Uut traktorit juhitakse näpuotsaga – kogu töö teeb ära arvuti!

Uut traktorit juhitakse näpuotsaga – kogu töö teeb ära arvuti!

Vana traktori starteriks oli mägi ja piduriks kivi ehk Kuidas tänapäeva traktorid on arenenud arvutiteks ja oskavad mööda põldu ise sõita.

Kui vanasti pidi traktorisse ronides kirsasid kandma, siis nüüd ronib traktorist masinasse õhuliste turvasandaalidega. Kindaid kannab traktorist endiselt, aga alles siis, kui masinast välja tuleb.

Palju sel monstrumil käike kokku on? "Huhh," ütleb traktorist Aavo ja hakkab kapsaussirohelises mäekõrguses masinas neid lugema. Saab kokku 24. Traktorist ei loe käike kangi keerutades ja eri pesadesse susates, nagu võiks arvata tavalise pereema auto puhul, vaid ta loeb kiirusastmeid ekraanilt.

Käigud on A-st D-ni ja igal tähel veel kuus kiirust. Siis veel edasi ja tagurpidi sõitmise režiim. See on nii, et mõlemat pidi võib traktor sõita sama kiiresti.

Ja nagu sellest veel vähe oleks, saab masina ka automaatkäigukasti režiimile lülitada. Seda teevad nooblimad ja uuemad autod, aga traktorist, sellest mudasel põllul müttavast tööriistast, seda ei ootaks.

20 aastat tagasi töötasid Eesti põldudel enamasti Belarusi hüüdnimega sinised Minskis toodetud MTZd – iga kolhoosi unistus. Nüüd on hiigelsuured peletised, milles istudes on tunne, nagu sõidaks luksusliku Mercedesega.

"Heh, ongi nagu mersu," naerab Aavo, istudes kaks aastat vanas Claas Axioni-nimelises traktoris.

Kui vana traktori puhul pandi kindad kätte, et tööd teha, siis nüüd, kaks aastat vana Claasi puhul on vastupidi. Aavo vaatab, et laudas töötaval abimehel on raske varjualusest euroalusele tõstetud kotti välja tirida. Ta astub traktorist välja, paneb kindad kätte ja läheb appi. Töö tehtud, võtab kindad käest ja keerab jälle müriseja rooli. Puhaste kätega.

Kange polegi

Kui vanasse traktorisse istuda, siis tuleb jalg tõsta üle mitme kangi nii, et rauast orad jäävad jalgade vahele. Siis tuleb parem jalg sättida veel sedasi, et teistele kangidele, nendele, mis masina külge ühendatud agregaate liigutavad, ette ei jääks.

Uues traktoris on teistmoodi: põrandal ainult pedaalid ja mitte ühtegi kangi. Iga perenaise unistus – saab sodi keerutamata otse uksest välja pühkida. Salong ongi puhas ja plekitu, aga Aavo pilgu jaoks mitte. Ta pobiseb, et ikka on jalgadega sodi sisse tulnud.

"Seal on filter, siin on ja siin sees on filter," näitab Aavo lae alla ja armatuuri suunas õhuauke, kust puhastatud õhk pahiseb masinasse. Kliimaseade on ka. Kuumal päeval on see tubli abimees.

"Vanad kõik lekkisid õli, see on ikka puhas. Siit võib otse poodi ka minna," naerab Aavo. Leiame koos, et põhimõtteliselt võiks restoranigi otse traktoriroolist minna, kui hommikul tunkede asemel miskit viisakamat selga visata. Ära ei määri.

Siiani räägitakse Märjamaa kandis elanud traktoristist, kes aastaid tagasi astuski keset alevit pubisse otse traktorist, kuulsast Belarussist. Kui muus osas tegi mees riietuses järeleandmisi, siis kummikud olid temagi meelest liiast. Need jättis ta ukse taha ja astus sokkide väel õlle järele.

