Veeseadus kohustab loomapidajaid kaitsma pinna- ja põhjavett leostuvate toitainete eest.

Loomakasvataja peab teadma, kas talveperioodil kasutatav loomade söötmis- ja jootmiskoht on ajutine, alaline või paikneb kaitsmata põhjaveega alal ning sellest lähtuvalt arvestama rakenduvate nõuetega.

Alaline ja kaitsmata põhjaveega alal asuv söötmis- ja jootmiskoht peab olema alates 1. oktoobrist 2023 lekkekindel. Lekkekindluses peab veenduma loomakasvataja.

Artikli koostajad: Ann Riisenberg, keskkonnaministeerium; Kerli Ats, Eestimaa Talupidajate Keskliit

Mis on hoone ja mis on rajatis?

Loomapidaja esimene ülesanne on aru saada, kas tema loomad asuvad talveperioodil loomapidamishoones, rajatises või välipidamisalal. (Ehitusseadustik § 3)

  • Ehitis on hoone või rajatis. Hoone on väliskeskkonnast katuse ja teiste välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitis. Rajatis on ehitis, mis ei ole hoone. Ehitis on inimtegevuse tulemusel loodud ja aluspinnasega ühendatud või sellele toetuv asi, mille kasutamise otstarve, eesmärk, kasutamise viis või kestus võimaldab seda eristada teistest asjadest.
  • Loomade välipidamisala on ala, kus loomad viibivad väljaspool loomapidamishoonet ja mille eesmärk ei ole loomade karjatamine vegetatsiooniperioodil. Tuleb arvestada, et näiteks loomapidamishoone juures asuv jalutusala on ka välipidamisala.

Kokkuvõte: kui loomapidaja peab oma loomi talvel loomapidamishoones või ehitises, siis sellele loomapidajale ei rakendu veeseaduse § 171 lõike 2 alusel määrus „Põllumajandusloomade välitingimustes pidamisest lähtuva keskkonnariski vähendamise ja keskkonnaohu vältimise nõuded“. Siiski peab loomapidaja arvestama, et loomapidamishoonest väljaspool asuvale nn loomade jalutusalale rakenduvad siiski eelnimetatud määruse § 3 nõuded.

Eesmärk: määruse eesmärk on vähendada keskkonnariski, vältides toitainete leostumist põhjavette ja pinnaveega ärakannet, samuti pinna- ja põhjavee saastumist virtsa ja sõnnikuga.

Kellele rakendub ja kes peavad nõudeid täitma:

Välipidamisalal peetakse rohkem kui 5 loomühikut (edaspidi LÜ) loomi.

Kellele rakendub ja kes peavad nõudeid täitma

Nõuded välipidamisala söötmis- ja jootmiskohale

Määruses eristatakse nii ajutist kui ka alalist söötmis- ja jootmiskohta. Kui sul on loomapidamishoone ning sa söödad ja joodad loomi väljaspool loomapidamishoonet, siis rakenduvad sellele alale samuti välipidamisala söötmis- ja jootmiskoha nõuded.

  • ajutine söötmis- ja jootmiskoht tähendab määruse mõistes, et see ala ei tohi kahel järjestikusel aastal asuda ühes ja samas kohas. Pärast loomade välispidamisalal pidamise lõpetamist tuleb ajutise söötmis- ja jootmiskoha alune pinnas haljastada vegetatsiooniperioodi alguses.
  • alaline loomade söötmis- ja jootmiskoht paikneb ühes ja samas kohas vähemalt kahel järjestikusel aastal.
  • kaitsmata põhjaveega alal paiknev söötmis- ja jootmiskoht peab vastama alalise söötmis- ja jootmiskoha nõuetele (lekkekindluse nõue peab olema täidetud).

Kontrolli oma välipidamisala söötmis- ja jootmiskoha asukoha põhjaveekaitstust Maa-ameti geoportaalis (kaardirakendused „Geoloogia 1: 50 000“ ja „Geoloogia 1: 400 000“).

Välipidamiseala söötmis- ja jootmiskohta (olenemata sellest, kas tegemist on ajutise või alalise söötmis- ja jootmiskohaga) ei tohi rajada maaparandussüsteemi drenaažitoru kohale, liigniiskele ega üleujutatavale alale; see peab paiknema tasasel maal, vähemalt 50 meetri kaugusel pinnaveekogust, kaevust ja karstilehtrist.

Tutvu oma välipidamisalal paiknevate objektidega Maa-ameti geoportaalis:

NB! Kaardirakendustes kuvatu on informatiivse tähendusega ja lähtuma peab olukorrast looduses! Kui kaardil pole näidatud mõnda objekti (nt karst, allikas jne), mis sinu alal asub, siis tuleb kinni pidada looduses oleva objekti piirangutest!

