Autor: Valli Loide, Maaelu Teadmuskeskus. Artikkel ilmus esmakordselt pollumajandus.ee-s 26.05.2025. Tunnuspilt Krista Kõiv
Maaelu Teadmuskeskuse agrotehnoloogia valdkonna vanemteadur Valli Loide jagab tähelepanekuid fosfori ja mulla happesuse kohta, selgitab nende seoseid ning arutleb, kuidas targem ja tasakaalustatum väetamine aitab hoida nii saake kui loodust.
Aeg ajalt tasub teha tagasivaateid tehtud tööle ja anda sellele hinnang tulemustele. Muld on keskkond, mille seisundist sõltub elu kõige laiemas mõttes. Muld kahjuks ei reageeri häiringutele valjuhäälselt ja seetõttu ei märka ohtu enne, kui selle kõrvaldamise parim aeg on möödas.
Mullaseire tulemused aastatel 1965–2020: piirkondlikud erinevused
Uuringuid mulla seisundi kohta tehakse pidevalt ja neid täiendatakse uute näitajatega. Küsimus on kui palju neid jälgitakse ja arvestatakse. Alljärgnevas tabelis on esitatud väetistarbe uuringute põhjal koostatud ülevaade Eesti põllumuldade fosfori (P) sisalduse ja mulla happesuse (pH) kohta, tuginedes mullaseire viie aasta kokkuvõtetele.
Taimedele kättesaadava ehk liikuva fosfori sisaldus mullas on tähtis mullaviljakust iseloomustav näitaja. Nii nagu on kogu Eestile omane laiaulatuslik mitmekesisus, nii on ka põllumuldade puhul. Mullad on oma omaduste poolest väga kirjud, mis on tingitud aluspõhjast, pinnakattest ja reljeefist jt. Ka fosforirikkus mullas sõltub aluspõhjast, kus muldkate on kujunenud, kuid mitte ainult.
Ilmekalt avaldub fosforirikka aluspõhja mõju Harju, Ida-Viru, Lääne, Lääne-Viru ja Saare maakonna muldades. Nendes maakondades on väetiste intensiivsema kasutuse algperioodil (1965–1971) fosforirikaste, s.o P > 90 mg/kg, muldade osatähtsus ülejäänud maakondade ja riigi keskmise vastavast näitajast oluliselt suurem.
Aja jooksul on väetistarbe seire andmeil fosforirikaste muldade osatähtsus pidevas tõusvas trendis, kuid mitte ühtlaselt üle vabariigi – ulatudes 13%-st Hiiumaal kuni 57%-ni Põlvamaal, viimasel oli see näit aastail 1965–71 vaid 2%. Kahe maakonna, Hiiu ja Lääne, andmeread näitavad, et nii P ja pH osas on muutused kõige tasakaalukamad, piiri peal on veel Pärnu ja Saaremaa, kus mullahappesus hakkab silma.
Põlvamaa üheks suureks murekohaks on ka happelised mullad – osatähtsus 90%. Muldade suur happesus on üks põhjus, miks Põlvamaal kasvas fosforirikaste muldade osatähtsus eriti kiiresti — perioodidel 1984–1989 ja 2016–2020 suurenes see koguni 370%! Happeliste muldade poolest paistavad silma veel Jõgeva, Tartu, Valga, Viljandi ja Võru maakond. Seega on aastaid lisatud fosforit liigselt sõnniku või väetiste kaudu, samal ajal kui muldade happesuse neutraliseerimine on jäänud puudulikuks.
Liigsest fosforist kasu või kahju?
Fosfor on taimedele kättesaadav 100% mulla pH 6–7,2 juures, happelistel muldadel (pH <6) on taimedele kättesaadav P vaid 24–47%. Kui pH on ≤ 5,5, on Al-toksilisus peamine taimede stressifaktor.
Arvukatest uurimistulemustest selgub, et mullas leiduv taimedele kättesaadav fosfor rahuldab taimede fosforitarvet palju paremini ja tagab kõrgete ning stabiilsete saakide saamise kindlamalt kui väetistega külvieelselt mulda viidud fosfor. Seetõttu on soovitatav mulla liikuva P-sisaldus viia optimaalse tasemeni s.o PMeh3 45–60 mg/kg, maksimaalselt kuni 90 mg/kg, millest suurem sisaldus võib ohustada vesikeskkonda eutrofeerumisega, mis on rikastumine taimede toitainetega, peamiselt fosfori- ja lämmastikuühenditega.
Seega muldade puhul P sisaldusega >90 mg/kg ei ole P-väetamine taimede toitumise seisukohalt vajalik. Parema mõistetavuse ja meelde jätmise nimel toon võrdluse liikluseeskirjadega, kus on kiiruse (km/h) piirnäitajaks ka 90 ja sellega tuleb arvestada ning kui mitte, siis võib ka juba kuri karjas olla.
Vahetevahel kostab ütlemist, et ei tasu üle väetamise pärast muretseda, väetised on kallid ja põllumees loeb raha. Kuid ometigi on üht kallimat (2,5 eur/kg) taimetoiteelementi, P, ca 40% põllumullas liiga palju. Miks? Küsimusele kumb on tähtsam – kas keskkonnaohutus või kasum, siis ikka viimane. Aga kelle/mille arvelt? Selge, et ilma kasumita ei saa, kuid tuleb leida kuldne kesktee ja panustada sellesse.
Antud fosfori ja mulla happesuse probleem on suures osa kompleksne probleem ja selle lahendamine ei ole lihtne. Üheks võimaluseks vältida fosfori (P) akumuleerimist mullas on selle teadlik kasutamine, mis eeldab mullaandmete jälgimist ja arvestamist.
Kuidas edasi? Väetamine teadmise, mitte harjumuse järgi
Läinud aastal jäeti katses maisile fosfor (P) koguses 40 kg/ha lisamata. Väetati vaid lämmastiku (N) ja kaaliumi (K) kogustega, mõlemaid 100 kg/ha ning sõnnikuga 60 t/ha. Tulemuseks saadi maisi kuivainesaak 23–27 t/ha, mis sisaldas 52–75 kg fosforit hektari kohta (kg P/ha).
Seega ka katseandmed kinnitavad, et fosforirikkal mullal kasvavad taimed edukalt ja annavad normaalselt saaki ka mulda akumuleerunud P arvel. Ärksamad põllupidajad nii ka toimetavadki. Mulda akumuleerunud P varust, (mis võib olla ca 200 ja enamgi kgP/ha) jätkub enamasti üsna kauaks, võimalusel lisada väävlit ja mõnd vajalikku mikroelementi.
Paha ei teeks ka NP0K kompleksväetise olemasolu, kuid on vihjatud, et äärmisel juhul on väetisetootjad nõus ainult madalama P-sisaldusega väetist tootma, kuid see ei aita probleemi lahendada. Aga kui siiski seda kõvasti tahta? Eesti turg on küll väike, kuid P-probleem esineb ka paljudes teistes intensiivse põllumajandustootmisega maades, siis võiks siiski ka NP0K-väetist turult leida? Mida arvate, lugupeetud põllumehed?
Fosfor on põllumajanduse, toiduga kindlustatuse ja tööstuse jaoks hädavajalik, kuid veekvaliteedi ja keskkonna jaoks kriitiline väljakutse.
Tutvu mullastiku uuringutega METKi kodulehel: https://metk.agri.ee/mullastik/mullastiku-uuring
