Allikas: projekt COREnet. Autor: Diego Giuliani
Pärast kahte elu muutvat õnnetust muutsid Marc De Boey ja tema abikaasa raskused võimaluseks – muutsid oma loomafarmi edukaks jäätiseäriks. Lühikeste toidutarneahelate nõustaja juhendamisel ühendasid nad jätkusuutlikkuse, turismi ja kohaliku koostöö, et näidata, kuidas maapiirkondade innovatsioon saab kasvada pelgalt vastupidavusest.
Ijshoeve De Boey on multifunktsionaalne talu, mis toodab ja müüb mahejäätiseid. Kuid selle edu taga peitub vastupidavuse lugu –lugu perekonnast, kes muutis korduva ebaõnne uueks alguseks.
Piimakarjapidaja unistus jäätisest
Umbes tunni kaugusel Antwerpenist ja kümne kilomeetri kaugusel lähimast külast asub talu Sint-Gillis-Waasi vallas, Ida-Flandrias. Nelikümmend aastat tagasi hõlmas talu 20 hektarit, kus Marc De Boey isa kasvatas peamiselt piimakarja. Marc võttis talu üle 1982. aastal ja laiendas seda aastakümnete jooksul ja soovis jätkuvalt kasvada. Kuid saatusel olid teised plaanid. 2011 aastal juhtus autoõnnetus, mis vähendas oluliselt tema naise Christine’i töövõimet. Neli aastat hiljem muutis tõsine tööõnnetus kõik taas: uue lauda ehitamisel murdis Marc jala- ja pahkluu enam kui 115 kohast. „Meie õnnetused olid tõeline pöördepunkt. Pidime ümber mõtlema tuleviku, oma rahavoo ja mis on tegelikult võimalik,“ meenutab ta.
Õnnetused veensid Marci ja Christine’i, et on aeg ellu viia kauaoodatud unistus – alustada käsitööjäätiseäri. „Meil oli üsna selge idee, aga me tulime täiesti teisest maailmast, seega oli see tõeline väljakutse – hüpe tundmatusse. Vajasime professionaali, kedagi, kes aitaks meil oma plaane kujundada ja mõista, kas need on teostatavad,“ selgitab Marc.
Nõustajaga kohtuti 2011. aastal lühikeste toidutarneahelate teemalisel kohtumisel: Patrick Pasgang, Belgia põllumeeste liidu Boerenbond konsultant ja projekti COREneti aktiivne liige. „Minu peamine ülesanne on nõustada põllumehi, kes tegelevad multifunktsionaalse põllumajandusega – tegevustega, mida korraldada lisaks esmasele toidutootmisele, “ selgitab ta. „Valdkond ulatub toodete erinevatest müügikanalitest kuni tootmise integreerimiseni puhke-, turismi- või haridustegevustega .“
Patricku abiga muutsid Marc ja Christine oma ärimudelit ja panid aluse uuele ettevõtmisele: muuta oma talu külastajatele orienteeritud ettevõtteks, mille keskmes on jäätisetootmine. Sagedastest kohtumistest sündis pikaajaline plaan. Plaan hõlmas ettevõtete kohtumiste ja õppekülastuste korraldamist, suure sisekohviku ja laste mänguväljakute loomist ning kasutuseta lauda muutmist külalistemajaks.
Pärast 2015. aasta õnnetust, mille tagajärjel Marc töötas poole võimekusega, vähendas ta oma karja ja kiirendas ametialast üleminekut. „Me muutsime kõike, kiirendasime oma unistuse elluviimist ja muutsime ettevõtte lühikese toiduainete tarneahela osaks. Otsuse tegemise hetkest alates panime naisega kogu oma hinge – 200% – oma ettevõttesse, eriti jäätise puhul,“ meenutab ta.
Marc ja Christine ehitasid jäätisekohviku kinnistu ette, luues suurema sisekohviku ja külastajateala, ning istutasid lilleväljad, kust külalised saavad ise oma kimbud korjata. Kuid load tulid aeglaselt – ja mitte iga projekti jaoks. Belgia seadus nõuab, et vähemalt 50% käibest tuleks põllumajanduslikust esmatootmisest, mis takistas neil täisväärtusliku restorani avamist või lauda majutuseks ümberehitamist. „Asjade paika saamine võttis kaua aega ja me pole veel raskustega lõpetanud,“ tunnistab Marc. „Bürokraatia ja lubade taotlemine on äärmiselt keeruline. Kohalike omavalitsuste poolt on palju vastupanu, aga me ei anna alla .“
Muudatused vajavad tuge
Patrick juhendas detailplaneeringute ja visuaalsete kujunduste koostamisel, rahastamise ja toetuste tagamisel põllumajandus- ja innovatsiooniprojektide kaudu ning õppekülastuste korraldamisel sarnastesse taludesse Belgias ja Hollandis – aidates samal ajal ka keeruliste juriidiliste ja halduslike takistuste ületamisel. „Minu peamine roll oli panna nende pikaajaline visioon paberile, aga ka tagada, et nad saaksid vajalikud load. Kuna kõik, mida nad teha tahtsid, oli üsna uuenduslik, teadsin, et see saab olema keeruline, “ ütleb ta.
Marci sõnul oli oluliseks pöördepunktiks ühistu loomine – idee, mis tekkis tal õnnetusejärgse operatsiooni vahel. „Ratastoolis olles olin efektiivsem,“ naljatab ta. „Kui koju jõudsin, osalesin asutamiskoosolekutel ja ühistu kiideti kiiresti heaks.“ Ühistu koondab üksteist kohalikku põllumeest, kes müüvad üksteise tooteid, näiteks lähedal asuva tootja õlut, mida Marc nüüd oma külalistele pakub. Ühistu kannab austusavaldusena oma piirkonnale nime „Smaak van Waas “ („Waasi maitse“), edendab oma liikmete nähtavust. Käivitati isegi loominguline mõte: päikeseenergial töötav turismirong, mis viib külastajaid mitu korda aastas avastama tooteid ja eripärasid kümnest erinevast talust mõlemal pool Belgia-Hollandi piiri.
„Marci nii pika aja jooksul jälgida oli äärmiselt positiivne,“ ütleb Patrick. „Lisaks sellele, et sain talle nõu anda, nägin ka tulemusi. Minu jaoks nõustajana oli see tõeliselt väärtuslik. Minust sai peaaegu osa tema perekonnast ja hakkasin mängima peegli rolli – teist häält –, toetades teda tema valikutes.“
See, mis algas Marci ja Christine’i ühise unistusena, on nüüdseks saanud tõeliseks pereettevõtteks, mis kaasab nende kolme last. Vanim tütar Liselotte elab lähedal asuvas talus ning tegeleb jäätise tootmise ja müügiga. Õde Eline korraldab külastusi ja haldab koosolekuruume, samas kui vend Maarten, kes elab endiselt koos vanematega, hoolitseb lehmade ja igapäevaste talutoimingute eest.
Kuigi Marc plaanib 2030. aastal pensionile jääda, pole tempo mahavõtmine tema loomuses Praegu ehitab ta oma põldudele turistidele väikeseid mobiilseid majutuskohti, uurib uusi viise ettevõtte jätkusuutlikumaks muutmiseks ja on oma ettevõttele COREneti projekti raames isegi pälvinud „Kuldse näite“ tiitli, mis on innovatsiooni ja edu eeskujuks lühikestes toidutarneahelates .
Pildid Ijshoeve De Boeylt
Tõlkis ja toimetas H.Tamsalu, METK