Selleks, et vältida toitainete leostumist põhjavette ja pinnaveega ärakannet, tuleb söötmis- ja jootmiskohale lisada piisavalt allapanu ja eemaldada sealt sõnnikut vähemalt korra aastas. Piisavaks allapanuks saab pidada olukorda, kus välipidamisala söötmis- ja jootmiskoht on puhas ja kuiv. Jälgida tuleb, et virtsavesi ja virtsaga segunenud vihama/lumesulamisvesi ei niriseks ega voolaks keskkonda. Loomakasvataja peab mõtlema välja sellise tehnoloogilise lahenduse, mis täidab seda eesmärki.

Fotol on näha, et loomade söötmis- ja jootmiskohal on tekitatud oht keskkonnale. Foto: keskkonnaamet  Fotol on näha, et loomade söötmis- ja jootmiskohal on tekitatud oht keskkonnale. Foto: keskkonnaamet

Neil keskkonnaameti fotodel on näha, et loomade söötmis- ja jootmiskohal on tekitatud oht keskkonnale. (Fotod: Keskkonnaamet)

Alaline söötmis- ja jootmiskoht peab olema lekkekindel. Ehitamisel peab kasutama materjale, mis tagavad lekkekindluse söötmis- ja jootmiskoha kasutusaja vältel. Lekkekindluse eesmärk on tekitada isolatsioonikiht loomade söötmis- ja jootmiskoha ning pinnase vahel. Kui siiani on lekkekindluse puhul räägitud peaasjalikult betoneerimisest, siis tegelikult võib kasutada erinevaid lahendusi. Mõnel juhul võib betoon olla ainuke lahendus, teisel juhul saab vajaliku tulemuse näiteks tihendatud pinnase ja geotekstiili kasutamisega.

Allolevatel keskkonnaameti fotodel on loomapidamishoone, mille kõrval asuvas loomade välipidamisalas pole söötmis- ega jootmiskohta. Välipidamisalal on tekitatud keskkonnaoht.

Fotol on loomapidamishoone, mille kõrval asuvas loomade välipidamisalas pole söötmis- ega jootmiskohta. Välipidamisalal on tekitatud keskkonnaoht. Foto: keskkonnaamet  Fotol on loomapidamishoone, mille kõrval asuvas loomade välipidamisalas pole söötmis- ega jootmiskohta. Välipidamisalal on tekitatud keskkonnaoht. Foto: keskkonnaamet

Mis tähendab lekkekindel? Küsi nõu.

Lekkekindluses peab veenduma loomakasvataja. Kindlasti saab nõu anda selle valdkonna ekspert, kes oskab arvesse võtta konkreetse koha eripära, loomade arvu ja muid olulisi asjaolusid. Nõu võib küsida näiteks Eesti Maaülikooli maaehituse õppetooli juhilt Toomas Tammelt (553 7901, toomas.tamm@emu.ee) ja emeriitprofessor Jakub Kõolt (731 3176, jakub.koo@emu.ee).

Söötmis- ja jootmiskoht on olemuselt sarnane sõnnikuaunale

Söötmis- ja jootmiskoha nõuete väljatöötamisel lähtuti sõnnikuauna paiknemise nõuetest: sõnnikuauna paigutamine samale kohale kahel järjestikusel aastal on keelatud. Kui aga loomi peetakse, sh söödetakse ja joodetakse aasta aastalt ühes ja samas kohas, saab seal tekkivat koormust ja pidamisviisi võrrelda loomade pidamisega loomapidamishoones. Loomapidamishoonetes loomade pidamisel on veeseaduses kaks olulist nõuet:

  • loomapidamishoone peab olema lekkekindel;
  • loomapidamishoonetes, kus peetakse alates 10 LÜ loomi (alates 1.01.2023 alates 5 LÜ loomi), peab olema lekkekindel sõnnikuhoidla, mis mahutab vähemalt 8 kuu sõnniku.

NB! Loomapidamishoones loomade pidamisel kohaldub loomapidamishoone ja sõnnikuhoidla nõue. See ei kohaldu alalise söötmis- ja jootmiskohale. Sõnnikule, mis on söötmis- ja jootmisalalt kokku lükatud, rakendub sõnnikuaunas hoidmise nõue (veeseaduse § 165).


Info on mõeldud peamiselt lamba- ja lihaveisekasvatajatele.

Artikkel ilmus esmalt Põllumehe Teatajas, juuni 2021
Väljaandmine “Teadmussiirde programm põllumajanduse, toidu ja maamajanduse tegevusvaldkonnas” raames, toetab Euroopa Liit

Eestimaa Talupidajate Keskliit Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda  Eesti maaelu arengukava 2007-2013 logo koos Euroopa Liidu embleemiga