomatit, kurki ja hernest, millega maasikal on ühiseid juure- ning närbumistõbesid.
Kasutada tuleb kontrollitud ja sertifitseeritud paljundusmaterjali, mis on analüüsitud taimehaiguste suhtes, tagades ühtlase taimiku ning maksimaalse saagipotentsiaali. Umbrohutõrjeks ja viljade puhtuse tagamiseks on soovitatav kasutada multši ning rakendada tilkkastmissüsteemi, mis hoiab taimiku lehestiku kuivana ja vähendab haiguste leviku riski. Väetamine peab olema tasakaalustatud ja põhinema mullaanalüüsidel, kusjuures eriti oluline on vältida liigset lämmastikku, mis muudab viljad pehmeks ja taimed vastuvõtlikumaks haigustele ning kahjuritele.
Olulisemad haigused on hahkhallitus, jahukaste ja antraknoos. Kahjuritest tekitavad enim muret maasika-õielõikaja, ripslased, punane kedriklest ning maasikalest.
Regulaarset seiret tuleks alustada uute pungade tekkimisest ja teostada seda vähemalt kord nädalas kogu kasvuperioodi vältel. Tõrjes eelistatakse mehaanilisi ja bioloogilisi võtteid, nagu nakatunud taimede kohene eemaldamine, kasureid (röövlestad) ning seirepõhist lähenemist, kus keemiline sekkumine on viimane abinõu.
Vaarika agrotehnoloogia ja integreeritud taimekaitse
Vaarika integreeritud taimekaitses on kriitilise tähtsusega istandiku õige tihedus ja õhustatus ning sanitaarhügieeni meetmete järgimine.
Vaarikas vajab päikesepaistelist, tuulevaikset ja hea niiskusrežiimiga toitainerikast kasvukohta, vältides liigniiskeid alasid, mis võivad istandikule saatuslikuks saada. Istandus tuleks rajada põhja-lõuna suunaliste ridadega, tagades piisava õhuringluse ja maksimaalse päikesevalguse. Vaarikaistandiku uuesti rajamine samale kohale on soovitatav alles 5–6 aasta möödudes. Istutusmaterjalina tuleb kasutada taimepassiga varustatud haigusvabu istikuid, eelistades kahjustajate suhtes vastupidavamaid sorte.
ITK seisukohalt on määravaks taimede harvendamine (umbes 10–12 vart meetri kohta), et vältida liiga tihedat taimikut, mis soodustab varrehaiguste levikut. Väetamisel tuleb vältida liigset lämmastikku suve teisel poolel, et tagada võrsete õigeaegne puitumine ja parem talvekindlus.
Peamised haigused on vaarika-varrepõletik, vaarikarooste ja hahkhallitus. Kahjuritest on ohtlikemad vaarikamardikas, maasika-õielõikaja, vaarikalest ja vaarika-pahksääsk.
Vaatlusi teostatakse iganädalaselt alates juunikuust või õiepungade moodustumisest. Olulised ennetusvõtted on nakatunud ja pahkadega varte järjekindel väljalõikamine ning hävitamine, samuti reavahede harimine, mis aitab vähendada mullas talvituvaid kahjureid. Kahjurite seireks ja arvukuse piiramiseks võib kasutada valgeid liimpüüniseid. Keemilist tõrjet rakendatakse vaid tõrjekriteeriumide täitumisel ja sihtorganismile suunatud preparaatidega, vältides pritsimist massõitsemise ajal tolmeldajate kaitseks.
Kokkuvõte ITK suunistest
Kokkuvõttes kinnitavad uuendatud ITK suunised, et vnii maasika kui ka vaarika puhul tagab kvaliteetse saagi õige agrotehnika, puhas paljundusmaterjal ja järjepidev kahjustajate seire. Keemilisi taimekaitsevahendeid tuleks kasutada vaid viimase abinõuna, eelistades alati ennetavaid ja looduslikke tõrjemeetodeid, et säilitada keskkonna tasakaalu ja marjade puhtust.
Järgnevas artiklis käsitleme teiste kultuuride, näiteks sõstarde integreeritud taimekaitset.