Uuel traktoril pole isegi käigukangi mitte. Või on, aga kangiks saab seda sama palju nimetada, kui torti pirukaks sõimata – traktoril on käetoe otsas nupuke, mida Aavo ühe näpuga edasi-tagasi liigutab. Võrdlen endamisi, et oma isiklikul Volvo S80-l, see ju ometi autofirma lipulaev, pean käiguvahetuseks ikka tervet kätt, heal juhul rannet liigutama. Näpuga ei saa. Proovisin.

Käikudest veel niipalju, et käigukast on sel masinal astmetega ja traktorite maailmas ei ole see enam teab mis hea.

"Fendtil ei ole üldse midagi – ainult vajuta gaasi. John Deeril on natuke teistmoodi. Tal on juba puutetundlik ekraan ka. Üldse armatuuri ei ole," räägib Aavo majandi teistest masinatest nii, nagu tema tööriist oleks kõige kehvem.

"Elektroonikat on palju, mis nöögib tegelikult. Ega midagi ei julge enam ise lahti võtta. Isegi hooldemehed lõhuvad ära neid," ütleb Aavo, et kui vanasti pidi traktorist enamjaolt ise oma masinat remontima, siis nüüd on hooldemehed. "John Deer läks minu käes katki, hooldemehed käisid mitu korda kohal. Kolm meest käis kohal. Üks mees istus päris mitu tundi arvutiga traktoris. Ega siin remontida ei ole midagi. Muudkui uuendad tarkvara. On ka musta tööd vaja teha, aga põhiline on arvutitöö."

Iste on ihule kõige lähemal

Kui mina pean kõige olulisemaks vaheks vana ja uue masina vahel käigukangi, langemata tehnilistesse detailidesse, mis uut on käigukastis, siis elukutseline traktorist on teist meelt. "Tähendab iste," ütleb Aavo lihtsalt.

Iste on traktoristi ihule kõige lähemal ja see peab hea olema. "Minu puhul on iste kõige tähtsam," ütleb

Aavo. Tal on selg tundlik. "Vaata, iste ongi põhiline asi selles traktoris. Kui sa seal päev otsa hüppad, siis selg annab lõpuks tunda," selgitab ta.

Iste on pneumaatiline ja vähendab traktorist tulevat vibratsiooni. Teisalt on juhi mugavuse nimel tõstetud kõik juhtimiseks vajalikud viled nii, et selga ei peagi istmest lahti tõstma.

Esisild vedrutab. "Nagu autol. Siin on ka igavene süsteem tegelikult. Kõik töötab. Kabiinil on ka nelja punkti vedrustus. Et pehmem oleks. Muutunud on palju," vaatab Aavo hindavalt.

"Ja noh, rool on kerge," toob Aavo veel välja.

"Näh, hetkel ei olegi nii kerge," hakkab ta vaatama.

"Ei olegi nii kerge" tähendab, et ühe näpu asemel peab traktori rinnakõrguseid esirattaid liigutama panevat rooli keerama kahe näpuga. Proovin ka. Lihasmälu püüab meenutada, kas mu Volvol käib rool sama kergelt. Vist mitte.

"Siis proovi seda rooli, vaata, kus sellel on vahe," naerab Aavo ja näitab loomalauda taga seisva vana MTZ-82 peale.

"Sellega ma olen sõitnud, nii et sa pead keerama kahe käega," kirjeldab ta.

Starteriks mägi ja piduriks kivi

Vana Belaruss seisab õnnetult mäeveerel. "Starter on siin mäe otsas. Siit lasevad alla ja läheb käima."

Selle põlvkonna traktorite omanikud teavad kõik, et enamasti saab masinaga järgmine päev tööd edasi teha, kui see mäeveerule parkida või ööseks käima jätta. Nii nagu nad ehitatud on, et keerad võtit ja siis möirgavad (ja kindlasti tiheda sinise suitsupilvega), käivituvad nüüd juba vähesed selle aja masinad.

"See on juba luks masin. See on polstriga," hindab Aavo.

Seintes ja istmetes on tõesti katki rebenenud dermatiin ja selle alt pressib välja poroloon. Masinas on viis nuppu.

