Varroos – kutsumata külaline mesilas

Allikas: Aivar Raudmets, MTÜ Eesti Mahemesinikud, OÜ Mesinduskoda
Mahemesinduse infoleht – Varroos

Varroos leiti esimest korda leiti 1977. aastal ühest Tartu piirkonna mesilast. Esimestel aastatel kasutati tõrjeks põhiliselt sipelghapet, hiljem ka oblikhapet, piimhapet ja eetrit. Varroalest on väga algeline organism, kellel tekib erinevate ravimite suhtes kergesti resistentsus. Seetõttu on teada, et fluvalinaat, flumetriin ja kumafoss (kolm tavalist varroosivastast vahendit) ei pruugi enam olla tõhusad. Aja jooksul võeti kasutusele ka tõhusamaid ravimeid ning meetodeid (nt. termotõrje), kuid ka Eesti mesinikud on liiguvad üha kindlamalt “rohelise” lestatõrje suunas.

Mesilaste hea käekäik põhineb kahel aspektil, nendeks on mesilaste tervishoid ja heaolu. Viimaseid soosiva hea keskkonna tagab mesinik, luues pidamistingimused ja kasvatustavad, mis on kooskõlas mesilaspere käitumuslike vajadustega.

Mahemesinduses on fookus peamiselt haiguste ennetusel, mitte ravil. Peamiseks ennetuseks ja ühtlasi heaks tavaks on mesila oskuslik regulaarne puhastamine ja desinfitseerimine, näiteks saab kasutada auru või lahtist tuld, vesinikperoksiidi või naatriumhüdroksiidi ehk seebikivi. Parasiitide, näiteks varroalesta vastu üksnes puhastus- ja desinfitseerimismeetmetest ei piisa ning rakendada tuleb ka mahemesinduses lubatud varroositõrje erimeetmeid, näiteks kasutada biotehnilisi võtteid ja orgaanilisi happeid.

Kui varroos silma hakkab, on nakkus hilises staadiumis

Üldjuhul ei mõjuta varroalest mesilaspere tootlikkust märgatavalt kuni hetkeni, mil mesinik märkab esimesi lesta kahjustuse sümptomeid. Nakatunud mesilaspere võib koguda suve jooksul suure saagi. Samas on haudmeperioodi lõpuosas kooruv haue, kellest arenevad mesilased peaksid talve üle elama, tugeva parasiitide surve all.

Kuigi täiskasvanud mesilastel ei pruugi olla nähtavaid lesta kahjustusi, elavad need mesilased, kelle peal lestad on haudmefaasis parasiteerinud, märksa lühemat aega. Mesilased ei ela talve üle ja mesilaspere võib juba samal sügisel või talvel hukkuda. Lestade paljunemine toimub kõige jõudsamalt just tugevates ja tootlikes peredes, kes kasvatavad palju hauet. Seega võib vabalt juhtuda, et hooaja kõige jõudsam pere on järgneval hooajal üks kehvemaid või varroosi kahjustuse tõttu hukkunud.

Varroalesta rünnet on algstaadiumis väga raske diagnoosida. Kui varroalestast tabandumine vigastatud mesilaste ja kahjustatud haudme näol mesinikule silma hakkavad, on nakkus juba hilises staadiumis. Pere võib hukkuda, kui mesinik kiiresti vajalikke meetmeid ei rakenda. Kliiniliste sümptomite ilmnemiseni võib kuluda 3-4 aastat.

Tugevalt tabandunud peres võib leida väärarenguga mesilasi, kellel on väljaarenemata tiivad ja ebaloomulikult väike tagakeha. Lennulaualt või taru eest maast võib leida vigastatud mesilasi ja hauet. Haudmepilt kärjel võib jätta mulje, et tegemist on euroopa haudmemädanikuga. Uuringute põhjal on see aga hoopis viirusnakkus, mille haue saab täiskasvanud mesilastelt, kes on omakorda saanud selle varroalestadelt. Oluline on lestade avastamine mesilasperes enne kliiniliste sümptomite ilmnemist.

Varroalestade arvu määramiseks mesilasperes on mitmeid võimalusi:

Diagnoosida lesehauet (selle puudumisel töölishauet) – uuritav haue peab olema nukustaadiumis. Kärjekahvliga nukkusid kärje kannudest välja tõmmates võib saada ettekujutuse lestade hulgast peres. Inspekteerida tuleb ka kannude külgi, millel võib avastada lestade ekskremente (kui lestad ise silma ei hakka).

Uurida täiskasvanud mesilasi – varroalestade täiskasvanud emasisendeid (pruunid, ovaalse kehaga, ca 1,1 mm pikad ja 1,6 mm laiad) võib näha liikumas mesilastel ja kärgedel. Kui suvisel ajal on mesilastel näha liikumas kasvõi üksikut lesta, on juba hilja ja mesinikul tuleb ülikiiresti asuda lesta tõrjuma.

Diagnoosida lestade loomulikku langemist – Varroalestade arvukust mesilasperes võib hinnata, pannes mesilaspere raamide alla lestavõrgu, et mesilased varroalesti tarust välja ei kannaks. Võrk jäetakse paigale üheks nädalaks (nt 25. nädalal). Kui ööpäevas langeb maha keskmiselt üle kaheksa lesta, tuleb teha kohe lestatõrjet! Kui langemine on alla ühe lesta ööpäevas, siis on varroatõrjestrateegia osutunud piisavaks. Samas mesilas võivad tulemused perest peresse varieeruda.

Töödelda töömesilasi tuhksuhkrumeetodiga – pane tuhsuhkur ja mesilased kinnise kaanega anumasse, raputa mõnda aega. Läbi peene võrgu raputa tuhksuhkur koos lestadega anumast välja – suhkru sulades muutuvad lestad nähtavaks ja saad need kokku lugeda.

Varroalesta tõrje srateegiad

Lihtsaid varroalesta tõrjestrateegiaid on mitmeid. Oluline on aegajalt erinevaid meetodeid vahetada ja omavahel kombineerida. Vali meetod, mis sobib kõige paremini just sinu mesindusvõtetega.

Mõned lihtsamad tõrjestrateegiad:

• Variant 1: Kevadel lesehaudme eemaldamine + pärast mee võtmist sipelghappe lapp (aeglane aurumise meetod) + hilissügisel oblikhappe tilgutamine.
• Variant 2: Kevadel sipelghappe kiire aurumise meetod + pärast mee võtmist Apiguard + hilissügisel oblikhappe tilgutamine.
• Variant 3: Kevadel Beevital HiveClean + pärast mee võtmist Apiguard + hilissügisel oblikhappe tilgutamine.

Loe tõrjestrateegiatest infolehest: Kutsumata külalised mahemesilas. Varroos.

Materjali koostas Mahepõllumajanduse Koostöökogu 2023. a Maaeluministeeriumi ja PRIA tellimusel.
Toetas Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond (EAFRD) „Teadmussiirde programm põllumajanduse, toidu ja maamajanduse valdkonnas“ raames.