Veeseaduse järgi peavad kõik paisuomanikud, kelle pais tõstab veetaset üle 30 cm, taotlema Keskkonnaametilt vee erikasutusloa.
Loaga seatakse paisutamisele kui tegevusele nõuded, et tagada ja hoida veekogude head seisundit ning tagada paisjärvede korrashoid.
Jõgede ja ojade paisutamise eesmärgiks on tõsta veetaset veekogus, et paisu taha tekiks paisjärv, mida võib kasutada puhkeotstarbel, toota hüdroenergiat või lihtsalt kujundada voolusängi pakkumaks silmailu. Selles, kui kõrgele veetase tõstetakse, sõltub kalade vaba liikumine paisust üles- ja allavoolu. Kui liikumine on takistatud, siis halvendab see veekogudes kalastiku seisundit. Eriti olulised on lõheliste ja karpkalaliste jõed, sest neid jõgesid kasutavad siirdekalad (lõhe, meriforell, harjus, vimb jt) kudemiskohana ning ainult jõgedes arenevad nende kalade noorjärgud. Kui siirdekalad jõgedes olevatele koelmutele paisude tõttu ei pääse, väheneb siirdekalade populatsioon. Kurb on tõsiasi, et tänapäeval on ligikaudu 80 % lõhe populatsiooni juurdekasvust kunstlikult taastoodetud, kuigi vajalikuks juurdekasvuks on looduslik potentsiaal täitsa olemas.
Hooldamata ja unarusse jäänud paisud võivad seada ohtu ka jõevee kvaliteedi. Kui paisu kevadise ja sügisese suurvee ajal paisjärve regulaarselt ei avata või ei puhastata, koguneb aastate jooksul paisu taha hulganisti vooluga kaasa kandunud setet ja prahti. Nii moodustub aastakümnetega paisjärve paks settekiht. Paisu purunemisel või avamisel uhutakse osa setteid allavoolu, mille tagajärjel kannatavad või halvimal juhul hävivad kalade elu- ja sigimispaigad.
Loe artiklit edasi Maalehest