"Ära ei veere, kui peale ronin? Kas pidurid ikka töötavad?" uurib fotograaf, kui ronib masinasse. Aavo naerab.

"Pidur? Pidur on seal," näitab ta kogukat paekivi ratta all. "Käik on ka sees," lohutab Aavo.

"Selliseid enam palju ei ole," vaatab Aavo mõtlikult sinist päevinäinud töölooma pisut nagu hüvasti jättes.

"Ma ei mäleta, millal sellega viimati tööd tegingi. 10 aastat olen Valtra peal olnud ja nüüd Claasi peal. Muutunud on palju," ohkab ta.

Kui MTZil on tööriistakast võtmeid ja tööriistu täis (kõige peal puksiir juhuks, kui mäge ei ole võtta), siis tegelikult uuel ei ole neid enam vaja. Aavol mõned ikka on. Igaks juhuks. Vanast harjumusest kõigeks valmis olla.

"Põhimõtteliselt on vaja ikka mõnda asja keerata. Näiteks seda olen kruttinud," näitab Aavo traktori külge monteeritud kopal üht polti. "Ega hooldemeeste peale ka loota ei saa," naerab ta.

"Hooldus käib nagu kella järgi. 500 töötundi ja jälle hooldus. Eks õpib masina ära ikka, mis see õlifilter siis vahetada on, aga arvutiks on traktorid muutunud. Päris firmamehed ei saanud ka jagu. Konsulteerisid tehasega. Nädalapäevad seisis. Ei saanud jagu," räägib Aavo, kuidas ei saanud 200 000 eurot maksnud masinaga tööd teha. Lahendus leiti sellelegi – anti asendusmasin.

"Veel parem oli – nahkistmetega," naerab Aavo.

"Mõningas mõttes on ta mõnest autost isegi mugavam. Traktor jääb traktoriks, aga mugavusi on palju juurde tulnud," võtab Aavo traktorivõrdluse kokku.

Põkaga peainseneri Volgast mööda

Märt, sõpradele Träm, on teadjate traktoristide, autojuhtide ja muude sõidu- ning töömasinate juhtide hulgas tuntud mees. Veelgi enam, hinnatud meistrimees, kes oskab kõike parandada.

"Ma käisin mööda kolhoose küll," meenutab Märt aega, kui põhiliselt vajasid tema ravi traktorid.

Nüüd remondib mees teerulle ja just ühe sellise alt välja ronibki. "Mõtlesin, et lähen pesema, enam ei näinud prillidest läbi," ütleb Träm, et tabasin teda õigel ajal.

Trämile meenub, kuidas kord traktor kiirendusmasinaks tehti ja tema pidi seda pärast parandama. "Oli siuke lugu, et noored poisid nokkisid mootorile pöördeid juurde, ja kui peainseneri Volgast hakkasid külavahel mööda sõitma, siis tuli pahandus. Belarus-iga tehti seda ja Halingas oli T-25 (rahvakeeli põka). Sellele keerati peale üle 3000 pöörde (tühikäigul oli sel maksimaalselt 1750 pööret). Kokku jooksis. Peainsener käskis korda teha, plommid peale panna, aga kahe nädala pärast oli sama lugu."

Träm tunnistab, et uutest traktoritest ta enam ei jaga. Maha on jäänud. Korra on saanud ainult ühes sees istuda ja imestada, aga mehaanikuna otsitakse teda ikka taga.

"Alles eile helistas üks traktorimees, tahtis T-25 kõrgsurvepumpa teha. Aga praegu ei jõua," ütles Träm mehele ära.

Talvel, kui õhtud pikemad, lubas ta teha sõbrale ühe pumba tagavaraks.

Turg ehk Mullu enim-müüdud uued traktorid

New Holland 126; John Deere 124; Valtra 90; Case IH 48; Claas 42; Fendt 29; Massey Ferguson 23; Zetor 17. (Allikas: maanteeameti liiklusregister)

Teet Teder
Õhtuleht, 07.09.2013

 

2013-09-07T10:00:00+00:00 Laupäev, 7. september, 2013|Uudised|