Avaldatud: 4. veebruar 2022Kategooriad: Keskkond, UudisedSildid: , , ,

Allikas: Eesti Maaülikool, mullateaduse õppetool
2021

Maaülikooli mullateaduse õppetoolilt ilmus hiljuti Mulla ABC V osa, mis räägib mulla struktuursusest. Teaviku koostas mullateadlane ja Eesti Maaülikooli praegune õppeprorektor Endla Reintam.

Muld on kõikjal kus kasvavad taimed. Muld on eluta ja elusa looduse vahelüli, vältimatult vajalik elu eksisteerimiseks maismaal. Õppematerjalide sari Mulla ABC on abiline mulla olemuse tundma õppimiseks.  Muldkatte omapära, muldade erinevuste põhjuste ja looduse omapärade mõistmiseks.

mulla struktuur
Mulla struktuuri tutvustav lehekülg teavikust “Mulla ABC V osa. Mulla struktuursus”. Fotod: Endla Reintam

Mis on mulla struktuursus?

Struktuursus on mulla omadus pudeneda mitmesuguse suuruse ja kujuga agregaatideks ehk sõmerateks, mida eraldavad üksteisest poorid ehk tühimikud. Mulla struktuursuse tähtsus seisneb selles, et struktuurse mulla veemahutavus on suurem kui struktuuritul üksikteralisel mullal. Suuremast veehoiuvõimest tingituna on taimed struktuurses mullas paremini veega varustatud ja lühema kestusega põuaperioodid ei mõjuta oluliselt taimede saagikust.

Mulla struktuursus määrab vee ja õhu mulda sisenemise ja mulla läbimise kiiruse, mis omakorda mõjutab näiteks vee ja toitainete kättesaadavust taimedele ning mullaorganismide elupaika.

Mulla struktuursust ei tohi segi ajada tekstuuri ehk lõimisega, mis näitab erineva suurusega osakeste suhtelist osakaalu mullas, samal ajal kui struktuuriagregaatide puhul on need üksikud osakesed kleepunud või liidetud suuremateks või väiksemateks sõmerateks.

Parimad tingimused mulla struktuursuse kirjeldamiseks on siis, kui muld on mõõdukalt niiske, s.t väliveemahutavuse juures (mis omakorda on 70% maksimaalsest veemahutavusest). Liiga märgades tingimustes muutub muld esmalt plastiliseks ja siis voolavaks ning agregaadid ei eraldu üksteisest. Sama juhtub liiga kuivades tingimustes, kus agregaadid võivad olla liiga tugevalt kokku kleepunud.

Põllumajanduses on oluline eelkõige huumushorisondi struktuursuse hindamine.

Mulla klassifitseerimiseks iseloomustatakse kõikide horisontide struktuursust eraldi.

Struktuuriagregaate saab kuju järgi jaotada ainult visuaalselt. Olemasolevat struktuuri tuleb võrrelda võrdlusjooniste või -piltidega. Tavaliselt kirjeldatakse kuju välitingimustes ja mullakihtide kaupa. Välitingimustes hinnatakse struktuuriagregaatide suurust silma järgi. Laboritingimustes on tavalisimaks meetodiks sõelumine. Olenevalt eesmärgist valitakse selleks sobiva avasuuruse ja -kujuga sõelad. Struktuuriagregaatide stabiilsust määratakse välitingimustes agregaate pöidla ja nimetissõrme vahel pigistades. Välitingimustes kirjeldatakse peale kuju ja suuruse ka struktuursuse väljakujunemise astet ja struktuuriagregaatide konsistentsi.

Üks võimalus struktuursuse hindamiseks on pannitest (loe materjalist!). Pannitest sobib eeskätt mulla tihenemise hindamiseks ega ole kasutatav struktuuritu üksikteralise mulla uurimisel.

Struktuursuse hoidmise võtted

Parim kaitse mullale on taimestik, ent kui tootmise eripärast tingitult pole võimalik seda tagada, tuleks mulla struktuursuse säilitamiseks ja parandamiseks lähtuda järgmistest põhimõtetest.

  • Mulla harimine siis, kui muld on selleks küps
    Muld on harimiseks sobiv, kui mulla sidusus ja plastilisus on suhteliselt kõige väiksemad ning veesisaldus on lähedane väliveemahutavusele, kuid ei ületa 60–70% maksimaalsest veemahutavusest. Harimisküps muld ei kleepu enam harimisriista külge.
  • Põllust ülesõitude vähendamine ning koormuste hoidmine kontrolli all
    Juba ühekordne mullast ülesõit võib ebasoodsal aastal vähendada saagikust kuni 5% ning iga järgnev ülesõit suurendab seda näitajat. Mida rohkem on ülesõite ja mida suurem on surve mullale, seda sügavamale ulatub mõju. Tihenenud kihti (tihest) aitavad kõrvaldada harimine (sügavkobesti) koos orgaaniliste väetiste viimisega mulda ning sügavajuureliste taimede (nt lutsern, ristik) kasvatamine külvikorras. Struktuuriagregaatide mehaanilist purustamist aitab vähendada harimise minimeerimine.
  • Huumusbilansi hoidmine tasakaalus
    Tavapõllumajandusliku maakasutuse ja intensiivse mullaharimise korral jääb mulla huumusbilanss sageli negatiivseks, mis tähendab, et huumust mineraliseerub rohkem, kui seda juurde tekib. Mulla huumusesisalduse vähenedes kahaneb ka struktuuriagregaatide vastupidavus. Selle vältimiseks tuleb kasutada piisavalt orgaanilisi väetisi, rakendada viljavaheldust ja kasvatada vahekultuure.
    Rohke orgaaniliste ja haljasväetiste ning komposti kasutamine ja minimeeritud mullaharimine mineraalmuldadel soodustab mullaelustiku aktiivsust ja parandab struktuursust.
  • Külvikorra rakendamine
    Heintaimede, eriti liblikõieliste kasvatamisel külvikorras väheneb harimise intensiivsus, nende juurestik soodustab struktuursuse paranemist ning rohked taimejäänused on toiduks mullaelustikule. Ulatusliku juurekavaga taimede juured suudavad läbi tungida ka tihedamatest kihtidest, seda mehaaniliselt kobestades. Lisaks aitavad peenjuured ja juureeritised moodustada ning stabiliseerida struktuuriagregaate. Vahekultuuride lisamine külvikorda aitab vähendada toitainete kadu ja mõjub positiivselt ka mulla struktuursusele, sest suurendab orgaanilise aine lisandumist mulda ning loob soodsamad tingimused mullaelustikule.
  • Happeliste muldade lupjamine
    Lupjamisega viiakse mulda kahevalentseid katioone (Ca2+ ja Mg2+), mis aitavad kaasa struktuursuse tekkele ja stabiliseerivad struktuuriagregaate.

Väljaandja Eesti Maaülikool, mullateaduse õppetool. Koostaja ja fotod: Endla Reintam

Mulla ABC. Mulla struktuursus

Toimetaja: Pikk.ee



Viimased uudised

Arhiiv

Pikk.ee uudiskirjaga liitumine.

Isikuandmeid töötleme vastavalt Isikuandmete töötlemise põhimõtetele

Täpsem liitumisvorm on leitav https://www.pikk.ee/liitu-uudiskirjaga/